Kuidas minust sai vestja?


Täpselt aasta tagasi algas eriolukord ja pidi jääma koju. Mina olin isikliku eriolukorra alustanud juba novembris. Olin jõudnud järjekordsele taipamisele, et üks etapp on läbi ja endist viisi koolitusteel jätkamine tuleks kõrge vaimse hinnaga.


Vajasin pausi, et kasvada uude. Ritriit algas juba jaanuaris kindla lõputa reisiga Itaaliasse, Iirimaale ja Gran Canariale. Sellesse aega mahtus võimalik (kinnitamata, aga sobib kõigi sümptomitega) koronasse haigestumine ja sellest pikk taastumine. Ning saabumine tagasi koduigatsuses. Seejärel oli vaja tervis uuesti heaks saada, et asuda oma ritriidi järgmisele etapile - 10-päevane vaikuse kõnd Sahara kõrbes.


Tagasi tulin mingis uues lihtsuse, kerguse ja loomulikkuse tundes. Ja see kõik vajas rahulikku seedimist. Oma kodus integreerimist. Ja nii tuli eriolukord suure toena. Mind on ikka kimbutanud FOMO (fear of missing out - välja jäämise hirm) ehk olemise kõrval on alati olnud hirm, et äkki ma peaks olema mujal. Ja siis anti kui kingitusena õigus ja kohustus olla kodus. Justkui esimest korda elus. Vabalt, ärevuseta, loaga - keegi ei tee kuskil midagi ja kellelegi ei pea midagi põhjendama või õigustama. Ja nii jõudsin ma kohale. Diivanile. Sest algamas oli üks uus suur ja tundub, et tähtis rännak. Ja seda lugu soovingi ma jäädvustada ning jagada.



Ma teadsin, et ma olen jutuvestja, aga ma ei teadnud, et ma olen ka puuvestja


Diivanile maandumise hetkeks oli tegelikult toimunud kogu vajalik ettevalmistus. Mul olid kodus juba üks haavahalg ja lepahalg. Saabunud olid vestmisnoad. Olin vaadanud YouTube'is õppevideosid nikerdamisega alustamisest. Mis on põhilõiked ja millest peaks alustama ning mis on selleks parim puit (mul oli loomulikult vale puit, nii et alustamine ei olnud võimalik:) ). Aga esimene lõige ootas veel oma aega.


Täpselt aasta varem - märtsis 2019 - ühe oma coachinguprogrammi käigus tegin oma osalejatega harjutust kaasa. Ja harjutuse tulemusena olin saanud korralduse. Teisiti ma ei oska seda nimetada. Korraldus oli:


Edasi liikumiseks on sul vaja teha ise puust öökull


Ja see korraldus ei läinud ära. Puust öökullid tolgerdasid kõikjal mu teel. Ma olin juba alistunud ja leppinud, et muud ei jää üle. Puust öökull tuleb teha. Häda oli selles, et kõik puust öökullid olid väga suured. Ja ma hakkasin arvama ning tegelikult ka vastumeelselt leppima, et mul on vaja õppida saetööd ja selleks on vaja õpetajat.


Kuni vestluseni Jaaniga. Minu tähtsaim toetaja sel teel. Jaan jagas lihtsalt muuseas oma vestmiskogemusi. Ja siis saabuski uus taipamine, mis võib tunduda siililegi selge. Aga mitte siin kirjutavale siilile.


Olemas on ka vestmine ja nikerdamine!

Öökull võib olla pisike!

Järelikult on mul vaja hoopis vestmisnuga!


Oluline verstapost oli õige termini avastamine, et jõuda õigete nugade, videote ja kaasnikerdajateni. Wood carving tähendab enamasti suuremate asjade tegemist. Aga minu asi on "whittling". Kui see sai selgeks, siis kõik hakkas liikuma. Selgus, et mind ümbritsesid kõik vajalikud abilised ja kogenud toetajad. Andrese riidast tulid tema puuvoolija silmaga valitud halud, Amazonist tulid noad, YouTube koolist tuli juhend ja Jaan on parim võimaldav fänn ning sõber maailmas.


