top of page

Kuidas niisama-tegemine loob motivatsiooni, rõõmu ja aega?




Üks küsimus, mis mind ikka ja jälle hämmastab on - mille jaoks sa prantsuse keelt õpid?


Sellel küsimusel on palju vorme. Vahel on ta ka - mille jaoks sa joonistad, puukujusid teed, tikid? Kas sa müüd neid või vähemalt plaanid neid müüma hakata? Mille jaoks sa üldse ülikoolis jälle käid? Mille jaoks sa vahetusüliõpilaseks läksid? Kas see on kuidagi töö jaoks kasulik? Miks see vajalik on? Kuidas sa küll viitsid...


Ja minu kõige tähtsam vastus on - SEST MULLE LIHTSALT MEELDIB!


Ma lihtsalt tahan.

Mind lihtsalt huvitab.

Ma tahan, et elu oleks mõnus, maitsev ja värviküllane. Ja seda kõike kõik need erinevad elemendid annavadki.

Ma tahan austada oma unistusi ja tahtmisi, mitte neid väärkohelda ja unarusse jätta.


MÕISTLIKUD VÕI HÄVITAVAD KÜSIMUSED?


Need küsimused võivad tunduda mõistlikud ja asjalikud, kuid kui aus olla, siis nad alati natuke tapavad mu hinge ja ajavad mind kaitsesse. Ma justkui pean oma armastust põhjendama ja õigustama kellelegi, kes ei ei mõista armastust. Kes tahab armastuse praktiliseks teha või selle ära jätta. Või selle maha müüa, sest saab müüa.


Need tunduvad küll täitsa asjalike küsimustena, kuid tegelikult on need hämmastavalt elutud hinnangud. Neis on peidus varjatud kriitika aja raiskamise osas. Isegi kui nad väljendavad justkui imetlust, siis kaasneb sellega ka eeldus, et sul peab olema palju aega ja järelikult ei tee sa piisavalt muid asjalikke asju.

Olen märganud, et üldiselt esitavad selliseid küsimusi inimesed, kes ise ei tee midagi niisama. Lihtsalt mõnust, rõõmust, loomisest, põnevusest. Nad teevad ainult mõistlikke asju. Minu vaates sageli väga väsitavalt, tüütult, suurema mõtteta ning täiesti ebavajalikult suure ja arutu stressiga. Vaat, kes nüüd hinnanguline on:)


Nad teevad enamasti koguaeg kas tööd või siis on töötegemise vahepealses ajas. Nad on muutnud oma elus kõik tööks ja kohustusteks. Nad on peast töölised. Keegi käsib asju teha ja kõike peab tegema. Ka toredaid asju. Ka mingi hobi oleks järjekordne kohustus ja ajakulu.


Neil ei ole enam muuks aega, kui ainult lühiajaliselt kohustuslikeks asjadeks. Vahel nad võtavad aega või pressivad plaani mõne meelelahutusürituse, kuid ka neid esitlevad nad ajakuluna. Vahel käivad kursusel ja siis teevad ka sealseid ülesaneid kui eksameid. Enamasti käib selle kõigega kaasas mingi süü- või häbitunne ja nad peavad oma "laisklemist" ja "ebamõistlikku" tegemist kuidagi õigustama. Näiteks - "Läksin ka hullusega kaasa", "Keskeakriis"...


Olen ka märganud, et nende inimestega ei saa tegelikult asjast rääkida. Nad ei mõtiskle ega lähe sisusse. Nad kirjeldavad, annavad infot, koguvad infot, kommenteerivad, arvavad. Nad püsivad väljas, aga sisulist vestlust tegelikult ei teki. Nad kas ei tea, mis see on või vahel peavad ka päris vestlust jahumiseks ja targutamiseks. Asjani ja poindini peab jõudma! Ja vahel nad ehmatavad, kui kogevad päris vestlemist, milles on mõtisklus, segadus, otsustamatus, jagamine, inspireerumine. See tundub mõnus, aga võõras. Ei tea, kas on hea või vale, aga tahaks nagu veel... Justkui miski keelatud vili...


