Kas enesekindlus ikka tuleb aja ja kogemusega iseenesest?
Kas neist piisab?
Selle küsimuse ja mõtte ajendasid mitu seika sel nädalal. Muidugi on see üks hiidteema, mida saaks vaadata mitmest kihist ja vaatepunktist, aga alustame sellest siin.
Käisin ühe Eesti tippmuusikakooli klaveriõpilaste kontserdil.
Taaskord jahmatas mind klaverimängu kvaliteet.
See ei olnud mingi õpilaskontsert. See oli fantastiline ihukarvasid puudutav kontsert.
Sama palju jääb mulle ikka ja jälle silma see liigne ning meeletu isiklik ebakindlus. See mitte olla julgemine või tohtimine. Ehk kõik kiirustavad lavale, teevad treenitult kenasti, kuid natuke iganenult kniksu, sooritavad tublisti ülesande ning kaovad. Uhkust ega rõõmu tundmata oma saavutusest või muusikast.
Ma ju tegelikult arvan, et sisimas nad ikka tunnevad head meelt, aga seda ei saa teistega jagad ega võtta mõnuga tunnustust vastu.
Selleks on vaja ühte teistsugust või teise valdkonna endas olemise kindlust. Mitte ainult oma soorituse enesekindlust.
Mulle tundub, et me kipumegi hirmsasti tehnilisi oskuseid treenima, kuid mitte inimoskuseid. Või suhtumist ja võhma, kuidas neid oskuseid üldse kanda. Mõtestamata või konteksti panemata jäävad nad kõik. See kõik tulevat ise.
See ei ole ainult koolinoorte probleem. See on meil üldine probleem.
Ikka see tähenduse küsimus ja mis tuleb ise ning mis vajab luba ja toestust.
Peale kontserti ühe õpetajaga vesteldes saingi vastuseks, et küll enesekindlus tuleb ajaga.
Kuid kas ikka tuleb?
Paljudel täiskasvanutel ju ei tundu tulevat.
Samuti kogen ülikoolis, et arengu toimumine on eeldatud juhtum.
Kui seda ei toimu, siis järelikult pole piisavalt võimekas või andekas.
Eeldatakse, et esinemisjulgus tuleb esinemise tulemusena.
Kirjutamisjulgus kirjutamise tulemusena.
Õppimise enesekindlusest me isegi ei räägi. Seda me eeldame nagunii.
Kirsina tordil sain sel nädalal veel kõne küsimusega - "Miks ma kardan täiesti totrat asja? Ma ju tean, et ma olen varem teinud ja tean kuidas käib, aga äkki tuleb täiesti halvav hirm peale ja igasugune enesekindlus on kadunud."
Mis asi see enesekindlus üldse on?
Jah võiks öelda, et enesekindlus tuleb oskamisega ehk siis mingil kujul eduka teostuse ja kogemuse tagajärjel. Kuid kas see on nii ühene, lihtne ja otsene?
Miks siis ikkagi kogenud professionaalsed inimesed jätkuvalt vaevlevad hirmudes ja ebakindluses? Miks midagi ei muutu? Kogenud täiskasvanud ju!!!
Sest enesekindlus sõltub peamiselt tähendusest, mis me endale, teiste reaktsioonidele ja juhtunule anname. Ja kui tähendus on kahjustav või tähtsusetu, siis enesekindlus ei kasva.
Näiteks.
Mis saab siis, kui ma oskangi hästi ja olengi tegelikult palju teinud, kuid minu peas olen ma ikkagi vilets, algaja, teisest viletsam, ikka koleda ninaga, kõverate hammaste või koleda häälega? Ja nii ei ole sellest imelisest saavutusest mingit tolku. Olgu see siis inspireeriv esinemine, hästi juhitud koosolek, maitsev supp või imeline Chopini pala. See on tähtsusetu, sest... Nii enesekindlus ei kasva.
Mis saab siis kui mind tagasisidestab keegi, kel on minu või enda suhtes mingi plaan? Ehk ta näeb ainult mingit oma ideaali, unistust või fantaasiat. Ta ei tagasisidesta tegelikult mind praegu. Ta võrdleb mind mingi utoopiaga. Ja nii olen ma alati „Jah, aga...“ Nii enesekindlus ei kasva.
Mis saab siis kui minu rahulolu mõõtja olen mina ise oma kõvera mina-pildiga või eriti hull, kui minu hindaja on minus peituv vastik kriitiline ja kõiketeadev perfektsionist? Ehk saan rahul olla alles siis, kui ise tunnen, et nüüd on õige. Aga kunagi ei ole. Mõttetu. Nii enesekindlus ei kasva.