Ja nii oligi kõik valmis. Välja oli kuulutatud ka riiklik eriolukord, et võiks istuda diivanile ja võtta kätte nuga. Selgus, et töökoda asub mu elutoa diivanil. Sobiv tööriie on kleit. Ja liigse koristamise vältimiseks on vaja sülle võtta üks kaunis puust kandik. Ja töökoda ongi valmis. Hari on ka kasulik kui just ei ole soovi laastusid kõikjale laiali tassida.


Ja nii saabuski see päev. Jalutasin Emajõe ääres ja mõtlesin, et


kui ma nüüd ei alusta, siis ma ei alustagi.

Et oleks selge. Ameerika õpetuse järgi on parim puu pärn. Ja alustuseks tuleb teha päkapikk. Eesti õpetuse järgi tuleb alustada lusikast. Me oleme ikka praktilisemad.


Mul polnud pärna. Aga kõik Tartu puud on pärnad. Järelikult tuli leida lihtsalt üks oks. Ja nii ta seal oli ja jõudsingi koju pärnaga. Ja nii oligi kõik valmis.


Kuna mina ei ole oma harrastustes praktiline ja teen asju mittemillegipärast, siis lusikas ei olnud mu esmavalik. Mu pärnaoks ei oleks ka lusikat välja kandnud. Ja nii lähtusin ikka välismaa-asjadest. Asusin siis päkapikku tegema.

Olin innustunud ühest Ameerika härrast, kes tegi tillukese päkapiku ka pliiatsi otsa. Natuke spoiler - mulle meeldivad väga pisikesed ja isegi tillukesed asjad. Ja see tilluke pliaatsipäkapikk näitas, et minu arusaam ilust on ka puust tehtav. Ehk siis suur öökull oli saanud tillukesed dimensioonid.


Ja nii ma tegingi arglikult suures näppu lõikamise hirmus kaks päkapikku.


Lubage esitleda minu debüüt-nikerdised 14. märtsist 2020.


Päkapikud said valmis. Näpud oli terved. Selgus, et nuga polegi nii hirmus. Ja mul oli kohutavalt igav. Päkapikk ei ole minu looming ja see on liiga suvaline. Kuid hammas oli juba verel ja tagasiteed enam polnud.

Kaks päeva hiljem oli valmis see spiraal. Üks täiesti kasutu ja nimetu asi ehk midagi minu hingele:) Selgus, et kui näppu lõikad, siis saab lihtsalt plaastri peale panna. Jälle üks geniaalne avastus, kas pole? Ja kui kuju saab veriseks, siis selle saab maha lõigata. Kui just veri ei lähe õigesse kohta. Taksikoeral on rinnal minu verest süda, mis jäigi sinna.


Kuid see spiraal avas juba olemasolnud, kuid kinniselt seisnud uksed. Selgus, et ma olen alati vestmist osanud. Nuga on olnud mu tööriist lapsest saati. Hakkasin varakult süüa tegema. Lisaks töötasin kogu kooliaja lillepoes, kus peamine töövahend on väike nuga. Nüüd rakendus sama oskus lihtsalt uues vormis. Vormis, mis kõnetas ja käivitas korraga minus iluleja, kunstniku, inseneri, arhitekti ja käsitöölise. Äkitselt oli kõik võimatu ka võimalik. Lihtsalt oli vaja lõigata ja puitu eemaldada. Lõige lõike järel. Õrnalt ja tugevalt. Puitu ja nuga kuulavalt.


See käivitas äkitselt midagi, mida ma polnud kunagi varem tundnud.

