Juhtimist ja õpetamist teeb inimene, mitte meetod, reegel, mõõdik või süsteem

Juhtimine ja õpetamine on sügavalt isiklikud tegevused. Neid ei tee meetod ega süsteem, vaid inimene. Meetod, mõõdik ja süsteem on alati tööriistad ning abivahendid (või takistajad), mida inimene millekski kasutab. Kui tööriist hakkab juhtima, siis muutub inimese koht segaseks. Aga isegi siis ei kao inimene kuhugi. Ta reageerib selles segaduses - ärritub, väsib, lahkub, võitleb, on ükskõikne vms.

Meetod ja Inimene toimivad alati koos.

Isegi siis, kui väidetakse või arvatakse, et kõik on vaba ja struktuurita. Kui see edukalt toimib, siis on seal lähivaatlusel alati selge, kuigi asjaosalistele sageli nähtamatu, usaldussüsteem ja struktuur. Vahel on see süsteem täielikult juhi isiksuses kinni: tema kohalolus, usalduses, võimes inimesest võimekus välja tuua. Pealtnäha nagu muuseas. Ja kui teda pole, siis jääb selgusetuks, miks enam ei toimi.

Inimest pelgav meetodi- ja mõõdikukeskne juhtimine tegeleb sageli pidevalt personaliprobleemidega. Inimestel on pidevalt “mingi häda” ja rahulolematus. Ja see häda ei ole juhuslik — see on kehva meetodikasutuse tagajärg. Meetod on alati abivahend, mis peaks aitama inimesel toimida, aga meetod ise ei taga seda toimimist.

Juhtimine ja õpetamine on hirmus keerulised teemad, sest need on sügavalt isiklikud.

Ajalooliselt isiklikud, iseendas isiklikud, olukorras isiklikud ja suhetelt isiklikud.

Kui keegi ütleb, kuidas peaks tegema, võib see tunduda rünnakuna — nagu hinnang, et sa oled vale ja keegi teab, kuidas on õigem. Selle ohu vältimiseks nihutatakse fookus sageli ainult sisule, meetodile, mõõdikutele ja inimküsimus jääb teise koolituse asjaks. Nii võib kergelt tekkida illusioon, et on töö tegemine ja siis see inimesega hakkama saamine. Need võivad jääda eraldi asjadeks, mis segavad üksteist.

Inimene ei sobi meetodi ja seega segab töö tegemist!

Oma meetodis ja mõõdikus on lihtne olla veendunud (sest tänapäeval on see ju teadusliku alusega!). Selle korrigeerimine ja timmimine tundub liiga keeruisena ning nii muutubki probleemseks inimene, kes ei sobitu sobivalt.

Ja selles peitubki juba üks suur lahendus. Kui su meetod, mõõdik ja süsteem ei toeta toimimist, siis neid saad täpsustada Sina. Vahel on vaja neid lihtsalt paremini esitleda ja mõtestada, kui sa usud, et nad on õiged. Oma töövahendeid timmida on palju lihtsam, kui loota, et inimesed muutuksid õigemaks.

Juhtimine ja õpetamine käivad alati koos

Iga õpetaja on juht. Iga juht mõjutab võimekust ja on seega õpetaja.

Juhtimine on alati suhe ja õpetamine on alati suhe.

Tegelikult on nad palju suhteid ühes. Ja see teebki sellest rääkimise keeruliseks.

Ja ometi kui see keerulisus ära lihtsustada, siis jääb kohe midagi välja.

Minu kogemuses aitab, kui see kompleksus ja keerulisus palju rohkem esile tuua.

Aga sellisel viisil, et see muutuks võimaldvaks tegelikkuseks, kus perfektsionism ei aita, sest kõige kontrollimine ei ole lihtsalt võimalik.

Aitab ainult tark, katsetav ja protsessiline tegutsemine. Kindla sihi poole, kuid oma teekonda pidevalt timmides.

Minu spikker: kuidas ma juhtimist ja õpetamist näen ehk millest lähtun ja mis küsimustega end toetan

• Iga rühm, mida juhin, on minu organisatsioon. Minu vastutus. Jah, see toimib alati mingis raamistikus ja kontekstis, aga konkreetses ruumis loome suhted meie.

  
  

  See on alati isiklik — nii minu kui mu juhitavate jaoks.

• Juhtimine ja õpetamine on suhted, mis transpordivad.

  
  

  Ma juhin MIDAGI, KEDAGI (nt õppijad, osalejad, juhitavad) VÕI KELLEGI KAUDU (nt teised juhid), KUHUGI.

  
  

  See “kuhugi” on siht, mis sõltub kontekstist ja loob mängu ning protsessi, kuhu poole otsida teekonda. Nende inimeste, aja ja materjalidega, mis parasjagu olemas on.

  
  

  Näiteid minu “kuhugitest” ehk mida ma oma tegevusega sihin või mis näitab mulle mingit edu.

  Minu üldine huvi on alati jõuda kuhugi edukalt, tervena ja eluvõimelisena. Nii minus endas kui teises. Edu ei tähenda vigade eitamist, vaid rahulolu sooritusega. See võimaldab kasvada, venida, puhata ja jätkata targemana.

  
  

  Minu sihid on meelega emotsionaalsed, sest need kannavad minu jaoks tähendust ja mina toimin nii. Liiga formaalne siht ei kanna energeetilist jõudu, mis midagi liikuma paneks. Nende eesmärk ei ole manipuleerida või neid sihte jahtida. Ma soovin luua ja pakkuda ruumi, kus inimene saab sinna jõuda. Seega on minu siht pigem indikaator, et temas juhtus midagi.