Mingil hetkel on nad kõik väga katki. Liiga katki. Ja suures segaduses, sest nad ei mõista, miks see asjalikkus enam ei tööta ega rahulda. Inimene nende sees tahab hirmsasti elada ja korraldab siis trianglit. Õnneks kunagi ei ole liiga hilja. Alati on robot-olemisest tagasitee inimene olemisse.


NIISAMA TEGEMINE LOOB AEGA JA ENERGIAT


Ma leian, et niisama asjade tegemine on viis luua aega ja energiat. Selles on olemise ilu, mis tuleb minu seest. See on lõõgastuses olemine. Rõõmus olemine ja selle loomine.


Ja eelkõige on see tunne, et minu ellu mahub ka minu elu.


Mu aeg ja tegevused ei ole ainult koguaeg kellegi või millegi välise teenistuses.


Ma tohin olla oma elus. Süüta ja häbita. Ma ei pea oma eluhetki välja manguma.


Ma võin neid ise võtta.


Ma pean neid ise võtma. Sest neid ei anta.


Minu asi on luua oma piirid. See on enesehoolitsus. Ja minu asi on õpetada teisi austama minu piire. Seal hulgas, mitte kobisemaa või pidevalt arvama. Ja minu asi on respekteerida teise olemist ja tema piire.


Aga eelkõige pean õppima austama ise oma piire ja vajadusi ja rõõme ja mõnusid, sest tegelikult selle tulemusena tekib mulle aeg, energia, ideed. See on viis hoida elu. Ja selle tulemusena teen ma alati oma päris tööd ka paremini. Väga palju paremini. Sest see saab ka palju suurema mõtte. Ja samas taandub ta lihtsalt üheks tegevuseks, mida tuleb teha nii nutikalt, et ta kogu ülejäänud aega ära ei sööks. Ehk siis kõik elu osapooled toetavad üksteist.



PEAST KONTROLLITUD ÕPILANE


Mingil hetkel hakkasin märkama, et ma olen oma peas pidevas õpilas-mentaliteedis, mis Eestis (ilmselt ka paljudes teistes kohtades) tavaliselt tähendab tegelikult pidevat ärevust, passiivsust ja hirmunud olekut. Seda soosib jätkuvalt meie õpetamise ja kasvatamise arusaam. Ta ei ole veel liiga palju muutunud.


Selline peast-õpilane olemine tähendab, et on tunne, et keegi käsib ja kontrollib mind. Kellelgi on pidevalt õigus minu kohta arvata ja otsustada. Elu on pidev kontrolltöö. On olemas mingi väliselt määratletud õige olemise viis ja mina ise ei loo seda. Mina olen see, kelle üle otsustatakse, mitte ma ei ole ise otsustaja. Mina sooritan kohustusest ülesandeid ja saan hindeid. Enamasti panen neid ise, kui puudub alternatiivne enenseväärtustamise süsteem.

Selline sisemine kontrollipuudus on vaja kuidagi lahendada. Ja nagu sa tead, siis meie geniaalne psüühika lahendab alati kõik mingi loo ja identiteediga.

  • Mõnest saab pidev võitleja, kes põhimõtteliselt ei saa millelegi alluda. Aga ta ikkagi tahab, et see "käskija" oleks olemas. Ainult nii saab ta võidelda ja leida endas motivatsiooni ise otsustada. Alati selle teise vastu. Iseseisvalt ta ei leia motivatsiooni. Ta vajab alati välist tähtaega.


  • Mõnest saab ka välises elus superkontrollija, kes ehitab endale täiuslikult perfektse elu, kus kõik ongi tema kontrolli all. Õige, kasulik ja veatu. Kas poleks tore olla tema laps või juhitav:)


  • Mõnest saab otsustusvõimetu ja olemasolematu. Sellel on ka palju vorme. krooniline depressioon, ärevus, kaassõltuvus, haiglane, ebakindel, jonnija, lõputu otsija, kahtleja, muretseja ...


