Elevuse ja toreduse kasvav defitsiit

Imekaunist suvepäeva sulle!

Mida see lause sinuga teeb?

a. Kas ütled, oh aitäh, sulle ka?

b. Kas ärkad ja märkad ning sätid end paremini istuma või naeratad või vaatad, kuidas seda nautida saad?

c. Ärritud, sest sa PEAD olema tööl ja ei saa siin midagi nautida

d. Ärritud ja lahkud mu listist, sest ma KÄIN SULLE NÄRVIDELE

e. Salvad mõttes küüniliselt ja paned mind paika - "Järelikult sul on palju aega..."

f. Oled täiesti ükskõikne

g. Muu

Kõik on täiesti adekvaatsed valikud ja sul on õigus neid kõiki teha.

Aga ükski neist pole geneetiline reaktsioon, mis lihtsalt juhtub iseenesest, sest sa lihtsalt oled selline.

Ei. Sa teed neid.

See võib kõlada jälle süüdistusena, mis tõmbab käima.

Mis nende reaktsioonide juures on oluline, on see, et neil on mõju.

Iga lause mõjutab su kehahoiakut - avardud ja lõõgastud või lähed pingesse, mis käivitab järgmise sammu.

Iga lause on sõnad, mis annavad olukorrale tähenduse ja seega toodavad su emotsioonid, mille pealt sa siis teed midagi.

Iga lause suunab su fookust, mis jälle käivitab su emotsioonid, mille pealt sa teed midagi.

Neil on mõju sulle ja neil on mõju kõigile teistele.

Ja nii me loomegi oma elu ja mõjutame teiste oma.

Ja nüüd juba on oht, et tekkis vastandumine ja tunne, et ma räägin, et koguaeg peab olema roosa ja rõõmus ja inspireeritud.

Ehk, et ikkagi on õiged ja valed reaktsioonid.

Ja siis mõned jäävad jalgu trampima õiguse eest arvata ja kommenteerida ja nõuda ja pidevalt nõudvalt närvi minna.

Ja mõned käivad zeni otsimas enesekehtestamisest või ükskõik, mis praktikast.

Ühed valgustuvad "saavad paremaks endaks" ja teised "jäävad endaks" ja "mõistlikuks".

Ja siis toimubki hirmus vägikaikavedu.

Sest ikkagi sõda kestab, sest kellelgi peab olema lõpuks õigus.

Kui ma olen täiesti aus, siis selline lähenemine on minu jaoks kohutavalt igav.

Ja see ei vii ka kuhugi.

Või noh viib küll. Päris vastikute inimruumideni, kus ma olla ei taha.

Kus ei ole üldse toredust.

Seal võib olla palju ärevust, tüdimust.

Seal võib olla palju tahtejõu, kohustuse või sunniga tegemist.

Seal võib olla palju vaimse tervisega tegelemist või kergesti haigeks jäämist.

Seal võib olla palju avalikku paha tunnet, või salajast paha tunnet,

avatud karjääriportaale, exiti otsimist.

Seal võib olla pealtnäha palju professionaalsust ja asjalikkust - prioriteete, tähtaegu, fookuse juhtimist, otsustamist, pallimeri, täis külmikuga puhkenurk, kollane rõõmusein, trenažöör, kommid laual, hea kohvimasin.

Aga ka mingi seletamatu tühjus, mida püütakse lahendada parema fookuse juhtimise või kokkulepete või uue ergonoomilise tooli või muu põnevaga.

Aga mingi tühjus jääb peale iga tähtsate kokkulepete tegemise koosolekut või vestlust.

Sest mingi suur asi on adresseerimata.

Vot ja mind huvitabki see salajane suur asi.

See suur asi või selle puudumine on just see, miks ma ei taha olla ruumides.

Olgu selleks siis organisatsioon, seltskond, ka perekond, suhe.

Sinna tuleb teatavat sorti mõttetus, kontaktitus, automaatsus, eelduslikkus.

Ja sinna ei mahu enam elu, dünaamika, värskus, inimene.

Ruum nagu saab otsa. Ühendust pole.

Lamp enam ei tööta.

Sinna peab sunniga minema või haldad oma tundeid juba ette, et kohe ei ärrituks.

See salajase suure asja juhtimine ongi minu materjal.

Inimestes ja gruppides.

Ja eelkõige olukorras, kus seda ei pruugigi olla.

See suur asi on Elevuse defitsiit.

