Oled sa oma elus osaleja või turistina?

Ma olen maailmas liikunud suhteliselt palju ja mitut moodi. Ühel hetkel hakkasin märkama, et inimesed on kodust ära olles kohal väga erinevalt — justkui mingi rolli kaudu. Need rollid mõjutavad, mida nad teevad, kuidas nendega kohtuda saab ja mida nad räägivad.

Panin need rollid enda jaoks kirja. See on väike reisijate välimääraja.

Turist – vaatab pealt, võrdleb, tarbib, arvab, laigib ja teeb review’sid. Tal on pilet, õigused ja kaitsesüsteem. Ta otsib vaheldust ja “huvitavaid asju”. Vahel tahab kogeda “autentset kohalikku elu”, näha pärismaalasi ja nende kombeid. Selles ihas võib ta pidada ka teisi turiste pärismaalasteks või pettuda päris pärismaalastes, sest nad ei vasta ootusele.

Expat – töötab välismaal, aga ei kuulu. Tarbib kohalikku elu, aga pole sellega rahul. Kobiseb koos teiste expat’idega, keelt ei õpi, kohaneda ei taha. Teab täpselt, mis on valesti, aga ära ka ei lähe.

Reisija – alati teel, läbisõidul, transiidis. Täidab saabumise ja lahkumise vahepealset aega. Sageli ei tea, kus ta parasjagu on, sest ta on juba järgmises kohas. Ta on pidevas logistikas ja ajakavas.

Matkaja – mõõdab ja planeerib: kilomeetreid, tõuse, gramme, samme, aega.

Võõras – igavene teine. Mittekuuluv, mitteosa.

Külaline / osaleja – kohal. Kohtub, panustab, märkab, huvitub, kohaneb. Ta võib olla kõike eelnevat, aga ta on osa laiemast süsteemist. Ta on kaasinimene. Tal on mõju.

Need kõik on osalemise viisid. Ja need sobivad väga hästi metafooridena, et küsida:

kuidas sina oma elus osaled?

Kas oled pidevalt teel kusagilt kuhugi?

Kas mõõdad ja planeerid kõike?

Kas vaatad pealt?

Või oled päriselt kohal, kohtud ja osaled?

Pealtvaataja elu

Olen märganud, et paljud inimesed ei ela oma elus, vaid liiguvad seal nagu turistid, expatid või logistikud.

Nad vaatavad, kirjeldavad, võrdlevad, arvavad, kritiseerivad, tarbivad, planeerivad, mõõdavad, unistavad — aga ei kuulu.

Nad on kohal, aga mitte sees.

Nende päris elu on justkui kusagil mujal ja kunagi tulevikus.

See on kolleeg, kes istub koosoleku ära, aga ei panusta.

Juht, kes kirjeldab oma inimesi nagu antropoloogilisi nähtusi.

Sõber, kes ei jaga ega huvitu, vaid võrdleb ja arvab.

Inimene, kes on viited teistele.

Vahel ka iseendale — need, kes räägivad endast kolmandas isikus: “Airi on…”, “Andres tahab …”.

See mõtisklus sai alguse vestlustest, kus selgus, et mu reisidel tundub juhtuvat rohkem kui lihtsalt “ära käimine”.

See võttis küsimuse vormi: mis asi see turist tegelikult on ja kuidas see erineb külalisest?

Valgustunud turistid ja Mona Lisa paradoks

Me kõik teame neid “valgustunud turiste”, kes räägivad teistest turistidest halvustavalt. Nad väldivad “lollide turistide” kohti nii meeleheitlikult, et tulevad koju ilma piltideta ja kogemusteta.

Nad ajavad segi kuulsad paigad ja massiturismi — justkui oleks kuulsus ise juba kahtlane. Nende reisilood koosnevad “pildistavatest jaapanlastest”, “ülbest teenindajast” ja “kõverast rätiluige kaelast”.

Mona Lisat nad vaatama ei lähe, sest see on liiga “turistikas”.

Suures vältimises ja arvamises võib elu neist mööda minna.

Turist ja külaline ei ole sama asi.

Aga nad võivad üksteist täiendada, kui nad kohtuvad.

Turist tarbib ja rahuldab ennast. Külaline osaleb, loob ja kohtub.

Sama kehtib ka elus

Ka sõbra sünnipäeval saab käia turistina.

Sa võtad koha sisse, tarbid toitu ja programmi, vaatad, naudid — aga ei panusta.

Sa oled kohal, aga mitte osa.

Mul oli kunagi sõber, kes käis mu sünnipäevadel nagu spioon. Sageli ta ei rääkinud üldse. Ta ütles uhkusega, et talle meeldib inimesi vaadata — “nii põnev”. Ja minu külalised pakkusid talle seda põnevust. Mõni oli kuulus ka.

See mõtteavaldus ehmatas. Minu külalised ei ole loomaaed, mida tarbida. See on kohtumine ja tähistamine.

Siis märkasin, et ta elabki oma elu pealtvaatajana. Ja nüüd näen seda väga paljudes inimestes.

Liiga palju kodus ja liiga vähe kodus 

Minu juurde jõuavad inimesed, kes on mõlemad äärmused.

Liiga palju kodus 

Nad elavad väga paikses maailmas nimega “Minu maailm”:

“minu tüüp”, “minu inimesed”, “minu pere”, “minu harjumus”, “minu rütm”.

