Elu on pigem improteater, mitte stand-up. Üks lugu sellust, kuidas Carlosel jäi klaassilma välja võtmise asi maha. Ehk mida teha ootamatus olukorras.

Nagu auto, liigud ka sina käikude abil. Kuhu liigud ja mis valikuid teed, sõltub sellest, mis käik on sees. Edasi liikumist ja olukorras olemist toetab ahvatlev põhjus.

Sinu sees on käigud. Nagu autol. Ja neid saab vahetada. Tegelikult hetkega. Enesejuhtimine tähendabki automaatkäigukasti asendamist manuaaliga.

Kui madal või kõrge võib elueesmärk olla?

Ma olen ta number üks fänn! Ta teeb väga ägedaid ja võimsaid asju. Avalikult või salaja. Ta loob mõju. Ta panustab. Tahab panustada. Ta on võimas, osav, paindlik, hooliv, tark, tegus, salamisi ambitsioonikas. Ta areneb pidevalt. Aga.... Ta takerdub pidevalt iseendasse. Ta küll teeb ja toimetab, aga... On jah tubli, aga... Ta on iseenda probleem. Tema ise ei ole probleem. Tema "tõde", mis suunab tema mõtteid, tundeid ja tegusid, on aegunud. Ja selles on peidus ka lahendus.

Elevuse defitsiit loob ruumi ärevusele. Elevuse hoidmine on oskus, mida tuleb teadlikult teha.

Paljud inimesed liiguvad oma elus nagu turistid – nad vaatavad pealt, võrdlevad ja planeerivad, kuid ei osale päriselt. Turist, expat, teelolija või võõras on rollid, millesse me end tihti kaotame. Päris muutus algab siis, kui inimene leiab oma sisemise kodu ja hakkab oma elus kohal olema, mitte seda kõrvalt vaatama.

Grupis muuseas mainitud asi võib plahvatada väga suureks teemaks.

Juhtimine ja õpetamine on alati isiklikud. Miks ei piisa ainult meetodist? Kuidas hoida inimest mängus ja luua ruum, kus õppimine ja juhtimine on elusad?

Mis on life coaching? Kellele see sobib? Mis teemadel võib coachi juurde minna? Kuidas leida sobiv coach?

Mida teha mitte-suhtleja tüüpi inimestega? Kuidas seda üldse mõista - nii iseenda kui teise suhtes?

Sisemise elu esmaabi vajab samasugust teadvustamis ja valmistumist nagu klassikaline esmaabi. Mis on sinu psüühilise esmaabikotis?

Kas enesekindlus ja julgus tekivad lihtsalt ajaga loomulikult? Sellisel juhul peaksid ju kõik vanemad inimesed olema alati ja täiesti julged ja enesekindlad. Mis neil siis ikkagi viga on?

Uurin koolistressi. Miks teda nii palju on ja kus ta allikas on? Kas on võimalik, et me kõik oleme tahtmatult selle põhjustajad?

Lõputöö on viimane natuke suurem kodutöö, mis tuleb ka lihtsalt ära teha. See ei pea sind murdma ega olema täiuslik, kuid ta võiks olla sind toetav.

Kiire aeg ei tähenda automaatselt läbipõlemist. Vähemalt ei tohiks, kuid viimasel ajal liiga tihti tähendab seda. Kuidas ja kas saaks teisit?

Eneseareng - mis see on? Kas see on kuhugi jõudmine, mingi vigade parandamine?

Kuidas ennast kuulata ja kuidas me vahel ennast ignoreerime? Miks tasub teha teisiti?

Kuidas on võimalik ennast üldse mitte tunda, isegi kui teed, elad, oled ja õpid?

Mis see laiskus ikkagi on? Kas see on alati laiskus või on see mingi kuri silt, mis varjab tegelikku toimuvat?