Epp on valgus Heremiidi laternas, mis annab pilkases pimeduses eneseusku, lootust ja jõudu, et sellest soisest pimedusest on võimalik välja sumada ja oma rada ise luua. Selgub et see polegi kõik – maailmas on palju rohkem ja see on palju suurem, kui oskasime arvata. Selgub, et sopane mülkasoo on tegelikult osa erakordselt ilusast teekonnast. Miks mitte soppa varba alla lirtsuda ning usaldada, et just nii praegu peabki olema? Kes ütles, et mudamülgas, kus siblib satikaid ja mutukaid, vohab ebatavalisi taimi, ei ole hingematvalt müstiline ja erakordselt nauditav? ​Arvan, et jõuame Epu juurde kui mingid katalüseerivad (pisi)muutused on aset leidnud, teatud nihked juba toimunud ning ei ole saabunud terviklikku arusaaamist, kus me oleme, mis on tegelikult juhtunud ja kuidas nüüd edasi minna ja olla. Laamad maasügavustes on asunud vaevaliselt ja valusalt liikuma. Kõik on uus ja tundmatu, võõras, ebamugav, arusaamatu ning toores. Ehkki pealtnäha pole toimunud midagi – meri on sile kui peegel. Midagi enam ei sobi, kuhugi enam ei mahu ja ihalus on millekski, mida sõnadesse panna ei ole veel võimalik ja ette kujutada seda ka ei oska. See on väga üksik koht ja raskesti jagatav – kui ise aru ei saa, kuidas saakski keegi teine seda mõista. Aga on tunne, et midagi olulist vajab avastamist ja reaalseks tegemist. See on hinge pime öö, kus ei näe, aga kuuled, ei taju, aga kombid, justkui Heremiit, kes saab loota vaid iseendale. Edasi minna ei oska ning ei usalda. Tagasitee ei ole aga enam variant. ​Heremiidi valguseks olev Epp teeb võimatu võimalikuks valgustades tundmatust täpselt nii palju, et kole võib saada ilusaks ja mõttetu mõttekaks. Ja ehkki oleme jätkuvalt üksi, on tekkinud lootus, et praegune ei jää igaveseks ning usk, et nii just peabki olema. Jõud ja vastused peituvad meis endas. Need tuleb lihtsalt üles leida. Epp aitas mul hakata end nägema ja tulla nähtavale. Mu luuletused pääsesid kapist välja, nägin tööl toimuvat täiesti uutmoodi, rahunesin ja lõpuks leidsin uue mind toetava töökoha.