Sisemise käigu vahetamine vajab ahvatlevat põhjust
Täna olen jätkuvalt sisemise auto juhtimise lainel.
Olen märganud, kuidas see oskus on minus endas kasvanud ja kuidas see on tegelikult peamine oskus, mida ma avastada aitan.
Üks minu automaatkäik on turvalisuse tagamine.
Nüüd ma tean, et see ongi minu väga tähtis koostisosa.
Aga nüüd ma tean ka, et see on minu enda vastutada, mitte teiste.
Varem muundus see baasvajadus hüljatuse ja jälitushirmuks.
Need pole tegelikult õiged sõnad.
Hüljatus tähendas, et ma delegeerisin oma turvalisuse endast välja. Kellelegi teisele, kellel sellest rollist loomulikult polnud halli haisugi. Kuni ta oma rolli valesti täitis ja sai siis sahmaka :)
Jälitamine tähendas, et ma ei saanud end ümbritsevat ruumi usaldada ja pidin seda koguaeg kontrollima. Seljataha vaatama. Tagama põgenemistee.
Mõlemad on olnud nii tugevad, et "õige" abi korral oleksid neist võinud saada minu ajust tulenevad eripärad ja kasvada foobiaks. Ja sellega loobunud elus osalemisest või sundinud enda lähedasi minuga arvestama ehk ALATI õigesti käituma.
Taas tuli õnneks appi minu elujanu ehk siis ahvatlev sihtpunkt, mis oli palju tähtsam ja väärtuslikum, kui sinna igavasse hirmu kügelema jäämine.
Esimest korda teadvustasin seda hirmu keskkooli ajal.
Siis kogesin ka esimest korda oma hirmuga koos käimist, aga mitte allumist.
Ma mängisin tennist. Koos oma pinginaabriga.
Siseväljakuid oli ainult üks ja see oli kallis.
Aga meil oli võimalus - me saime tasuta mängida laupäeva hommikul kell 7.
Ma armastasin kaua magada.
Aga ma armastasin tennist rohkem.
See tähendas külmas, pimedas ja inimtühjal tänaval kõndimist ning tuhat korda selja taha vaatamist.
Aga tennis oli seda väärt.
Ja nii ma kogesin ja avastasin, et see tänav oli tegelikult okei.
Maailm võib olla turvaline.
Ettevaatlik ja tähelepanelik peab alati olema, aga see ei tähenda hirmus ja mures olemist.
Mu valik ei olnud ka nõudmine, et mu isa mind ära viiks. See oleks ilmselt olnud variant,
aga tennis oli minu asi.
Õnneks ka mu ema ei sekkunud oma muretsemisega.
Ma tegelikult ei tulnud kunagi ka selle peale, et seda hirmu jagada. Ma teadsin, et nad hakkaksid siis muretsema ja mu vabadus ning rõõm väheneksid.
Paar aastat hiljem, ülikooli 1. kursuse alguses seisin Pärnus muulil.
Veepiirist ma edasi minna ei suutnud. Põgeneda poleks ju kuhugi olnud!
Aga juba siis tegin otsuse - "Praegu ei saa, aga kooliaasta lõpuks saan. Olen nõme, kui ei lähe."
Ja mais käisingi.
Siis veel koos turvamehega.
Aga viis aastat tagasi käisin seal lõpuks ka üksi.
Olin muulil täiesti üksi - kõik need 6 km edasi-tagasi.
Maailm oli turvaline, minus oli turvaline.
Veel paar aastat hiljem olin Londonis ööklubis.
Mitte täiesti kainena.
Ja äkki olin üksi.
Mu sõber oli kusagil.
Kogu mu hüljatuse ja ebaturvalisuse armee tõstis korraga pead.
Paanika ei olnud kaugel.
Aga sain neil sabast kinni ja ütlesin neile - "Stop! Mitte praegu. Ma armastan tantsimist ja nüüd me läheme ja tantsime ja naudime seda täiega!"
Ja oligi rahu majas.
Kogu armee tantsis.
Ja siiani tantsime.
Midagi peab olema tähtsam kui su ärevus.
Ja seda miskit pead teadma sina ise.
Tegelikult teised saavad ka teada, aidata sul teada ja märgata ning sulle meelde tuletada. Aga sina pead seda kuulma ja oluliseks pidama.
See tõesti on käigu vahetamine.
See on tegemine, mis vajab märkamist, otsust, sihti ja materjali.
Selline käigu vahetamine ei tee raudseks ja kartmatuks.
See teeb plastiliseks ja paindlikuks, sest valikuid on rohkem.
Ja nii on rohkem ruumi olla.
No ja minu vaates veelgi tähtsam - nii on lihtsalt väga palju toredam.
See toreda tunde andmine on see, miks ma teen, mis ma teen.
Et saaksid lävepakust üle.
Kui see teema kõnetab, siis kuula veebinari "Käigu vahetamine enda sees"
Ja kui tahad seda võlukunsti päriselt õppida, siis tule Ärevusest Elevusse kursusele.
Luba oma ahvatlustel end avardada ja otsi oma ahvatlevat eesmärki!
Comments