Kuidas grupp võib võimendada iga ülesande Kohutavaks Koletiseks?
- Epp Adler
- Feb 10
- 7 min read
Tahan sinuga jagada üht lugu, kuidas inimeste kohtumises juhtub asju, mis siis tõlgendub teisteks asjadeks ja hakkab looma edasist lugu. Vahel halvavat lugu.
See juhtus umbes kümme aastat tagasi, kui juhendasin Tartu Ülikooli Skytte instituudis Euroopa õpingute magistriprogrammi arenguseminari ehk olin magistriprogrammi klassijuhataja, mentor, vahendaja. Õppijad olid enamuses kogenud, töötavad professionaalid — inimesed, kelle kohta eeldatakse, et nad on “täiskasvanud ja iseseisvad tudengid”, loe: on mõistlikud ja saavad ise hakkama. Ja saavadki. See hakkama saamine võtab palju vorme. Koolist lahkumine, venima jäämine, ära kannatamine. Vahel juhtub asju, mis panevad selle süsteemi proovile ja kiirendavad juhtumisi.
Oli meie tavaline laupäevane kohtumine. Sel päeval oli midagi teisiti. Ruum oli täis ärevust, pahameelt ja segadust — kellel kuidas.
“Mis toimub?”
Isegi kui see oligi selle aine üks ülesanne, siis ma teeksin sama ükskõik, mis aine alguses. Ma pean nad tooma oma ruumi, et nad saaksid tegeleda sellega, millega mul oli plaan. Kui nad on ärevil, siis nad ei saa kohal olla ja sellisel juhul minu tehtav oleks kui veel rohkem hõõruv king. Nii, mis siis ikkagi juhtus.
Selgus, et "Grupitöid on kohutavalt palju".
Mu sisemine esmareaktsioon oli loomulikult sellega tegeleda laiemalt, sest näen, et grupitöö meetodi kasutamise viis koolides ja ülikoolides on katastroofiline ja ma ei näe, et see kuidagi areneks. Läheb hullemaks. Ikka veel. Ka kümme aastat hiljem. Kasvamist ei tundu toimuvat.
Nii, aga koolitasandil teema esindamiseks või "õppijate eest võitlemiseks" oli mul siiski vaja infot, et milles see "kohutavalt palju" grupitöid siis seisneb, sest tõesti liiga palju grupitööd võib olla päris probleem. Mis seis siis minu tudengitel oli?
"Selge, see võib olla probleem. Vaatame üle. Lugege mulle oma grupitööd ette.”
Selleks hetkeks oli ruum juba rahulikum. Ärevus oli saanud suuna ja fookuse ning muundunud asjaks, millega saab tegeleda. Nad olid kuuldud, tunnistatud, usutud.
Liiga tihti taandub see nimekiri vaid “kuuldud olemiseks”, mis tähendab, et ruumis on üks kõrvadega inimene, kes jätab mulje, et kuulas. Aga päriselt tunnistatud olemine ja kuulduks saamine on midagi muud ning selle puudumine on väga tihti tegelik probleemide põhjus. Lihtsalt ära kuulamisele võib ikkagi järgneda mingi rahustamine ja manitseine, mis on lihtslt õli tules.
Kuulasin siis nende "kohutavalt pikka" loetelu. Tulemuseks saime nimekirja, mis koosnes täpselt… 1,5 grupitööst. Pool tuli sellest, et üks ülesanne võis olla grupis, mitte ei pidanud.
Aga kust tuli siis see “kohutavalt palju”?
Sellest ühest ainsast. Sellest, mis oli antud (tihti pigem muuseas visatud) nii halvasti, et muutus isiklikuks tondiks. Ja tänu grupisuhtlemisele, -dünaamikale ja grupimõtlemisele muutus grupis individuaalselt jagatu Kohutavaks Koletiseks.
Ühest ainsast hooletult antud ülesandest või e-kirjast võib plahvatada kogu ülejäänud töö- või siinkohal õppetööprotsess.
Miks tundus üks ülesanne nii suurena?
Sest see ülesanne anti halvasti. Ülesanne ise jäi arusaamatuks ja tundus hiiglaslik. Lisaks kehvale ja minu vaates vastutustundetule, hooletule ja osavõtmatule sisu esitlusele puudus selge info ka praktiliste nõudmiste või korralduse kohta. Kõik see jäi justkui mingiks iseenesestmõistetavuseks. Väga paljud grupitööde andjad ei ole tegelikult nende asjade peale ka mõelnud. Ka peale 20. korda. Seda pole vaja, sest nende enda headust kannab uskumus "Tudeng on ikka laisk ja tahab lihtsamalt".
Aga selles ülesandes oli veel üks olulisem tondilooja.
Grupi suurus oli 9 inimest!
Õppejõule muidugi (vist?) mugav. Ainult kaks gruppi. Õppija seisukohast katastroof.