Mis saab siis kui mu fookus on täiesti vales kohas? Näiteks ettekanne oli küll hea, aga mu 13. slaidil oli kirjaviga ja nüüd on nii piinlik. Või tants tuli hästi välja, aga ühes kohas oli varvas viltu. Või sain küll koolis ainetega hästi hakkama, AGA „ma loen ikka nii aeglaselt“.
Või minu isiklik näide praegusest kirjast. Isegi kui mu mitte-iga-nädalased-kirjad tunduvad inimesi kõnetavat ka kuid hiljem. Arvestades, et saan nendele ikka ja jälle reaktsiooniks kutseid artikleid kirjutama, esinema, koolitama vms. AGA .... sellest ei piisa, sest ma ei kirjuta iga nädal!!!! Ja nii on fookus täiesti asjasse puutumatus kohas. Totras müras. Mitte mõtetel, mida ma ju tahan kirjutada ja jagada. Vaid sellel, et pole igal nädal. See müütiline iganädalalisus on muidugi minu enda väljamõeldis, mis röövib minu enesekindlust ja jõudu. Kui seda märgata ja teadvustada, siis saan seda ise ka väga lihtsalt muuta. Ma lihtsalt mõtestan asja ringi ja annan sellega endale loa, et saaksin keskenduda tegelikule ülesandele.
Paljud kogenud inimesed teavad oma kogemusest, et enesekindlus võib kogedes hoopis kahaneda. Latt ja ootused lähevad kõrgemaks, elukogemused teevad ettevaatlikumaks, uued rollid viivad jälle viletsusse tagasi vms. Julgemise ja enesekindluse lihas vajavad pidevat uuendust, trenni ja ühendumist.
Me vajame elamiseks, olemiseks ja tegutsemiseks palju komplekssemat enesekindlust, kui ainult sooritusenesekindlust.
Ka see tuleb ainult mõtestuse tagajärjel. Ilma mõtestuseta õppimist ei toimu.
End kõverpeeglis mõtestades võib end päris viletsaks ja ebakindlaks õppida.
See muutub harjumuseks.
Mis omakorda saab praktikas pideva kinnituse.
Ja nii moodustubki fikseeritud mina-pilt.
Muutungi oma peas mitte-esinejaks, mitte-suhtlejaks, mitte-inimeste-inimeseks, mitte-loovaks, mitte-...
Ja nii ma saan tüübiks, mida minu pikk eluline teadustöö on korduvalt tõestanud.
Ja seega on mul õigus. See on juba ajalooliselt nii!
Ja seega ongi asjad nii.
Ja seda lihtsalt ei saa enam muuta.
Ehk siis olen enesekindel oma enesekindlusetuses. Vähemalt ühes asjas olen hea😊
Tegelikult saab alati seda lugu muuta. Alati.
Selleks on jällegi vaja natuke tahet, oskust, harjutamist ja toetust.
Me vajame mõtestamisjuhendajaid, kes sekkuks õigel ajal ja aitaks meil näha, et meil on fookus vales kohas. Või annaks nippe. Või peegeldaks meie piisavat võimekust ja julgustaks seda kasutama, isegi kui perfektsionist ei ole kuidagi rahul. Ei peagi olema, aga see ei tohiks takistada protsessi. Nõrkustega tuleb lihtsalt osavalt hakkama saada. Edu tekib ikka tänu tugevustele.
Enesekindlus ei ole staatiline olek, kuhu pärale jõuda.
See on protsess.
Enesekindlus ja tema juhtimine on ise oskused, mida saab treenida.
Enesekindlus on sageli lihtsalt valik ja otsus.
Tihti piisab enesekindlast peale hakkamisest, sest äkki läheb hästi. Isegi kui käed ja jalad värisevad või sees kisub sõlme.
Enesekindlus sõltub suuresti suhtest endasse, suhtest teistesse, suhtest loomulikku elulisse õppimisse.
Ja nende tulemusel oled Sina alati teiste enesekindluse mõjutaja.
Kui sa ise ei ole kunagi õppinud oma minatunnetust lugema ja juhtima, siis on oht, et sa ei pruugi olla väga hea eeskuju ega peegeldaja.
Nii, et taas. Töö endaga ei teeni kunagi ainult sind ennast. Endaga sõbrunemise ja aktsepteerimise töö tagajärg peaks alati olema suurem vabadus ja enesekindlus olla ebamäärastes suhteolukordades.
Aga elu ju ongi üks pidev ebamäärane suhteolukord😊
KUI SA TAHAD ENNAST PAREMINI MÕISTA JA
ENNAST PAREMINI ESINDADA