Loome tuli minu seest. Seda polnud vaja kopeerida või jäljendada. Ideed tulid minu seest. Ja neid oli ning on siiani palju. Igaüks neist armas ja hirmutav. Kas ma saan hakkama? Kuidas seda teha? Kas läheb katki?


Hakkasin avastama, et puit vajab ootamist, et ta kiud jõuaksid kohaneda oma uue kujuga. Algus on pisut võitlust vaja ja siis ühel hetkel muutub ta kui sulavõiks, mis laseb end voolida. Osalesin isegi puidu kui materjali loengutel, et mõista paremini puidu niiskust.


Ma armastan vist kõige enam oma kujude juures seda, et mina pole neid teinud. See on puidu, ilmselt ka kivide, võlu. Mina olen koristaja, kelle ülesanne on eemaldada üleliigne. Aga lõpptulemus oli alati juba olemas. Ta oli vaja lihtsalt välja lasta. Ja minu asi on ära tabada, millal koristamisega lõpetada, et üle ei koristaks.


Kujudel on väga erinevad iseloomud. Mõni veristab rohkem, teine üldse mitte. Üldiselt tundub, et linnud on päris agressiivsed nokkijad. Ja koaala oli esimene vereta töö.


Mulle meeldib pigem anatoomiline voolimine, kui abstraktne. Lihaste ja luude loogiline paika saamine on väga põnev.


Ja juba kolmanda tööna, neli päeva peale päkapikke, tuli ka esimene öökull. Puust öökull saigi tehtud.



Olen pidanud lahendama küsimusi ja tundnud rõõmu asjadest, millest ma pole undki näinud. Kuidas näeb välja koaala selja tagant või taksi kõrvad tagant või kana pea? Mis asendis on öökullide pea küljesuled kui nad istuvad? Kuidas teha puust tüllseelikut? Kuidas ja kus muundub kael peaks, pea näoks? Oi kui hästi tuli välja kannaõnnal (ma ei teadnud, et see õnnal olemaski on!)!


Tänaseks olen teinud 27 kujukest ja mitmed ootavad oma aega. Mul on palju abilisi ja kaaslasi sel teel. Supilinnast leidsin ühe meistri, kellega igal esmaspäeval koos tema töötoas toimetame. Tema teeb imelist mööblit, kellasid, noapidemeid ja mina oma mikrotibusid. Ja tundub, et me innustame üksteist nii oma töö, lugude kui ajaga. See on kui võluaeg. Mu töövahendite hulka on tekkinud ka peitlid, aga noaga on mul kõike lihtsam ja loomulikum teha. Mul on veel väga palju õppida ja avastada. Aga hetkel olen veel beebi, kes õpib kõndimist. Ja see kõndimine vajab pigem kaitset, mitte õpetust. Sest nii saab ta olla minu moodi tegemine.


Minu nunnud




Milleks sa seda teed? Kes õpetas - su peres ju keegi ei tee? Kas sa müüd ka?


Need on peamised küsimused, mida esitatakse.


Ma teen niisama. Ei müü. Ja keegi ei õpetanud ja terve elu õpetas.


Tagasi vaadates on terve mu perekond olnud peidus kunstnikud. Ema tegi imelist näputööd, mis mingil hetkel taandus sokkideks ja siis mitte millekski. Isa oli keevituskunstnik ja tegi metallist kauneid asju, mis siis taandus töö taha. Vend lapsena heegeldas ja treis puust uskumatuid vaase, topse ja küünlajalgasid, kuniks see taandus. Nii et võibolla ma olen siiski kunstnike perest. Kus kõigi võime oli lihtsalt peegeldamata ja toetamata. Nagu meil paljudel. Kuniks ainus õigustus kõigeks on, et aega pole, tööd peab tegema ja kõik, mida teed peab olema kuidagi rahaliselt mõttekas ja kasulik. Või et teen kui olen pensionil.


