Millest sõltub eestlane olemine ehk kes määratleb inimese?

Mis rahvusest sa oled?
Lihtne küsimus, kas pole?
Ma arvasin kunagi, et see on kõige selgem ja lihtsam küsimus üldse.
“Puhtas” Eesti peres elades ja “puhaste” eestlastega suheldes ei olegi seda teemat.
Kõik on selge ja kõik on normaalsed.
Ja väliseestlased on ka selge nähtus.
Väliseestlane on “puhtast” eestlasest ameerika tädi, kes põgenes sõja ajal ja nüüd elab Ameerikas. Kõik jällegi selge ja arusaadav.
Kuni selgus, et on veel variante ja et see ei olegi nii ühene küsimus ja et selle küsimusega võivad kimpus olla päris paljud inimesed.
Ja need inimesed ei elagi kõik seitsme maa ja mere taga, vaid hoopis minu kõrval ja minu peres.
Selgus, et see küsimus vajab iseenesestmõistetavuse ja õiguse taganõudmise asemel hoopis väga palju empaatiat, osavõtlikkust ja vahel ka uudishimust loobumist (vastupidiselt sageli arvatule).
Kuigi minu jaoks on põnev, kust sa pärit oled, siis võibolla sa soovid olla enamat kui sinu põnev päritolu ja sa igatsed olla lihtsalt inimene.
See lihtne teema plahvatas kildudeks tänu ühele välismaisele külalisõppejõule, kes andis mu sotsiaaltöö õpingute ajal vaid ühe loengu. Sellest piisas, et avada mu maailm. See plahvatus toimus minus, mitte kõigis. Teised ei pruukinud seda üldse märgata. Pigem võisid otsustada "ah see välismaalane ajab jama" ja jäid ilusti oma vaates paigale.
Mina sain lausa vapustuse. Sain teada, et rahvus, kodakondsus ja ka etniline päritolu(d) võivad olla erinevad, segased, mitmekesised. Mõnes riigis on nad ühtlustatud ja mõnes riigis mitte. Omavahel suheldes ei pruugi me tulla selle peale, et neid arusaamu täpsustada.
Ma sain teada, et see segadus on tegelikult igapäevane asi paljude inimeste jaoks. Ka siin Eestis, mitte ainult kusagil Ameerikas või Inglismaal. Me oleme alati olnud paljude rahvuste kohtumispaik. Inimesed kohtuvad, liiguvad ja liiguvad veel. Rahvuslik määratlus on väga keeruline ja sisemine asi, mis on sageli väga politiseeritud.
Meil on see juba ajalooliliselt väga tundlik teema.
Me oleme ju pidanud saama õiguse end määratleda väärika ja eraldiseisva rahvana.
Ja me olemegi seda väga edukalt teinud. Meid on vähe ja samas meid ikkagi on.
Meid on kõikjal maailmas.
Aga kes see meie ikkagi on?
Mis on eestlane?
Päris eestlane, tõeline eestlane, puhas eestlane. Kas see on üldse võimalik ja vajalik?
Kui puhas ikkagi on puhas. Ja mille suhtes või millest puhas?
Puhta vastand on ju määrdunud. Määrdunud millega?
Kas sobib ainult totaalselt puhas või võib olla sutsukene määrdunud?
Ja kas see määriv asi on paha, kui määrdunud on paha?
Ehk kas mustikas on paha, kui ta teeb pluusile pleki?
Ja siis on küsimus, et mis on väliseestlane?
Kui kaua ta on väliseestlane?
Kui kaua ja millest alates on ta üldse eestlane?
Mis seda määratleb ja kes seda määratleb?
Kas võib olla, et see on inimeste jaoks keeruline teema?
Eriti kui sul on mitu etnilist päritolu, kui sa elad mujal kui su etnose "kodupaik", kui sa ei suhestu üheselt oma etnose eelduslike sümbolitega vms.
Ehk siis need küsimused on su elus päevakorral koguaeg?
Absoluutselt igas vestluses, sest teisel väidetavalt on koguaeg õigus küsida ja huvituda?
Kas sa võid olla vahel väsinud oma "huvitavuse" ja "mitte päris "õige" olemise avamisest"?
Millest sa pead või üldse võid rohkem enda määratluses lähtuma?
Ema rahvusest või isa rahvusest - aga kui ka need juba on erinevad ja segased?
Aga kui sa oled sündinud ja kasvanud hoopis teisel maal ning su keel on hoopis muu kui su vanemate algne keel? Aga kui see kõik juhtus juba su vanematega, kes sa siis oled?
Kas võid lähtuda kodakondsusest? Kas see annab õiguse end selle maaga nimetuses seostada?
Aga kui sul on hall pass, mis määratleb su ametlikult Tulnukaks (hall pass on ametlikult Alien passport)? Siis mis planeedi järgi sa pead end määratlema, et jäädaks rahule ja kellelgi ei tekiks ebamugavust?
Kohtumine eestlaste lugudega
Kogu see temaatika on minu elus olnud väga aktiivselt kohal viimased üheksa aastat. Siis sattusin korraldama eesti keele ja kultuuri laagreid Eesti juurtega noortele kogu maailmast. Minu laagrites on nad vanuses 13-18.
Tänaseks on mul au olnud kohtuda ligi 1000 ligi 50s riigis elava noore inimesega, kes on kuidagi Eestiga seotud.
Tegelikult on need noored elanud väga palju rohkemates riikides ja nad esindavad hämmastavat hulka etnilisi taustasid.
Ja nad kõik on eesti juurtega noored.
Ma ei taha öelda, et nad on eestlased, sest see pole minu asi seda öelda.
