Kuidas ma tõin Emma tagasi iseendasse ehk kui suhtlusolukord viib endast välja

Kui tundub, et kõik on pime, siis vaata veel!

Täna tahan jagada nihke loomise protsessi.

Mitte endas, vaid teises.

Ma olen nihete looja.

Ma muudan mõtteid, uskumusi, vaatevälja, tähendust ja käitumist.

Ma toon olukordadesse muutused. Näen probleeme ja nende taga olevaid tegelikke probleeme, millest sageli ei saagi avalikult rääkida. Aga tegelema peab, muidu on suurem jama.

Nihke loomine ei ole inimese parandamine.

Nihke loomine on inimese tagasitoomine iseendasse ja käsilolevasse tegemisse.

See on hetk, kus kaitsekäik kaotab oma võimu ja inimene saab tagasi oma jõu.

See on mu töö tuum ja supervõime. Inimeste ja gruppidega.

Seda nimetatakse sageli radikaalseks aususeks või otsekohesuseks, mis raputab.

See ei ole mu eesmärk.

Mu eesmärk on seista inimese enda eest, kui ta seda ise mingil põhjusel ei saa, oska või julge teha. Mu eesmärk on hoida inimesed ruumis inimestena.

Minu juurde jõutakse, kui jääb kitsaks.

Ja kui lõpuks kahaneb pimestav usk, et Sina oledki see kartev, kuri, ärrituv, ülitubli, super edukas, nuttev, solvuv, masenduv, arglik või ükskõik milline muu kaitsev olek.

Et äkki on midagi veel. On tekkinud kahtlus ja igatsus. On saanud kõrini.

Sel kevadel jõudis minu juurde Emma.

21-aastane imekaunis noor naine, kes ei teadnud mis või kes ta on ja

eelkõige ei julgenud ta suhelda.

Kohe tuli paanika peale, silmad läksid märjaks ja süsteem seiskus.

Ta oli saanud seda reaktsiooni suhtlusolukordades palju harjutada.

Ja seetõttu oli see tema automaatne käik.

Lähemal vaatlusel selgus, et see juhtus ainult hirmsate autoriteetide ja tähtsate juuresolekul.

Loe: tähtsal positsioonil täiskasvanutega. Selles vanuses peamiselt õpetajad, mis kandub üle teistele.

Kui sellist reaktsiooni endas piisavalt palju kogeda, siis hakkadki uskuma, et "selline ma olengi".

See uskumus viib ruumidest välja.

See ei lase elus osaleda.

Ma tunnistan, et mind ajab marru, et sellised inimesed saavad abiks teadmise, et nad ei saagi midagi teha, sest neil on mingi eriline aju.

Selle juures ei võeta arvesse, et see reaktsioon tekib ainult konkreetsetes olukordades või konkreetsetes suhetes.

Seal juhtub midagi, mis võtab jõu ja lagundab inimese enda ära. Viib ta endast välja.

Õnneks Emma isa vist teab, kui äge ta on.

Ja saatis ta mu suhtluskursusele.

Esimesel kohtumisel osales ta ilmselt 2 minutit ja siis pani arvuti kinni.

Liiga hirmus oli.

Mul tekkis kahtlus, et olukord oli talle vale ja see ei saanudki teda aidata.

Mu mõte ei olnud - näe, tüüpiline tänapäeva noor. Lumehelbeke, vastutustundetu, A-B-H-Z-Y või mõni muu täht vms.

Sellesse mõttekäiku lähevad täiskasvanud liiga sageli. Nägemata, et neil on roll, mõju ja võimalus.

Teadsin, et ta ise ei julge mulle kirjutada.

Ma esindasin ikkagi hirmutavat autoriteeti - vanem daam ja õpetaja.

Pall oli minu käes.

Kirjutasin talle ise ja pakkusin välja variandi, mis juhtus.

Ja pakkusin välja ka alternatiivi.

Saame hoopis kokku individuaalselt.

Ma ei saanud teda lihtsalt jätta.

Ma ei olnud kindel, kas ta vastab.

Eesti arglikud tüdrukud saavad kasvatuses õiguse olla mittekontaktsed ja ebaviisakad. Nende argus on sageli õigustus mittevastamiseks. Hirm on viisakusest ja ka inimlikkusest olulisem.