Võimaldamise, Vabastamise ja Mõtestamise tee


Mida see korraldusele allumine on andnud? See on olnud kui vabaduse, võimaldamise ja mõtestamise tee. Tee, kus olen olnud shokeeritud oma võimest, mida ma ei teadnud. Tee, kus tunned pidevat kabuhirmu, sest äkki läheb katki, aga tegemiseks peab riskima ja lõikama. Ja olen avastanud, et ükski viga polegi viga, vaid viib edasi kohtadesse, mille peale ma ise ei tulnud. Murdunud jala saab tagasi liimida. Ja välja tulnud kild osutus loomulikuks jänesemokaks.


Veelgi enam on see mulle andnud sihi ja hääle. Oma vestmise kõrval olen mõistnud, et töö, mis ma teen inimestega on täpselt sama. Ma aitan eemaldada üleliigset, et loomulik ja algupärane saaks vabamalt elama hakata. Et tekiks nägemis- ja väärtustamisvõime. Aegluse ja rahu võime. Kõik on sama, lihtsalt noa asemel on lugu.


See on andnud julguse rääkida rohkem oma tõde omal moel ja luba küsimata. Tänu sellele on uuenenud mu koduleht ja kõik mida ma pakun. Kõik sünnib endiselt sama aeglaselt ja kiirelt nagu mu kujud.


Vestmine on andnud mulle arusaama kuidas oma tööd ja elu korraldada. Vestmiseks peab olema aeg ja see peab saama peamise aja. Selline siht optimeerib ja raamib koheselt ka ärimudeli ning tegevuste valikuid.


Kõik on äkitselt võimalikum ja lihtsam.


Ja kõik see tänu ürgsele soome-ugri sõnale "väits" ja temast tulenev vestmine.


Ja nii vestan ma siin juttu oma puidu vestmisest.


Ei tea, mis edasi tuleb. Tean ainult, et tuleb. Minu asi on edasi vesta. Valesti, hirmunult, julgelt ehk oma moodi.


Võibolla kunagi saavad nad ka viimistluse. Hetkel tundub, et siis nad ei saa hingata ja nii peavad nad veel saama paljad olla. Elu on õpetanud sellistele korraldustele ja tunnetele kuuletuma. Mina olen siin kõigest koristaja ja tööriist. Roll ja olek, millesse püüan üha enam kasvada ja alandlikult oma ülesannet täita.


Suur aitäh kõigile abilistele ja kaasaelajatele! Eriti Jaanile, Andresele, Jaanusele ja Alarile!


Mul on koju kogunenud uskumatu valik puitu. Arvestades, minu tööde suurust, siis jätkub sellest ilmselt kogu eluks. Puidu hulgas on pea kõik Eesti puidud, aga ootamatult on seal ka sekvoia, mahagon, tiik ja must eebenipuu. Ja kõik see on juhtunud kangutamata või korraldamata. Lihtsalt oli vaja öelda jah ja istuda diivanile.


Töös olevad järgmised nunnud


"Ma tean, et väga oluline on osata öelda "Ei", aga minu kogemuses kõik tore elus juhtub siis, kui sa ütled "Jah"."

- ütles üks tark inimene inspiratsiooni ajakirjas Vogue



Ettevõtte info:

Epp Adler Coaching OÜ

Reg. kood: 14307848

Aadress: Aleksandri 7-8, Tartu 51004

Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2021 Epp Adler

Lahtiütleja

Kõik siin veebilehel kirjeldatu on minu isiklik kogemus enese ning elu arengust. Tegemist ei ole enesearengu nõu, suunise või tegevusjuhisega. Veebilehe sisu on meelelahutusliku ja informatiivse eesmärgiga ning ei tohiks olla ühegi otsuse või valiku aluseks. Tee kõik oma isikliku ja elu otsused tulenevalt oma võimalustest ja valmisolekust. Iga inimene ja elu on unikaalne ning õige temale omasel moel. Head endaks saamist!

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle