Kuidas minust sai vestja?

Täpselt aasta tagasi algas eriolukord ja pidi jääma koju. Mina olin isikliku eriolukorra alustanud juba novembris. Olin jõudnud järjekordsele taipamisele, et üks etapp on läbi ja endist viisi koolitusteel jätkamine tuleks kõrge vaimse hinnaga.

Vajasin pausi, et kasvada uude. Ritriit algas juba jaanuaris kindla lõputa reisiga Itaaliasse, Iirimaale ja Gran Canariale. Sellesse aega mahtus võimalik (kinnitamata, aga sobib kõigi sümptomitega) koronasse haigestumine ja sellest pikk taastumine. Ning saabumine tagasi koduigatsuses. Seejärel oli vaja tervis uuesti heaks saada, et asuda oma ritriidi järgmisele etapile - 10-päevane vaikuse kõnd Sahara kõrbes.

Tagasi tulin mingis uues lihtsuse, kerguse ja loomulikkuse tundes. Ja see kõik vajas rahulikku seedimist. Oma kodus integreerimist. Ja nii tuli eriolukord suure toena. Mind on ikka kimbutanud FOMO (fear of missing out - välja jäämise hirm) ehk olemise kõrval on alati olnud hirm, et äkki ma peaks olema mujal. Ja siis anti kui kingitusena õigus ja kohustus olla kodus. Justkui esimest korda elus. Vabalt, ärevuseta, loaga - keegi ei tee kuskil midagi ja kellelegi ei pea midagi põhjendama või õigustama. Ja nii jõudsin ma kohale. Diivanile. Sest algamas oli üks uus suur ja tundub, et tähtis rännak. Ja seda lugu soovingi ma jäädvustada ning jagada.

Ma teadsin, et ma olen jutuvestja, aga ma ei teadnud, et ma olen ka puuvestja

Diivanile maandumise hetkeks oli tegelikult toimunud kogu vajalik ettevalmistus. Mul olid kodus juba üks haavahalg ja lepahalg. Saabunud olid vestmisnoad. Olin vaadanud YouTube'is õppevideosid nikerdamisega alustamisest. Mis on põhilõiked ja millest peaks alustama ning mis on selleks parim puit (mul oli loomulikult vale puit, nii et alustamine ei olnud võimalik:) ). Aga esimene lõige ootas veel oma aega.

Täpselt aasta varem - märtsis 2019 - ühe oma coachinguprogrammi käigus tegin oma osalejatega harjutust kaasa. Ja harjutuse tulemusena olin saanud korralduse. Teisiti ma ei oska seda nimetada. Korraldus oli:

Edasi liikumiseks on sul vaja teha ise puust öökull

Ja see korraldus ei läinud ära. Puust öökullid tolgerdasid kõikjal mu teel. Ma olin juba alistunud ja leppinud, et muud ei jää üle. Puust öökull tuleb teha. Häda oli selles, et kõik puust öökullid olid väga suured. Ja ma hakkasin arvama ning tegelikult ka vastumeelselt leppima, et mul on vaja õppida saetööd ja selleks on vaja õpetajat.

Kuni vestluseni Jaaniga. Minu tähtsaim toetaja sel teel. Jaan jagas lihtsalt muuseas oma vestmiskogemusi. Ja siis saabuski uus taipamine, mis võib tunduda siililegi selge. Aga mitte siin kirjutavale siilile.

Olemas on ka vestmine ja nikerdamine!

Öökull võib olla pisike!

Järelikult on mul vaja hoopis vestmisnuga!

Oluline verstapost oli õige termini avastamine, et jõuda õigete nugade, videote ja kaasnikerdajateni. Wood carving tähendab enamasti suuremate asjade tegemist. Aga minu asi on "whittling". Kui see sai selgeks, siis kõik hakkas liikuma. Selgus, et mind ümbritsesid kõik vajalikud abilised ja kogenud toetajad. Andrese riidast tulid tema puuvoolija silmaga valitud halud, Amazonist tulid noad, YouTube koolist tuli juhend ja Jaan on parim võimaldav fänn ning sõber maailmas.

Ja nii oligi kõik valmis. Välja oli kuulutatud ka riiklik eriolukord, et võiks istuda diivanile ja võtta kätte nuga. Selgus, et töökoda asub mu elutoa diivanil. Sobiv tööriie on kleit. Ja liigse koristamise vältimiseks on vaja sülle võtta üks kaunis puust kandik. Ja töökoda ongi valmis. Hari on ka kasulik kui just ei ole soovi laastusid kõikjale laiali tassida.

Ja nii saabuski see päev. Jalutasin Emajõe ääres ja mõtlesin, et

kui ma nüüd ei alusta, siis ma ei alustagi.

Et oleks selge. Ameerika õpetuse järgi on parim puu pärn. Ja alustuseks tuleb teha päkapikk. Eesti õpetuse järgi tuleb alustada lusikast. Me oleme ikka praktilisemad.

Mul polnud pärna. Aga kõik Tartu puud on pärnad. Järelikult tuli leida lihtsalt üks oks. Ja nii ta seal oli ja jõudsingi koju pärnaga. Ja nii oligi kõik valmis.