Teised maailmad ei mahu sinna.

Kohanemine pole võimalik.

Kõik uus tekitab ärevust ja kurnab.

Nad räägivad endast sageli kolmandas isikus ja määratlevad asju “minu omadeks” — ja siis järelikult teisteks, mittekuuluvateks.

Liiga vähe kodus — kaks varianti

1. Kaudselt elajad​Nad elavad viidete kaudu: kellegi laps, kellegi vanem, kellegi kaaslane, kellegi kolleeg. Nad on oma töökoht, oma harjumus, oma vanaema serviis. Nende identiteet ja sisemine struktuur käib välise kaudu. Nad on selle välise teenistuses ja võimuses. Selle kaotus põhjustab hirmu ja sellest sõtuvus häbi ning süüd.

2. Õhus- ja teelolijad​Nad otsivad, koputavad, küsivad luba.

Miski on alati “vale”, “mitte päris”, “mitte piisav”.

Nad ei leia maandust ega kohta.

Neis on palju häbi ja süüd, sest neile tundub, et nad justkui elaksid valesti.

Neil kõigil on sama probleem ja sama vajadus

• Liiga habras MINA-tunne, mis ei kanna. Isegi kui nad võivad teistele tunduda enesekesksed, on see sageli nõrga ego tagajärg ja vajadus end kaitsta ning ellu jätta. Nad ei tea, kes nad on, mis neis väärtuslikku on või mis kogemus neil üldse on.

• Liiga vähe-rikkalik elu, mida juhib väline võim: serviis, põõsas, töökoht, lapse hobi, abikaasa tujud, arvamus, kuidas oleks “normaalne”, kiirus ja hõivatus.

Sisemine kodu

Ma tean seda teekonda isiklikult. Olen olnud puntras nii kodu otsimisega kui ka kodust lahkumise julgusega. Ma tean, mida tähendab sisemine pidetus, kahtlemine ja oma sisemise keskme otsimine — selle sisemise kodu, mis hoiab, kannab, maandab ja lubab eluga päriselt kohtuda. Millest saab kinni hoida, kui maailm tundub ümberringi hävinevat.

Kui inimene tuleb oma elu keskmesse, siis maailm muutub.

Ta ei ole enam turist, kes vaatab pealt. Ta ei ole teenindaja, kes täidab vaid rolle ja kohustusi. Ta ei ole võõras, kes küsib luba, et olla. Ta ei ole expat, kelle päris elu on kusagil mujal.

Ta on inimene, kellel on sisemine kodu. Ja sisemine kodu lubab liikuda, luua, kohtuda, puhata, riskida, mõelda, tunda, õppida, eksida, muutuda.

Kogu tema elu muutub osaks tema elust. Tal on palju maailmasid, osasid ja osalemise viise.

See on koht, kust elu muutub elamiseks, osaduseks ja kogemiseks.

Mis on laeva ehitamise mõte? 

Oma viimasel reisil jäi mulle lennujaamas silma üks mõte:

“Laeval on sadamas alati turvaline, aga teda ei ehitatud sadamas olemiseks.”

Inimesega on sama lugu.

Me kõik vajame turvalist sadamat, aga me ei ole loodud püsivalt paigal ega püsivalt lennus olema.

Sisemine kodu on see, mis lubab maailmas liikuda. See on koht, kus hirm muutub seiskajast hoiatussüsteemiks. Kus eristad, mida kontrollida ja millel lasta minna. Kus kriitilisus muutub kriitiliseks mõtlemiseks. Ülemõtlemine mõtlemiseks.

Ülereageerimine läbi tundmiseks. Ego hinge kandvaks ja lubavaks.

See on koht, kust inimene saab lõpuks olla võrdne ja väärtuslik osa — mitte pealtvaataja, kriitik, planeerija või võõras.

Kuidas see päriselt käib?

Sügisel kohtusin mentorina Ekkega ja ta kirjutas oma kogemusest nii:

“Epuga kohtumised olid alati raputavad kogemused. Räägitu jäi vahel päevadeks või nädalateks mu mõtetesse. Tagantjärele on huvitav, et kohtusin temaga nelja kuu vältel vaid viis korda — mõju järgi oleks võinud arvata, et kohtusime mitukümmend korda ja kaua. Iga vestlus oli põnev rännak läbi minu isiksuse, ühiskonna ja maailma, mille käigus sain teada nii palju ja eriti iseenda kohta. Kuna kogu maailma mõtestamine käib läbi iseenda aju filtri, siis taandub ka see iseenda mõistmisele. Need rännakud olid korraga huvitavad, lihtsad, sügavad ja inimlikud. Tunnistan, et arvasin alguses, et „enesemeisterlikkus“ on tobe mõiste, aga nüüd arvan, et see kirjeldab kogemust väga hästi. Tunnen, et need kohtumised tegid mu mõttemaailma justkui lukust lahti ja andsid mulle praktilised tööriistad enda ja eluga hakkama saamiseks. Meie esimesest kohtumisest alates ei mõtle ma enam igapäevaselt samamoodi nagu varem. Tõenäoliselt jääb see kogemus mind saatma kogu eluks. Olen võimaluse eest tohutult tänulik.”

Kui tahad selle teema üle edasi mõelda või minuga koos töötada, siis Coaching ja MINA‑trenn on need kohad, kus see päriselt juhtub.

Head oma elus osalemist!