Me elame põneval muutuste ajal. Kõik tundub muutuvat.

Maailm, Ilm, Inimesed, Süsteemid, Tehnoloogia. 

Üks suur virrvarr, kus on lihtne eksida, uppuda ja ohvriks muutuda, sest tuttavad pidepunktid tunduvad kaduvat. 

​

Tundub, et on vaja teenindada midagi tundmatut ja keerulist.

Üha kiiremini, tõhusamalt ja mõõdetavamalt. 

Nii on lihtne anda ja võtta jõud ära. 

Mingid süsteemid ja tehnoloogiad tunduvad tähtsamad, millega peab koguaeg järjel püsima.

​

Aga mis siis ikkagi inimesest saab? 

Mis on tema koht? 

Kas tõesti ongi temast vaja lahti saada ja asendada millegi tõhusamaga? 

Milleks me siis neid tüütuid tegelasi üldse õpetame, kaasame ja juhime?

Veelgi tähtsam - kelleks me neid juhime ja õpetame? 

Veelgi tähtsam - kelleks me ennast inimese ja professionaalina peame?

​​​

Ma arvan, et inimene ei kao ja inimeste mõjutajatel

(juhtidel, õpetajatel, koolitajatel, coachidel, terapeutidel, sotsiaaltöötajatel...)

on endiselt täpselt sama suur roll mudeldada, võimaldada ja toetada inimeseks jäämist. 

​​​

Mängu jäävat inimest, kes kohtub kogu eluga ja kasvab, mitte ei heitu. 

​​

Sellest kõigest veebinaris mõtisklengi ja jagan, mida ma selle teemal juures näen.

​​​

• 6 liiga levinud ja normaliseeritud probleemi, mis toetavad inimese eemaldamist 

• 6 võimalikku lahendust inimese tagasi toomiseks ja mängus hoidmiseks

​​

Kõike seda juhivad 2 võtmeküsimust ja eesmärki: 

1. Kuidas juhtida, toetada ja õpetada nii, et inimene jääks alles (ise ja teine), sõltumata süsteemide arengutest?

2. Kuidas hoida elus mängulisus, kohalolu, tähendus ja analoogsus (endas ja teises), kui maailm näib nõudvat vaid kiirust, efektiivsust ja digitaalsust?

​​

See on kutse kõigile, kes loovad ruume: juhid, õpetajad, koolitajad, loojad, coachid, terapeudid, nõustajad...

​​

Minu loo ja kogemusega saad tutvuda SIIN 

​​

​​