Kõik on kogenud, et 4‑liikmelised grupid on keerulised. 4 inimest on juba väike diplomaatiline konverents. 9 inimest on… noh, see on peavalu, mis vajab juhtimist ja selle võtavad enda peale agarad, topskid või liiga aeglased ei-ütlejad.
Organisatsioonides on 9-liikmelised rühmad osakonnad, milles on alamtiimid, juhtimine, tiimbilding, toetamine jne.
Tudengid väga sageli ei tunne üksteist ja siis maanduvad kokku sellisesse olukorda, kus peaks tegema mingit loovat tööd, iseorganiseeruvalt ja kiiresti ning olema lõpus valmis hinnet ja tagasisidet saama. Kooligrupitöödes kiputakse eeldama, et juhtimine ja töökorraldus on mingid isejuhtuvad asjad, mida kõik oskavad ja julgevad, mis ei võta aega. Väidetavalt õpitakse nii meeskonnatööd ja koostööd. Minu kogemuses õpitakse seda kõike heal juhul kartma ja vältima, halvemal juhul südamest vihkama. Õppimine muidugi toimub. Aga mille õppimine?
Paljud osalejad on õppinud võtma grupitöödes osava passiivse oleku, sest nad teavad, mida aktiivsus endaga kaasa toob.
Nii siis muutuski juba niigi Kohutav Koletis hoopis Võimatuks ja Kohutavaks Koletiseks, kelle eest on vaja põgeneda, et eluga pääseda.
Mis oli lahendus?
Näha aitamine, et on ainult üks grupitöö, mis ongi sel hetkel veel väga halvasti esitletud ehk neil ei ole infot, vaid on tunne ja ettekujutus. See ei ole draama, vaid nüüd algab mängu järgmine osa ehk info hankimine, teiste sõnadega õppejõult küsimine. Võibolla tuleb välja, et on hoopis äge ja täitsa lihtne, aga koletis ei võimalda seda teada saada. Koletisega tuleb teha sõjaplaani!
See nii lihtne asi nagu info või täpsustuse küsimine ei tule paljudele meelde. Ei tudengitele, töötajatele ega juhtidele.
Lihtne mõte ja teadmine "Mul/Sul ei ole info!" võib väga palju olukordi lahendada ja rahusse tuua.
Ilma selleta tekib ettekujutus teadmisest ja tõest ning nii võtabki Koletis ja hirm üle. Seda juhib uskumus "Ma peaks kohe arusaama ja teadma. Küsimine näitab, et olen loll ja siis juhtuvad pahad asjad."
Seda mõjutab nii suhtlusoskus kui kogemus teiste inimestega, eriti autoriteetidega.
Lihtsalt küsimine ei pruugi tunduda üldse turvalise viisina infot saada. Suur osa minu tööst ongi treenida pöördumise ja küsimise kunsti ning märgata infopuudust. Kõik läheb kohe lihtsamaks. Kõik inimesed muutuvad koheselt ekslikeks inimesteks. Tuleb välja, et inimestega saabki päriselt suhelda ja neilt saab ka infot. Tihti ka tontidena tunduvate inimestega. See tuleb lihtsalt inimestest välja võtta. Meil Eestis see ei tule esimese asjana. Ei küsija ega vastajana. See vajab eraldi pingutust ja oskust.
Infopuudus on üks vaid üks võimalik probleem ja lahendus.
Vahel siiski ei saagi vastuseid ja keeruline ülesanne jääb.
Mis variante ma sellisel juhul aitan näha?
Et see ongi lihtsalt ülesanne, mis tuleb siiski võimalikult hästi ja võimalikult väikese energiakuluga ära teha (loe: ilma ärevuseta). Kui on halvasti antud, siis järelikult võib teha nagu tahad. Kui vaid selleks julgust ja jultumust on. Loomulikult on vaja üle saada hindehirmust. See on tavaliselt lihtne, sest see on nagunii teisest sõltuv. Saab keskenduda ise hästi tegemisele. Nii et oleks endale kasulik ja huvitav ning siis on tavaliselt oma esitlus ka huvitav.
Ka suure grupi haldamine on võimalik. Tihti on vaja seda pisut peegeldada ja eriti eestlastele meelde tuletada, et kõik on võrdsed osalised ja mõjutajad. Et vingumine ei aita ja oma ajapuudusest rääkimine ei vii midagi edasi. Ja siis äkki toimivadki nad koos väga hästi ja tõhusalt. Aga see vajab tuge ja peegeldust. Meta-vaate eeldamine kõigilt on naiivne. Eriti võrdses grupiolukorras. Kui satudki tuimikute gruppi, siis see on võimalus treenida enda juhtimisvõimet. Tee siis ära ja korralda ära ning saa kogemus, mitte ära õpi inimesi vihkama ja veel rohkem kritiseerima. Lambaid lihtsalt ongi palju. Me kõik tundume kellelegi lammastena.
