Aga Epp, Carlosel jäi klaassilma välja võtmise asi koju...

Elu on nagu impro-teater, mitte kui stand-up komöödia.

Stand-up on planeeritud, harjutatud ja orkestreeritud. Pausid, naerukohad, knihvid. Ja enamasti on naerutavad teemad limiteeritud. Üldiselt mingil kujul poliitika, seks või enesealandamine. Natuke nagu automaatkäik. Kindel meelelahutus.

On kerge hakata arvama, et normaalne elu ongi selline. Ja paljud elavadki nii. Vestlused on nagu harjutatud stsenaariumid. Tean, mis lauseid sa ütled. Sina tead, mis lauseid mina ütlen. Käime ja teeme samu asju. Mina teen nalja ja sina naerad. Või vastupidi.

Eeldame, et juht on..., et normaalne minister on... , et normaalne täiskasvanud peaks... , et normaalselt palk... , et asjad käivad nagu Normaalselt asjad käivad.

Et ma saaksin rahulikult oma asju teha.

Ja siis põmm. Elu käitub halvasti. Plaat kriibib või läheb katki.

Saad ootamatu kirja. See on nõmedas stiilis või ootamatu sisuga. Selge koosolek ajas asjad segaseks. Segatakse valel ajal. Kohvimasin ei tööta. Plekk on särgi peal. Autokumm oli salapäraselt purunenud. Ilm on halb. Kontori "kalli sisekujundaja" valitud seinvärv on nõme. Ja naaber küsib ega sul karukostüümi pole.

See on ongi Eluimpro. Ei tea, mis olukord järgmisel hetkel juhtub.

Sinu asi on selles ootamatuses jälle pind jalge alla saada ning kuidagi vastata.

Kogu minu tööelu on olnud üks suur ootamatu olukord.

Ma olen alati neid ootamatuid mänguplatse ise korraldanud ja neid siis juhtinud. Vähene üllatab mind.

Tahan jagada üht lugu.

Aastal 2010 korraldasin noortevahetuse "Yes - we can!" nägemispuudega noortele.

Kokku said 18-30aastased noored viiest riigist.

See ei olnud mõeldud puuetega inimeste projektina. See oli noorteprojekt, mille osalejatel oli lihtsalt üks erisus. Nad ei näinud hästi või üldse mitte.

Kui tahad näha, milline see maailm päriselt oli, siis ​vaata projekti lühifilmi​.

Minu soov oli ikka üks.

Aidata osalejatel ennast avastada, näidata kui võimekad nad on ja pakkuda erakordset inimruumi. Ja kõige tähtsam - anda neile päriselt iseseisvus. Ja lasta neil ööd läbi tantsida. Seda polnud peaaegu keegi neist kunagi saanud teha.

Projekti lisaülesanne oli anda ka ühiskonnale teada, mis on elu nägemispuudega ja mis on võimalik.

Me tegime seda kõike aktiivsete tegevuste kaudu. Eesti grupp pani programmi kokku - kanuumatk, rabamatk, batuudikeskus, jalgpall, võrkpall, ping-pong, diskod, jalgrattasõit jpm.

Kui ma seda kava vaatasin, siis mõtlesin "Ahsoo". Ma ise ei oleks millegi sellise peale tulnud. Aga selge, teeme ära.

Ma ei olnud kunagi sellist projekti teinud, aga ma olin juba kõike näinud ja teinud.

Ettevalmistuses uskusin mingeid pimedate juhiseid, et peaksin küsima nende nägemisprotsenti. Ma siis küsisin, kuigi ei kujutanud ette, mida selle teadmisega peaks tegema.

See osutuski täiesti kasutuks. Selgus, et olulisem on see mingi seletamatu elamis- ja suhestumisoskus ning vahel ka see, kas nad kunagi on näinud. Natuke nägemist ei tähendanud julgust ega osavust.

Alustades ei kujutanud ma ette, kuidas käib tutvumine ja nimemängud pimedatega. Selgus, et samamoodi. Lihtsalt veidi täpsemalt tuleb ruumi juhtida. Nägijana võib olla lohakam ja ei pea nii konkreetselt kontakti looma.