  
  

  • Laagriosalejate puhul: lõpus nutavad, sest nii tore oli ja tahavad tagasi tulla. Nad saavad eksamist edutunde ja oleme andnud kogemuse, kus kontroll hoopis näitab oskamist ja see on toetatud. Tunnevad end rühmas, erinevates keeltes väljendamises, esinemises end piisavalt hästi. Kuuluvad rühma ja tunnevad, et saavad päriselt olla Ise.

  
  

  • Laagritöötajate puhul: hoian nad päris keerulises ja hirmsas olukorras mängus nii, et nad kasvavad, on leidlikud ja julgevad proovida. See vajab peegeldust, reflektsiooni ja ideelist toetust. Samuti abi jamade üle naermisel ja lahenduste otsimisel ning veelgi suuremat abi, et näha oma võimekust ja mis hästi välja tuleb.

    
    

  • Suhtlusjulguse kursus: osalejad sooritavad õpetava ja kaasava esinemise uhkusega, isegi kui on väha hirmus. Tunnevad, et ongi võimalik ja juba arendavad järgmist ideed.

    
    

  • (enese)Juhtimiskoolitus: lõpumõtetes toovad välja, et neile sai selgemaks või tuli meelde, miks nad seda tööd armastavad. Näevad laiemalt ja huumoriga oma mõju - nii võimaldavat kui takistavat. Mõistavad teiste veidrat käitumist rohkem, mitte ainult hukka mõistvalt. See kõik loob teatava erilise rahunemse, mis annab toe, hoolimise ja julguse eluolukordadega paremini toime tulla.

  
  

  • Igasuguses koolitunnis või coachingus: iga tegevus toetab teadmisi, aga on ka trenn, mis valmistab ette julget ja edukat lõpetamist ning oskust teadmatuse ja sooritamise ärevusega toime tulla. Õppija tunneb oma tugevusi ja mis tal hästi välja tuleb. On teadlik oma kitsaskohtadest, mida arendada või mille suhtes olla tähelepanelik. Teab, kus ta kipub vigu tegema, kus kipub närvi minema – ja kuidas end sel hetkel aidata.

• Juhtimisruum on alati mitmedimensiooniline

  Isegi kui meile meeldib mõelda, et olulised on ainult materiaalsus, kognitiivsus ja ratsionaalsus. Siis vaatamata kõigele on see alati ka väga emotsionaalne, spirituaalne ja energeetiline. Isegi kui need tunduvad mingid vuuduu sõnad, mida on raske määratleda, siis nad on ikkagi olemas. Loovad, mõjutavad ja takistavad kõike. Neid dimensioone tasub teadvustada. See on täitsa eraldi super põnev teema, et midag nendega siis ikkagi teha või kuidas nad väljenduvad.

• Sisulise tegevuse juhtküsimused

  • Milleks ma neid ette valmistan? Mis mängu ma nad kaasan?

  • Mida on vaja, et nad hästi teeksid?

  • Kuidas hoida neid selles hästi tegemises hoida või sinna viia?

  • Mis neil tuleb juba hästi välja ja kuidas seda toetada?

  • Kus koperdatvad, hirmuvad, väsivad, on hinnangulised ehk kus väljenduvad ebakindlused, hirmud ja eeldused ning kuidas neid maandada ja neist edasi aidata, et nad ei blokeeriks edukat tegemist ja õppimist?

    
    

• Juhitunnetuse positsioneering

  
  

  Kuidas ehitada suhe, kus ma olen olemas, nad julgevad pöörduda ja tunnevad, et olen nende poolel? Ja samas — kuidas hoida neid iseseisvana?

Iseseisvus eeldab vea lubamist ja toetust, mitte hukka mõistu.

Usaldus ei ole kunagi kohustus. See on tagajärg. Habras ja dünaamiline.

Minu suurim hirm juhina

Et ma ei saa õigel ajal teada.

Et probleemidega ei ole ohutu minu poole pöörduda.

Kui ma saan sekkuda liiga hilja, jääb üle ainult hakkama saada.

Seetõttu on karistamine väga ohtlik. See toidab alati hirmu, mitte usaldust.

Usalduses saab palju tugevamalt juhtida.

Aga nad on nii erinevad ja neid on nii palju …

Ongi.

Alati on.

Isegi “normaalsed” inimesed on täiesti erinevad ja neid on palju.

Neil kõigil on oma nähtamatu maailmavaade, kogemus, ambitsioon, oskused, arvamused.

See ongi juhtimise tants: Minu visioon, nende visioon, arusaam sihist, luba ja tugi sinna jõuda.

Kui meetod ja süsteem ei arvesta tegelikkusega, on stress garanteeritud.

Kui kasutad meetode, mida antud ruumis on keeruline teostada, siis on kõigil keeruline.

Ja lõpuks tegeled ikkagi inimprobleemiga. Lihtsalt sellepärast, et arvasid, et inimese hoidmine ei ole sinu asi ja eeldasid, et normaalne inimene...

Lõpusõna

Juhtimine ja õpetamine on elusad suhted.

Need ei ole pelgalt süsteemid, vaid ruumid, kus inimene saab olla, osaleda, panustada ja kasvada. Selleks on vaja mingit kogust turvalisust, usaldust, eksimisruumi ja võimaldavat tähendust. Muidu toimub ka kasvamine - ära, mujale kasvamine.

Inimese juhtimine inimesena on tore, võimalik ja alati põnev.

VAATA TASUTA VEEBINARI

"KUIDAS HOIDA KIIRES JA TEHNOLOOGILISES AJASTUS INIMENE MÄNGUS: JUHTIMISE JA ÕPETAMISE VAATENURK"

LOENGUSARI "KUIDAS INIMENE KÄIB ehk kuidas teda võimaldavalt õpetada ja juhtida?  Loe lähemalt