top of page

Mis tegelikult takistab lõputöö tegemist ja üldse õppimist?

Updated: 2 days ago




Mis takistab lõputöö tegemist? Miks jõutakse õpingute lõppu, aga lõputöö jääb toppama? Selle teema olen asetanud küll lõputöö võtmesse, aga tegelikult puudutab see igasugust õppimist ja tegelikult igasugust töötamist. See on kahjuks või õnneks universaalsem teema.


Miks on lõputöö (ja vahel ka väiksemad kodutööd) ikkagi nii problemaatiline nii paljudele?

Miks ta liiga tihti tegemata jääb või kunagisse lükkub?


Ma olen sel teemal isiklikku uurimis- ja mõttetööd teinud juba päris kaua aega.


Mulle väga meeldib õppimine. Õppimiseks pean ma meie loomulikku õppimisvõimet, mis võimaldab meil elada ja päris elu pidevalt lahendada. Haridus on ideaalis selle kiirendi, kus saad kiiremini järgmisele astmele, sest saad tänu teiste teadmistele mingid sammud ise vahele jätta.


Kooliga on mul alati olnud põnev suhe. Ma olin väga tubli, iseseisev ja osav õpilane. Varakult märkasin, et kool ei pruugi minu õppimis- ja teadmishuvi toetada. Ja ma pean seda ise kaitsma. Tegelikult sain aru, et üldse pean koolis kõigega ise hakkama saama. Õppisingi sellist muljet jätma. Ja kõik olid rahul ja uhked. Peale minu enda psüühika, mis läks sellest päris krussi. Mida ka keegi ei näinud. Ja ma jätsin ikka mulje, et kõik on väga hästi.


Mu õppimised olid alati edukad ja lihtsad. Kuni magistritööni. See võttis väga kaua aega. Liiga kaua. Viimasest loengust läks lõpetamiseni viis aastat. Kuigi lõpptulemus oli väga hea ja huvitav, siis ma olin täiesti puruks. Kuigi maailmale oleks mu tulemustest võibolla kasu olnud, siis mina ei suutnud sellega enam sekunditki tegeleda. Töö rändas riiulisse ja järgmine kord katsusin teda aastid hiljem. Diplomile läksin trükikotta järgi. Mul oli tunne, et see on vaja kähku kätte saada, et keegi seda ära ei võtaks.


Kõlab täiesti ogaralt. Aga nii oli. Ja nüüd tean, et ma ei ole üldse mingi haruldane eriti sassis erand. Minusuguseid on nii palju. Ja keegi ei tea neist, sest neid ei osata näha ega kuulda. Kahjuks on näha ja kuulda oskajaid koolides vähe. Neile öeldakse "Tee ära, mis sa vingud". Või nagu mina hiljem kuulsin, siis mu esimene juhendaja arvas, et ma lihtsalt ei ole eriti andekas ega võimekas.


Tänu oma magistritöö dramaatikale sai minu õppimise toetamise teema uurimine veelgi enam jõudu juurde. See sai teadlikuks teemaks, sest mulle tundus kohe, et ma sain sellest kogemusest liiga suure trauma. Mis ei ole tegelikult hea sõna. Liiga sildistav ja dramaatiline. Aga las ta praegu olla. See kogemus hirmutas, kurnas ja kahjustas mind liiga tugevalt ning sel oli väga pikk mõju. Liiga pikk. Ja täiesti ebavajalik.


Kusagil sel teekonnal pidi olema mingi viga, sest ma ei leppinud, et see ongi normaalne või et ma olin mingi eriti erakordne juhtum. Teadsin, et minusuguseid on väga palju. Ma olin liiga tavaline. Osad kangutavad murtud tiibadega finišisse ja siis vihkavad kõike. Ja osad jätavad pooleli. Kumbki ei lahku koolist suuremate tiibade või parema ning julgema lennuvõimega. Mis ideaalis ju võiks olla süsteemse ja professionaalse hariduse tulemus. Uuele tasemel jõudmine. Ja mitte ainult CV loetelus.



Mis järeldusteni ma olen jõudnud?