  • Mõni õpib varjama, valetama ja varastama, et siis ikkagi teha asju enda moodi. Nemad varjavad oma asju, sest neil on tunne, et kõik, mida nad tegelikult armastavad on varastamine. Ja nii nad teevad imelisi asju, mida keegi kunagi ei näe ega tea, sest need on vangikongis. Kuid nad ei loobu kunagi :) Nemad on need õpilased, kes kirjutasid kirjandi valmis ja lõpuks ütlesid, et jätsid tegemata. Riielda saamine on turvalisem kui omaoodi loomingu jagamine. Ja seda mitte taipavad karistavad õpetajad, vanemad ja juhid lihtsalt võimendavad seda kõike.

Vahel on kõik need lahendused ühes inimeses koos. Nemad väsivad kõige rohkem, sest nende sees toimub üks suur kisma, mida peab pidevalt vaigistama.




SISEMISE HIRMU TALTSUTAMINE JA ENDALE LOA ANDMINE

Minu kogemuse järgi on seda hirmunud tegelast enda sees võimalik taltsutada. Teda oli vaja lihtsalt märgata ja õppida temaga uutmoodi suhtlema. Loomulikult on see pidev töö ja treening, sest see hirmunud alaväärne olemine on sügaval mu vundamendis, mis nüüdseks inspireerib mu tööd, kuid vahel takistab jätkuvalt. Siis lihtsalt jätkub trenn. Elamise rõõmust motiveerituna!


See taltsutus- ja vabastustöö on andnud mulle palju vabama ruumi kõige tegemiseks. Ellu tuli palju õhku, valgust ja rõõmu juurde. Ja tundub, et ka kõik teised mu elus said palju ruumi juurde.



Nii et tuleb välja, et lõpuks on see niisama tegemine ikkagi väga kasulik.


Diivanil aelemine, kohvikus mõnulemine, uitav kõndimine, kasutu tikkimine, lugemine või ebavajaliku keele õppimine hoopis loovad kõike, mida me tegelikult vajame ja ihkame.


Sealhulgas ka tervist, häid suhteid, töötulemusi, otsustusvõimet ja julgust.


Julgus tuleb alati Loast ja Usaldusest Olla. Olemise usaldamine annab ka riskimise julguse, sest ei pea kartma, et sa jääd kõigest ilma. Nii võib hakata proovima. Nii algab harjutamise protsess, mis on igasuguse meisterlikkuse eeltingimus. Kontrolltöö-põhises elus ei ole harjutamist, seal on ainult sooritus ja teadmine vigadest, kui puudusest ja andetusest. Ning suure tõenäosusega armastamatusest ja ebapiisavusest. Ja need on küll võimsad, kuid kehvad kütused.

Lõpetuseks, ​

Ma saan sõpra sõidutada tänu sellele, et ma lihtsalt tegin kunagi autojuhiload, isegi kui mul ei olnud väg kaua autot.


Keeli saan rääkida, sest ma niisama viitsisin neid õppida, isegi kui ei olnud vaja.


Ja juba mais saad kusagil Tartus näitusel näha mu joonistusi, sest ma käisin joonistamistundides "aega surnuks löömas".


Mis on sinu niisama mõnu pärast tegemised?

Mille oled unarusse jätnud?

Millega oleks aeg alustada?

Mida oleks lihtne nüüd ja kohe teha?


MINA-trennis tegeleme kõikide nende teemadega õrnalt, toredalt ja turvaliselt.

Et su Mina- ja Elu-pilt toetaksid sind. Luban, et see väike ajaline investeering loob sulle väga palju aega, energiat ja elumõnu juurde.


Soovin sulle palju imelisi mõnuhetki!

Comments


bottom of page