Elueesmärk: ära sure ära

Ela ja Õitse

Täna ma tahan rääkida sulle oma eelmise aasta tähtsaimast õpetajast.

Mis, nagu nüüd mõistan, viis mu käiguvahetamise oskuse uuele korrusele.

Mul on sõnaga "eesmärk" keeruline suhe.

See ei käivita mind.

Pigem tekitab vastumeelsust või hirmu või surnult-maha-langemise-igavust.

Sest ma annan talle vale tähenduse.

Mu automaatsus on anda talle tähendus, et see käib kuidagi õigesti, see on surve, kohustus ja leping, millest ei pääse välja.

Kui mind juhitakse lausega - "mis on su eesmärk?" - siis ma lähen kergesti õpilas-mõtlemisse ja vastan, mida täiskasvanu tahaks kuulda.

Tavaliselt ta rõõmustabki. Aga mina juba põgenen :)

Mul on vaja mõtestatud ja ahvatlevat sihti ning mõttekaid tegusid, samme, ülesandeid, mis sinna jõudmist võimaldavad.

Küsi minult nii ja siis läheb mäng kohe põnevaks.

See on nipp kõikidele juhtidele, coachidele, õpetajatele ja mentoritele, miks tavaline eesmärgistamine paljudele ei sobi ja võib toota vastumeelsust, passiivsust ja välja langemist.

Sihtide ja sammude mäng ei ole enam tehniline lubadus ja lineaartelg.

See muutub kohe avaraks ruumiks, kuhu mahub palju, kus ma mängin ja loon. Kurviliselt, sirgelt, spiraalis.

Ja alati jõuan kohale.

Aga see siht võib olla ka jube väike ja madal.

Selle suhtes tasub olla hoolas, sest äkki jõuangi väga lihtsalt tavalisse kohta, kuhu jõudmisest ma ei hooli.

Nii ma siis kohtusingi aasta tagasi oma Eesmärgistamise Õpetajaga.

Ma elasin temaga koos juba 5 aastat.

Ta on mu orhidee.

Sain ta kingiks oma orhideesid kasvatavalt sõbrannalt. Minu orhidee on tema orhidee beebi.

Ma kartsin orhideesid. Meeletult.

Aga võtsin ta vastu ja tõin selle võimuka haprakese koju.

Valmisolekus, et ta sureb kohe ära.

Eelmisel aastal tuli minu juurde hoiule ja elama veel üks täiskasvanud orhidee.

Ka tema pani mind värisema.

Mõtlesin: "Loodan, et ta ka tema ei sure kohe ära."

Millalgi eelmisel sügisel vaatasin oma endiselt elus beebiorhideed ja äkki plahvatasin -

appi kui madala eluülesane ma talle andnud olen!

Sinu elueesmärk on - "Ära sure ära"!

Kas saab olla veel madalamat eluülesannet?

Ta tegigi täpselt seda, mis ma temalt palusin.

Ei surnud ära.

Aga ei kasvanud, elanud, rõõmustanud, õitsenud ka.

Lihtsalt ei surnud minu rõõmuks ära😞

Ikka on vaja selliseid naljakaid taipamisi.

Andsin siis neile mõlemale uue ülesande.

ELAGE JA ÕITSEGE!

Nad hakkasid sellega kohe peale!

Mõlemad hakkasid kohe uusi lehti tegema.

Ja nüüd kirjutan seda kirja kümne imekauni orhideeõie all!

Õied näevad välja nagu printsess Leia soenguga Darth Vaderid.

Ja nii nad tuletavad nüüd mulle pidevalt meelde, et ka mu enda sihid ei oleks lihtsalt - Mitte ära surra. Hakkama saada. Ellu jääda. Et perel oleks kõik hästi. Ära põru. Ära kaota. Ära tee vigu. Ära nuta. Nuta koguaeg. Ära tee häbi.

Või lastele - Peamine, et hinded oleks korras. Peamine, et poleks piinlik. Peamine, et lõpetaks nominaalajaga. Peamine, et tervis oleks korras.

Ja mis selle point on?

Kuhu see peaks viima või mida toetama või millist elu võimaldama või milliste valikuteni viima?

Elav ja loov ja kasvav ja muunduv ja õitsev ja hoidev ja kogev ja õppiv ....

Oi kui palju mahlasem ja ahvatlevam on nii kõike teha.

Ka nõusid pesta või prügi välja viia.

Need kõik on selle Elava elamise ja loomise teenistuses olevad tähtsad komponendid, mitte pelgalt tüütu kohustus.

Kui supermadalaid või hoopis shaboteerivalt kõrgeid eesmärke sina endale ning teistele sead?

Kunagi tegin eesmärkidest veebinari. Kuula, kui teema kõnetab.

See on jälle üks näide, mida mõtlen tehnilisest ja praktilisest käigu vahetamisest enda sees.

Ja nagu selgub, siis mõjutab minu käigu vahetus ka teiste elusid.

Sellest räägin veebinaris "Käigu vahetamine enda sees".

Seda oskust aitan uurida Ärevusest Elevusse kursustel