Tänaseks olen töötanud õpilaste, tudengite, õpetajate, õppejõudude ja koolijuhtidega kõikidel haridustasemetel ja kuulnud nende muresid. Olen juhendanud, toetanud või konsulteerinud igasuguseid kooli- ja lõputöid. 6. klassi uurimistööst doktoritööni.


Kõik need tööd on keerulised, sest vajavad pingutust. See on normaalne.


Aga kus siis see liigne raskus lisandub?


Minu tähelepanekute järgi on selleks kolm märksõna -


Üksi jäämine

Eeldamine

Tulemuskesksus.


Õppimine, sh lõputöö, on protsessid, kus toimub õppija meeletu lagunemine, ülekirjutamine ja uueks moondumine. Mõnes asjas aeglaselt, mõnes kiiresti. Ehk see on emotsionaalselt väga keeruline protsess, mis on kui sõit ameerika mägedel. Inimesest saab reaalselt teine inimene. Vana muundub millekski uueks. Tugevamaks või nõrgemaks, aga muundub.


Meie kultuuris on õppimine jätkuvalt sooritusala, kus tuleb teha asjad ära. Isegi kui ülesanded on muutunud teistsuguseks ja kasutuses on palju protsessmeetodeid, siis tegelikult ei ole midagi muutunud. Õpetaja annab ülesande ja kontrollib jätkuvalt tulemust. Võibolla ka sanktsioneerib. Kui sul on raske, siis sõbralikult ütleb sulle, et ta usub sinusse, küll sa saad hakkama. Ja nii valivad tudengid aineid, kus ei ole grupitöid, sest nende puhul ikkagi vaadatakse sooritustulemust, sõltumata grupis toimunust, kus toimus võibolla tegelik õppimine.


Iga soorituseni jõudmine sisaldab mustmiljonit elementi, mida iga õppija (aga ka töötaja) peab igal juhul kuidagi ära haldama. Ta peab oskama, teadma, ühendama, analüüsima, järeldama, suhtlema, põhjendama, argumenteerima, kaitsma, asendama. Siis peab ta hakkama saama ka oma kahtluste, ebakindluste, hirmude, edudega. Ja lisaks on tal peale selle soorituse veel suur hulk muud elu ja muid sooritusi, mis kõik nõuavad sama palju.


See lõik ilmselt võtab kõige paremini kokku mida tähendab minu jaoks Enesemeisterlikkus.


Enesemeisterlikkus on teadlikult oma elu ja enda haldamine. See tegelikult juhtub nagunii. Ka teadvustamatult. Me saame alati hakkama, isegi kui tundub, et ei saa. Me alati lahendame oma elu kuidagi ära. Olgu siis katkestades, võideldes, haigestudes, delegeerides, pettes, nuttes vms.


Kui õpetaja (võ ka juht) eeldab, et kõik oskused tulevad kusagilt mujalt. Seitsme maa ja mere tagant. Tema ülesanne on anda ainult oma ainet ja keskenduda oma kitsale jupile, siis taandab ta õppija inimesest õppimis- ja sooritusmasinaks. Keda toetatakse, programmeeritakse, hooldatakse ja täiendatakse kusagil mujal. Õpetaja ülesanne ei ole toetada eduelamuse saamist või eduka soorituseni jõudmist. Tema kontrollib ja seab tingimusi. Tähtaegu.


Kui õpetaja eeldab, et sul peaks need oskused ja teadmised juba olemasolema, sest väidetavalt on see põhi-, kesk-, baka- või magistrikooli programmi iseenesestmõistetav osa, siis ta sildistab õppija ära ja jätab ta oma murega ikkagi hätta. Vahel lisab kirsina tordil "julgustava" lause “Kuidas sa küll nii kaugele jõudnud oled!” Tema ei tegele mingi lasteaiaga. Kõik oleme ikkagi suured iseseisvad inimesed!