Ma ei mäleta enam, mis lahenduse nad valisid, sest ma ei kuulnud sellest tondist enam midagi. Tont oli muutunud lihtsalt kooliülesandeks, mis tehti ära.
Nad said oma individuaalse agentsuse tagasi ja said tänu sellele ka rühmas toimida. Mina ei lähtunud oma esmareaktsioonist. Teise juhi loost või kasvamisest ma ei tea midagi ja siin loos pole ka oluline, kuigi sellesse urgu võiks ju uppuda nagu nii tihti juhtub. Hakata arendama teist ja süsteemi, sest võiks olla... Ja nii algab uus asjasse puutumatu draamatont.
Selles loos kohtusid ja hakkasid kooslooma mitu jõudu.
Esiteks kolm kihti juhtimist.
Üldine arusaam töö või siin loos õppetöö korraldamisest ja mõtlemine sellest (seda kõigi osapoolte puhul).
Teise juhi ehk teise õppejõu tegevus ja tunnetatud tegevus.
Minu tegevus, arusaam, reaktsioon.
Iga osaleja mina‑lugu ja tondi‑loomise võime (see lugu algas ilmselt ühe piisavalt autoriteetse grupiliikme kommentaarist, mis kinni püüti ja elama läks).
Suhtlusdünaamika igal tasandil ja kõigi vahel. Sh see hirmus ohtlik asi nimega grupimõtlemine, mida liiga tihti idealiseeritakse meeskonnatööks.
Keerulise (-na tunduva) olukorra lugemise oskus ja harjumus, et su reaktsioon lähtuks olukorrast, mitte draamast või tulevikku planeeritud draamast.
Kõik need jõud on võrdselt võtmetähtsusega. Kõik nad mõjuvad koos. Kõik nad on algused ja vastused. Kõik nad loovad olukorda. Kõigis peitub lahenduse alguse potentsiaal.
Liiga tihti delegeeritakse selliste olukordade reaktsioon mingisse lihtsasse süüdlasesse (järelikult ohvrimentaliteeti). Ma ei kasuta selles lauses ka sõna lahendamist, sest need lihtsakoelised reaktsioonid vaigistavad ja tasalülitavad, mitte ei lahenda antud küsimust. Nad leiavad süüdlast, mitte ei otsi probleemi ega ka ressurssi.
Kellele süü delegeeritakse?
süüdi on õppija, kes peaks olema juba täiskasvanud ja iseseisev ja pealegi kool ei peagi lihtne olema.
süüdi on koolikorraldus ja vaja on hakata arendama poliitikat ja kutsuda kokku koosolek ja kaasata arvamusi või kirjutada meedias midagi.
süüdi on raha puudus, sest väidetavalt hakkaks siis õppejõud maagiliselt nutikamalt suhtlema.
süüdi on meie kliima ja maailmas vohav kurjus ja pealegi ei peagi kõigega rahul olema, sest siis ei ole ju arengut!
Täitsa koomiline või hoopis traagiline, kas pole? Aga elu ongi tragikoomiline. Päris ja naljakas samal ajal. Sinu asi on saada osavamaks ujujaks, surfajaks ja sukeldujaks, mitte paremaks ja regulaarsemaks uppujaks.
Peaaegu alati on lahendus tasapisi tegemises. On vaja, et keegi ütleks “Oodake. Aeglustume. Vaatame, mis tont see tegelikult on.”
Ja see ei tähenda pikka protsessi ja kellegi sisse toomist.
See tähendab Osaks saamist.
Eraldiseisev osa, mis on Osa ja millel on Mõju ja mis saab midagi Teha.
Loomulikult on oht, et sellise algatuse peatavad koheselet Ratsionaalsed Kiired, kes tahavad tulemust eile. Ükskõik millist, aga et oleks tegevus ja tulemus ja ärevus, sest nii tundub õige.
Aga vaja on hakata nägema. Äkki draama ja toksilisus on siiski peas kinni.
Või siis mitte. Kui on ikkagi päris, siis tuleb midagi teha. Mitte ohvrina, vaid Oma Elu Peategelasena, kel on valik, võime ja vabadus. Ja Lojaalsus oma eluvõime hoidmise suhtes.
Selline lugu tuli täna.
Selles loos said kokku just minu lemmikteemad - keeruliste olukordade lugemine, osavam suhtlemine, Mina-lugu ja nutikas juhtimine.
Kõiki neid ma ka toetan. Kui tunned, et tahaksid neist midagi timmida ja mõtteid põrgatada, siis uuri võimalusi.
Juhtidele kõik eelnevad või individuaalsed kohtumised
Hoia end!
Tunneta asju, aga ole kriitiline, mis filtri läbi oma olukordi vaatad, et su filtrid ise probleem poleks.
Comments