Iseseisvaks söömiseks oli vaja, et hommiku buffet laual oleks kõik alati täpselt samal kohal. Jogurti ja piimakann ei tohi olla vahetuses. Jälle oli lihtsalt vaja hoolsamat täpsust. Köögil võttis veidi aega, aga peagi olid kõik ka rootsi lauas täiesti iseseisvad.

Ja siis algasid sellise töö pärlhetked ehk need ootamatud küsimused ja probleemid, millega mu poole pöörduti.

Ühel hommikul tuli Itaalia grupijuht koos Carlosega Columbiast murega -

"Epp, Carlosel on jama. Tal jäi klaassilmade välja võtmise asi koju."

Minu vastus - "Ahah"

Minu mõtted:

a. Väga huvitav. Seda teemat ma ei oodanud :)

b. Ma ei teadnud, et selline asi üldse olemaski on.

c. Ma ei teadnud, et klaassilmasid üldse on vaja välja võtta. Aga eks nad ole nagu läätsed, mida peab puhastama.

d. Ma ei teadnud, et Carlosel ei olegi üldse silmi. Ta tundus mulle ühe kõige "nägijamana".

e. Kellele ma sellise abi saamiseks helistada saaksin? Ma mõnda silmaarsti tunnen.

Ja nüüd tuleb siis käitumisvaliku koht, et kuidas lahendada.

a. Kui ma arvaksin, et ma pean olema "ekspert", siis hakkaksin kohe lahendama ja ei laseks "neil" ennast enam oma tähtsas töös "segada". Sahmiksin ja oleksin kole tähtis ning hõivatud. Nagu Jänes Puhhis.

b. Kui ma kardaksin välja paista rumala ja ebakompetentsena, siis kas läheksin närvi ja paneksin nad paika. Näiteks moraalitseksin või viitaksin näiteks mingitele kokkulepetele. Või alternatiivina muutuksin hädiseks ja jätaksin neid seeläbi ikkagi üksi.

c. Kui oleksin ebaprofessionaalne ja lihtinimene, siis ehmuksin ja hakkaksin Carlost haletsema ja uudishimutsema, et mis juhtus. Ehk tegeleksin täiesti vale asjaga ning raiskaksin kõigi aega ja energiat. Lisaks kahandaksin oma usaldusväärsust täielikult.

d. Kui olen uudishimulik, õppiv ja lahendav, siis lihtsalt küsiksin "Kust seda tavaliselt saab?"

Ja nii saingi teada, et seda saab igast hästi varustatud apteegist. See on tavaline silmatarvik, sest meie ümber on väga palju klaassilmi.

Ootamatule või lausa ehmatavale ja shokeerivale probleemile oli täiesti argine lahendus. Probleem oli puuduv ese, mitte klaassilmad.

Tihti aga eksime me oma mõtetesse, ettekujutustesse ja ebakindlustesse ära ning hakkamegi tegelema vale probleemiga.

See on tegelikult kõiges nii.

Me kohtume Keeruliste olukordadega koguaeg.

Enda sees ja endast väljas.

Ja siis hakkame neid lahendama või pigem tihti neist fantaseerima.

Tihti unustame uurida - "Oot, mis see probleem on või kas üldse on".

Ma tunnen Keeruliste olukordade anatoomiat väga hästi. Siiani olen seda aidanud õppida ainult kinnistel sisekoolitustel. Aga aitab sellest salatsemisest.

On aeg teha see valem ja protsess kõigile kätte saadavaks.

Just seda kakku praegu küpsetangi. Peagi algab uus põnev õpiteekond.

Kui keeruliste (suhtlus)olukordadega hakkama saamise teema sind intrigeerib , siis piilu ​SIIA​.

Olukord alati lihtsalt on.

Keerukuse ja draama lisavad inimesed.

Impro ei tähenda kaost — impro on oskus vastata sellele, mis just päriselt toimus.

Selle pärast improteater nii hea trenn ongi. Nii kui hakkad ise midagi ette kujutama, siis ongi juba jama. Vaja on ainult kohal olla ja vastata siin-ja-praegu. Eales teadmata, mis tulemas on.

Mis põnevate impro-hetkedega oled sina täna tegelenud?

Häid ja elu värvivaid ootamatuseid!