Oma sisemise auto juhtimine ehk käikude vahetamine

Vahel on vaja lihtsalt hüpata

Nii kaua kui ma mäletan, on mu sees toimunud möll või kunagi see tundus ikkagi pigem sõjana. Sellise agressiivse ja hoomamatu sõjana, mis justkui toimus minust sõltumatult.

Mina ise olin laua all peidus. Võimetu midagi muutma.

Ühel pool olid väga aktiivsed ärevus, kartmine, ebakindlus, korralikkus, meeldida tahtmine, häbi, süü ja väga suur hulk sarnaseid tegelasi, kes püüdsid hoida mind normaalse, korraliku, sobivana, kaitstuna elu eest, pisikesena.

Teisel pool olid uudishimu, elevus, inspiratsioon, teha tahtmine, kõigest huvitumine, rõõm, aelev nautlemine, proovida tahtmine, oskuslik omamoodi lahendamine, uskumine, usaldamine, kohati pimesi ja hulk sarnaseid elujanulisi tegelasi.

Ma olin nagu mõlemad korraga. Aga nad kiskusid mind pooleks ja ma ei teadnud, mida nendega teha või keda rohkem kuulata.

Ma ise nagu ei mahtunud sinna.

Minuga tehti ja juhtus. Minu üle otsustati. See oli automaatne.

"Ma olingi selline"

10. klassis õppisin USAs.

Sealsel psühholoogiakursusel kohtusin esimest korda hr Freudi ja tema kolmese siseilma jaotusega - id-ego-superego. See oli esimene selgitus ja metafoor, et meie siseilm ongi mitmene ja need osad suhtlevad omavahel. Aktiivselt.

Sellise jaotuse avastus andis mulle esimese võtme mõistmisse ja sain mingid ohjad ehk siis jõu seda olukorda ise mõjutada.

Sain aru, et mu kodusõda on selle ürgse elujanu ja väliselt saadud reeglite vahel. Aga neid tasakaalustav ego oli väga nõrk.

Ego nõrkus tähendab, et iseseisvat, sõltumatut, agentset ja eluga suhestuvad mind ei olnud.

Loomulikult oli, aga ta oli liiga nõrk ja mul ei olnud temaga peaaegu üldse kontakti. Talle ei olnud päriselt eluõigust antud. Minu enda ega teiste poolt. Selles protsessis on alati vajalikud mõlemad.

Ma olin paksult täis kaitsvaid ja hoiatavaid mehhanisme, hääli ja harjumusi, mis meelsasti elu seiskavad.

Need ongi vajalikud mehhanismid, aga neid võib hakata ka liigselt uskuma. Nii palju uskuma, et pead neid enda olemuseks.

Aga ma olin ja olen ka ääreni täis eluisu, uudishimu, rõõmu ja tahet, mis õnneks oli nii tugev, et vedas mind igale poole ja palju tegema, isegi kui kartsin või isegi kui kommenteeriti ja hoiatati.

Õnneks õppisin ikkagi tegema.

Vajadusel salaja.

Endale truuks jäädes.

Nii avastasin, et minu sees on käigud. Nagu autol.

Ja mina saan käiku vahetada.

Tegelikult hetkega.

Enesejuhtimine tähendabki automaatkäigukasti asendamist manuaaliga.

Kaitsekäik läheb meil kõigil sisse automaatselt ja pika harjutamise tõttu võib sinna ka kinni jääda.

Koguaeg võib väsida, ärrituda, karta, aga nii ägedaid asju ei tehta.

Ainult esimese käiguga või ainult viienda käiguga sõitmine on võrdselt nõme, kütust raiskav ja kohutavalt tüütu.

Aga meil kõigil on veel käike.

Meie ajul on alati lõpmatuseni käike.

Ta on erakordselt plastiline ja igavesti õppiv.

Sinu valikud ja fookus ja hoiak pidevalt õpetavad ning treenivad teda.

Sina treenid teda oma mõtlemisega.

Tema söödab sulle küll märke ja ahvatlusi või hoiatusi ehk TÄHENDUSE VARIANTE. Sina teed lõpliku tähenduse valiku. Ja see käivitab kogu edasise loo.

Ma arvan, et see USA kogemus oli minu tegelik teadlik enesemeisterlikkuse treeningu algus. Sain aru, et ma saan alati ise midagi teha. Ja see on mu kohustus ja vastutus.

Kindlasti aitas sellele kaasa see, et olin seal täiesti üksi. Kodust väga kaugel. Seal oli korraga väga hirmus. Pidin seal inimeste vahel hakkama saama. Kohtusin esimest korda õpiruumiga, kus minult oodatigi ise õppimist ja ise vastutamist. Seni olin ma olnud õpiruumis, kus ma sain olla Võimukas Titt ehk mulle alluti ja mina määrasin mängu. Ja kuna vastas olid Tähtsas Rollis Tited, kellele ma meeldisin või pigem nad vist imetlesid, siis nad allusidki. Seal olin ma äkki inimene, noor inimene, kes on õppija. Ja nemad on vanemad inimesed, kelle ülesanne on aidata mul õppida ja võimestada mind õppima.

Ja samal ajal oli seal kohutavalt tore, huvitav, arendav. Ilmselt ainult tänu sellele toetavale, kuid iseseisvale ruumile saingi oma deemonitega kohtuma hakata. NB! Sel hetkel kuulus deemonite hulka ka kogu mu kirglik, geniaalne, teisitmõtlev ja hooliv pool. Ma ei osanud ka nendega midagi teha. Nad olid tegelikult jalus ja tegid mind "eriliseks!

Nii algas minu sisemise maailma uutmoodi kogemise ja tundma õppimise teekond. Hakkasin oma hoiatusi märkama, eristama, rahustama ja neist mööda ronima, et anda ruumi ja eluõigust oma võimekusele, tahtele, rõõmule, ambitsioonile ja eelkõige minu moodi tegemisele.

See on oma jõu tagasi võtmine ja tema hoidma õppimine.

See ongi oma motivatsiooni tundmine ja juhtimine.

See ongi oma ärevuste ja ärritumiste tundmine ning ohjamine.

See ongi oma elevuse ja inspiratsiooni armutu kaitsmine ning hoidmine.

See on pidev töö. Ma arvan, et väga tore töö. Elu võimaldamise töö.

See pole mingi lõppu jõudmine ja lõplikult ära lahendamine.

See on pidevalt alguses, keskel ja lõpus olemine.

See on dünaamiline elus olemise ja elus osalemise protsess.

See on pidev endaks saamine.

See ei ole analüüsimise, õigustuste ja põhjenduste leidmise töö.

See on avastamise töö. Enda omaks võtmise töö. Andestamise töö.

Enda üles noppimise töö.

Nii saab püsida hoolivas olemises ja tegemises, isegi kui elus juhtub asju.

Ühel hetkel selgus, et käiku saab vahetada ka teises ja tal saab aidata seda õppida. Ja seda olengi juba kaua aega teinud.

Et ägedad ja võimekad inimesed saaksid elada, toimetada, kasvada, mitte ei ägiseks oma lekkivate ja raiskavate tüütuste käes.

Kui miski selles teemas puudutab või kõnetab, siis kutsun sind Elevuse hoidmise ja ärevuse ohjamise laagrisse.

See eriline coachingu-laager, kus juhendan sind sinu käikude põnevas maailmas.

​Vaata siit lähemalt​

Aitan sul sinu käike paremini tunda ja nende vahel osavamalt liikuda.

See ongi oma sisemise auto juhtimine!