Vot ja see suhtumine keerabki kõik p…. Õpetaja ei tegele siis konkreetse õppijaga, kes on just selline ja seal kus ta on. Ta tegeleb mingi hüpoteetilise õppijaga, kelle ta on välja mõelnud või kelle ta on dokumentidest välja lugenud. Päris õppija on vale. Päris õppija mured ohustavad teda ja tema plaani. Päris õppija võiks oma asjadega kuidagi ise hakkama saada ja abi “kusagilt” leida ning olla normaalne.


Nii jääbki õppija üksi. Ta ei saa juhendamist, mõtestamist, mentorlust, coachingut, julgustamist, võimestamist. Mis on kõik lihtsalt tööriistad.


Või mis kõige hirmsam, keegi ei aita tal näha, et probleemi ei olegi. Et ta on täiesti piisav, kes peab lihtsalt jätkama. Et õppimisebamugavus on normaalne. Aga teda on vaja aidata välja perfektsionismi või tuleviku hirmufantaasiate nõiaringist.


Sellise olukorra tulemus on üksteisest üha eemalduvad osapooled, kes mõistavad ja hoolivad üksteisest üha vähem. Võõrdumisega kasvab ka hirm ja kahtlus.

Õpetajad räägivad õpilasi taga ja sildistavad neid. Õppijad kahtlustavad ja kardavd õpetajaid.


Õppijad jäävad üksi. Ja nii kaob selles pingutuses ka asja mõte. Kõik on ainult raske töö. Kergendust ja toredust ei ole. Nad tunnevad koormat, aga nad ei koge, et kedagi tegelikult huvitaks. Abi ka ei saa. Kellegagi rääkida ei ole.


Märkusena ütlen, et täpselt samas üksinduse ja toetamatuse sooritusseisus on ka needsamad õpetajad ja ka juhid, kes ise vajavad täpselt samasugust toetamist.


Täpselt samad teemad on paljudes töökohtades.


Ehk keegi ei ole süüdi. Kõik on võrdselt hädas. Sest meie siin ratsionaalses Eestis “lasteaiaga” ei tegele. Meie jätame inimesed üksi ja tarbime neid kui vaja. Ja eeldame, et nad on juba piisavalt targad ja saavad ise kuidagi normaalseteks.


Kui minu õppijal on ebakindlus mingi oskusega, mis teda takistab, siis ma aitan ta kuristikust läbi. Mitte ma ei lahenda tema eest, vaid coachin ta seda tegema. Vahel on vaja lahedusideid juurde anda. Alustuseks märkan, et tal on üldse mingi mure ja sellega on vaja ära tegeleda. Enamasti osutub kuristik pisikeseks porilombiks või hoopis lambipostiks, millest saab mööda astuda.


Kui ma tänitaks, et seda peaks küll juba oskama, siis mida see aitaks saavutada?


Mis võiks olla lahendus?


Lahendus on mõnes mõttes väga lihtne, sest see on kontrollitav ja igaühe käeulatuses.


Kuna süsteem ei muutu nii pea, sest süsteemid lihtsalt on aeglased ja visad muutuma.


Siis saab muutuse teha iga inimene ise. Nii juht, õpetaja kui õppija.


Mitte ka kollektiiv, vaid igaüks eraldi ja lõpuks võib see saada ka kollektivi osaks. Ja mingil hetkel süsteemi osaks.


Igaüks saab end ise mitte üksi jätta, sest abi on alati olemas. Ta saab ise õppida nägema oma tegevust protsessina. Ta saab õppida ennast ja teisi päriselt juhendama ja coachima. Ta saab lõpetada eeldamise ja õppima selle asemel nägema õppimist takistavaid auke ning neid lappima, et õppimine saaks jätkuda.

Et õppimine saaks olla tiibu arendav ja elujulgust andev tegevus.

Ära jäta end üksi.

Ära eelda, et sina või teised peaksid midagi teadma või oskama.

Ära keskendu ainult tulemusele. Tulemus olgu siht, aga fookus olgu teekonnal.

Ja nii läheb elu palju tehtavamaks ja sõbralikumaks.


AITAN SUL OMA LÕPUTÖÖ TEHTAVAKS MUUTA!


bottom of page