See ei ole kohustus või õigus.

Sul puudub igasugune kohustus teistega arvestada, hoolida, ruumi hoida.

Lihtsalt ära siis oota seda ka teistelt.

No ja kuna keegi ei saa kelleltki midagi, siis järgi jääbki lihtsalt töö ära tegemine.

Ma ikkagi nimetan seda suurt asja Elevuseks.

Või tegelikult ma nimetan seda Toreduseks.

Ja selle puudumist - "Jube igav ja tüütu on".

Enamus nimetavad seda lihtsalt "Tavaliseks",

sest paljud polegi muud maitsnud või kogenud.

Kool oli tüütu, kodus on tavaline, tööl on tavaline, reisil on tavaline.

Same old, same old. Teeme ära.

See Elevus ei ole rõõmus põrkepall olemine.

See Elevus on kestlik, kasvav, sügav äge tegemine ja olemine ja loomine ja osa olemine.

Kõikide väliste tingimuste hulgas.

See on oma inspiratsiooni tark ja tahtlik hoidmine.

See on ennast täis olemine. Võimaldavalt ennast täis olemine.

Nii, et miski ei saa seda ära võtta ja selle eest ei pea ka võitlema. Kõigele on ruumi.

Sa lihtsalt oled ja tegutsed. Surfad läbi oma tunnete, mitte ei ärritu pidevalt.

Sa mängid nende kaartidega, mis hetkel on - olgu see siis palk, ilm, ministeeriumi kiri või ülemus.

See on enda ja oma elu meeles pidamine.

Et sa saaksid olla Osa. Osa Elust.

Vot selline Elamine huvitab mind.

Ja selle tunde toetamine ja meelde tuletamine teises.

Nii, kui sa ei hoia oma Elevust ega toimi oma unikaalse motivatsiooni pealt.

Nii ongi asemel enesehülgamine.

Jõud läheb välise kätte.

Ärevus ja paanika võtab üle.

Sinust saab ohvrist süüdistaja, nõudja ja kehtestaja. Sa muutud abituks.

Sa oled ennast täis, sest sul on kitsas.

Motivatsiooni asemel on kurnav kurjuse, surve või passiivsuse pealt rassimine või petmine ehk mitte tegemine.

Inimestele õpetatakse liiga palju kuidas nimetada, tunda ja toita oma ärevusi.

Üldiselt need taanduvad ise, kui saad kontakti oma Elevusega.

Ja oskad seda hoida.

Siis muutub ärevus keeleks ja märguandeks, mitte sa ei upu temasse.

Ärevuse puhul on vaja teda tunda, märgata ja ohjata.

Enamasti on see lihtsalt mingi hirm. Sageli ettekujutatud tont

ehk siis ikkagi endaga kontakti kadu.

Kui sa oled see Elevil tegija, kes sa kipud oma jõudu kergelt ära andma või saad aru, et sa ei tunne tegelikult teda, siis võib juhtuda, et ma saaksin sulle kasulik olla.

Kui sa oled inimestest huvituv, aga tulemusi saavutada tahtev juht või õpetaja, kes tahaks osata Elevust paremini juhtida või üldse mõista, mis see on, siis ma võin olla sulle väga kasulik. See õppimine algab enda Elevuse mõistmisest.

Mind ei huvita inimeste valgustamine nende parimasse endasse.

Mind huvitab äge koos olemine ja tegemine.

Ja see juhtub ainult koos inimestega, kes saavad olla.

On avaralt, paindlikult ja tugeva kestaga Ennast Täis.

Ja nii saab olla ka ruum elav ja täis isiklikku ning koos loomist.

Kutsun sind - Elevil tegija, Kirepall, Hooliv teiste arendaja Suvelaagrisse.

Eesmärk on aidata sul tunda oma Inspiratsiooni ja Elevust ning seda targalt kasutada. Need on võimas materjal, mis võib jätkusuutlikult hoida, aga ka kõrvetada.

Ja muidugi vaatame, kus sa kipud oma jõu ebavajalikult ära andma.

Kuula mu mõtisklust Ärevus - Elevus - Motivatsioon.

Ja tule suvelaagrisse Hoia elevust ja Ohja ärevust

23. - 26. augustil

kohtume iga päev 16 - 18 Zoomis.

​VAATA SIIT

Kui tahad minu mõtteid ja uudiseid otse postkasti, siis liitu mu listiga