TASUTA VEEBINAR
oma tugevuste tundmine
ja tunda julgemine -
milleks ja kuidas?
Elu toimub tugevuste ehk su võimete abil.
Liigne puudustele ja nõrkustele keskendumine ei vii kuhugi.
Tugevused jäävad arendamata ja sa võid end arendada asjades,
mis ei ole üldse nii olulised või on lihtsalt ettekujutused.
Kui paljud inimesed ei kirjuta, sest nad võivad teha komavigu.
Kui paljud inimesed ei räägi võõrkeelt, sest nad teevad ebareeglipärase verbi vigu!
Kui paljud targad ägedad inimesed on vait, sest neil VÕIVAD sõnad sassi minna.
Nii saavad "nõrkused" ja puudused määratlevateks uskumusteks ja identiteetideks ning nii jäävad ka kõik tugevused igavesti kasutamata või siis rakendatakse nad nõrkuste kaitsmise pühasse ülesandesse, selle asemel et midagi päriselt luua.
Ma kohtun liiga paljude suurepäraste inimestega, kes ei tunne üldse oma tugevusi. Kes ei tohi ühtegi tugevust kirja panna.
Kellel enda arvates lihtsalt ei ole ühtegi tugevust, kuigi nad neid pidevalt kasutavad.
Selle tagajärg on tavaliselt enda surnuks töötamine või siis pidevasse kahtlusesse uppumine. Kumbki pole jätkusuutlik ega vahva.
Oma tugevuste ja nõrkuste teadvustamine on iga juhi ja õpetaja ja mõjutaja nr 2 ülesanne (nr 1 on enesehoolitsus).
Iga juhi tugevus võib osutuda takistajaks ja nõrkus võimaldajaks.
Ning loomulikult ka vastupidi.
Oma tugevuste tundmine ei ole alati lihtne, sest valedele peeglitele võivad nad tunduda tüütustena ja nii on nad neid meile ka peegeldanud.
Veebinari on inspireerinud kõik need imelised "tugevusteta" inimesed.
Mu soov on avada ja avardada tugevuste ja nõrkuste teemat.
Anda neile ligipääs ja aidata neid nutikamalt kasutada.
Tule kuulama!
Pane end kirja, et saaksin sulle osalemise ja hiljem järelvaatamise lingi saata!
Epu supervõime on tähele panna ja aktseptida kõikvõimalikke inimese olemise viise, käitumisi, tundeid ja mõtteid. Ta loob suheldes nii turvalise ruumi, et ma sain õigupoolest teada, kui turvaliselt on võimalik ennast tunda. Ning, see uus turvatunne kestis ka teistesse, epuvabadesse olukordadesse.
Õigupoolest otsisin psühholoogi, aga olin hakanud jälgima ka kõutse. Epp tundus olevat parem psühholoog kui paljud psühholoogid, keda olen kohanud.
Ma pelgasin algul coachile/kõutsile/kootsile läheneda, sest nood teadupoolest kõutsivad keskastme juhte tippjuhtideks, aga mina siin soperdan kusagil toimetuleku piiri lähistel.
Siin paistis Epp silma sellega, et ta pole kunagi ühtegi levinud või vähelevinud käitumist alavääristanud, ning tihtigi toonud julgelt illustratsiooniks omaenda käitumisi või elamusi, mida mõni muu kõneleja võiks sama hästi alavääristada.
Nagu et, kui inimene on nii avatud ja nii aktsepteeriv, siis tundub peaaegu turvaline ikkagi proovida. “Peaaegu” sellepärast, et miski ei tundu päriselt turvaline, mitte Epu pärast. Ma lohutasin ennast, et tal on ometi võimalus minuga mitte tegeleda, kui see ta ampluaast liiga väljas on, ning kirjutasin.
Läks hästi.
OLIVER PARREST