Meie kultuuris tundub argus vanematele sageli iseloomuomaduse ja voorusena, mida nad võimendavad, mitte ei aita sellest edasi.

Aga meil läks teisiti.

Ta vastas ja ütles, et tuligi suur hirm peale.

Ja ta võttis ka pakkumise vastu.

Kohtusime kohvikus.

Teiste hulgas.

Võõras, tundmatu olukord.

Tundmatu tähtsaga rääkimine hirmsal teemal.

Kas saab midagi olla õudsemat?

Loomulikult tuli esimese sisulise küsimuse peale hirmuhoog peale.

Keha krampis, käed värisevad, pisar ka, rääkimine võimatu.

Kasvav häbitunne, mis kõike ainult võimendab.

See näeb hirmus ja kurb välja.

Mida sellises olukorras teha?

Minu jaoks on see olukord puhas kingitus.

Kui see toimub kohe alguses, siis ei ole see reaktsioon mulle, vaid seda tüüpi olukordadele. Ja sellega ma saan midagi teha.

Ma saan kohe info, kuidas tal see käib. Ja seda mehhansmi saan ma aidata tal tunda, sest see on alati täpselt ühesugune. Ja seda saab katkestada ja nihutada.

Minu võimalus on luua olukord, mida ta pole kunagi kohanud.

Kogemuse teisest, kes jääb hoolivaks, mitte lohutavaks.

Ruumi hoidvaks, mitte ei ehmu.

Isegi kui on piinlik, siis see normaliseeritakse.

Võib tunduda imelik, aga sel hetkel teen ma ta inimeseks.

Ta ei kuku läbi ja tänu sellele ta saab sündida.

Mida ma siis sellises olukorras teen?

Üks on mulle tähtis - see ei jää nii.

Ma toon ta tagasi kontakti ja näitan talle midagi uut.

Näitan talle teda ennast uues valguses.

Selleks on vaja erilist jõulist aeglust.

Ma tegelikult kaaperdan ta.

Võtan ta tema enda ärevuselt tagasi.

Ärevus ja paanika viib ta kiirusesse, mis viib sügavamale.

Ma hoian aeglust ja juhendan.

"Rahu.

Nuta ära.

Hinga.

Aeglasemalt.

Toeta selg.

Lase rusikad lahti.

Rahulikult.

Oota veel.

Tule nüüd tagasi laua äärde.

Pane käed rahulikult lauale.

Vaata mulle otsa.

Rahu.

Kuidas end tunned?"

Kõige vahel on paus. Hoidev paus. Mitte liiga pikk ega lühike.

Ta tuleb tagasi.

Ja siis me läheme rahulikult teele.

Nüüd lihtsalt on lauas Emma ja tema kaitsev koll on temast eraldi.

Endiselt valmis aitama, aga ta on rahus ja minu ülesanne on ta hoida rahus, et Emma saaks tugevneda.

Ja siis me tutvume Emmaga uuesti ja algab töö ning maagiline muutumine.

Mille peale ta ütleb "Uskumatu, kui kiiresti see üle läks".

Teise kohtumise alguses ehmatasin mina.

Ma küll tean kui kiirsti ma selliseid muutuseid loon, aga seekord ma polnud kindel.

Äkki hüppas mu kõrvale üks elutäis pöörane ja jutustav tegelane,

kes enam õpetajat ei kartnud ja suhtles kui meister.

Ralli sai jätkuda.

Tähtsamate teemadega.

Selline käiguvahetus vajab tegelikult juhendust.

Ja seejärel saab seda ise teha.

Saab sabast kinni.

Saab võtta iseennast oma ärevuselt tagasi ja hoida ta rahus.

Selline võimesse ja tegemisse viimine on minu maiuspala.

Jah, oskuseid on vaja timmida.

Aga nihe toimub hoopis enda ja eluga suhtes.

See on veel suurem asi kui mõttelaadi või suhtumise muutus.

Ja siis on kõik võimalik. Rohi läheb rohelisemaks.

Oh, milline võimalus ja kingitus seda kõike teha.

Vaata veebinari "Käigu vahetamine enda sees"

Kui vajad oma käigu vahetamiseks tuge:

tule Suhtluskursusele

või töötame kahekesi - vaata võimalusi

Endasse ei pea uppuma. Sukeldumine ja ujumine on jätkusuutlikumad ning mõnusamad.

Head nihkumist!