See pole kellegi asi öelda, mis rahvust keegi enda omaks peab.
See on ainult iga inimese enda asi otsustada ja öelda.
Mõni mu osaleja avastab mu laagrites iseenda rahvust ja mõni enda ema oma.
Ja see on ok.
Ehk siis ma ei tee oma osalejaid eestlasteks.
Samuti ei too ma neid Eestisse tagasi, sest paljud on sündinud mujal või sattunud mujale kellegi teise algatusel.
Nii et see ei ole samuti meie või kellegi teise asi öelda, kus nad peaksid elama või kuhu naasma.
Nende kodu on seal, kus on.
Ja nad on vanuses, kus nad alles avastavad, kes nad on, kuidas olla, kus olla.
Ja need on küsimused, mis mind nende laagrite tegemise juures on innustanud.
Luua ruum, kus kohtuvad teismelised, kes saavad avastada ennast ning kogeda head ja turvalist kogukonnas olemist.
Ja lahkuda siit enesekindlama, julgema, endaga sõbrama, sõprade võrra rikkamana.
Ja selle kõige kõrval veel iseenda Eesti ja julgema ning parema eesti keelega.
Tegelikult kõige olulisem asi ongi oma sõprade saamine.
Igale poole on tore minna, kui seal on keegi, kellega on tore kokku saada.
Ema ja vanaemaga on tore, aga omavanuseid sõpru on siiski ka vaja. Ja nii saab ka eesti keel areneda ja püsida.
Oma Eesti lugu
Minu osalejad on vanuses 13-18.
Selles vanuses noorte Eesti lugu on enamasti nende vanemate või vanavanemate lugu.
Mina tahan anda neile oma loo, oma kogemuse, teadmise, mälestused, kontakid ja võimaluse teha selle Iseenda Eestiga, mis nad soovivad.
See võib kõlada tavaliselt ja lihtsalt, aga tegelikult see nii ei ole.
Selline lähenemine võimaldab päriselt avastada eesti keelt, oma toredas eripäras ja see võimaldab päriselt panna Eesti oma valikute hulka.
Lihtsalt valikusse, mitte kohustuslikku valikusse.
Sellise lähenemise tagajärg on minu üllatuseks olnud, et Eesti ongi paljude osalejate jaoks lõpuks olnud mingil kujul reaalne valik. Õppimiseks, töötamiseks, elamiseks, reisimiseks ... Ilma, et see oleks olnud kunagi minu eesmärk. See on lihtsalt üks järelmõju.
„Tänu laagrile õnnestus mul omaks võtta enda Saksa ja Eesti identiteet. Üks omaaegne klassikaaslane, kellel oli Jaapani ja Saksa kodakondsus, kunagi ütles, et ta ei tunne ennast ei jaapanlase ega sakslasena, sest on mõlemas kultuuris mingil määral võõras. Mina tundsin ennast kaua aega samamoodi ja mõtlesin, et see on negatiivne. HeadEst tugevdas minu sidet Eesti kultuuriga ja näitas, et ma kuulun mõlemasse kultuuri."
– Lauri
Tema ema läks Eestist Saksamaale õppima ja leidis armastuse. Isa on Eestis elanud baltisakslaste järeltulija. Nende pere vapid on endiselt Tallinnas Toomkirikus. Nii et isa on küll rahvuselt sakslane, kuid kelle perel on sajandite pikkune Eesti lugu. Kuhu või kelleks me selle isa määratleme?
"Kui HeadEst lisati minu ellu 2018. aastal, siis see lisas minu elule julgust, sotsiaalsust, eesti keele oskust ja tahet Eestisse tagasi tulla. Ma olen kogu elu end üksinda tundnud ja mul oli vähe sõpru. Enne HeadEsti ei tundunud mulle, et mul oleks olnud puudust sotsiaalsest elust. Aga see laager näitas kui vale see tunne oli. Laagris õppisin ka eesti keelt palju rohkem, mis tõi ka tahte Eestisse kolida ja mitte jääda kuskile välismaale. Tänu sellele on mu eesti keele oskus palju parem ja saan oma Eestisse jäänud perega palju tihemini kokku. Ma ei usu, et ma oleksin Eestis kui ei oleks olnud seda laagrit, mis andis mulle kogemuse olla grupis ja teha teistega koostööd nii, et ma ei tundnud end pidevalt ebamugavalt või et ma tirin oma tiimi alla."
– Mattias
Tema on Eestis sündinud, aga pea terve elu elanud välismaal. Seal, kus ta vanemad elasid ja töötasid. Lõpuks palju aastaid väga kauges mitte-EL riigis ehk ta oli seal maal välismaalane - Alien. Kuni ta koolis käis ja oli laps, siis oli kombes. Töö leidmisel, aga muutus ta Teiseks ja reeglid muutusid. Kohalikud olid eelistatud. Nii saab muutuda hetkega kodutuks - reaalses kodus oled sa Võõras ja etniline kodu ise on Võõras, sest sa pole seal kunagi elanud. Kas tema üldse on väliseestlane?
Kuidas oled sina eestlane?
Põnevad ja keerukad ning rahvuseliselt mitmekesised on nii kodu- kui väliseestlaste lood. Ja seda tahangi jagada, sest tahan avardada väliseestluse ja tegelikult ka kodueestluse tähendust.
Oskust lubada inimestel olla ja lasta ise ennast määratleda.
Oskust avastada ja kuulata inimeste sageli keerulisi, võimatuid, hämmastavaid ja vahel ka uskumatuid lugusid, neid hindamata.
Otsimata eksootikat.
Lubada inimestel olla oma looga.
Lubada neil lihtsalt olla.
Ükskõik kui põnev, eksootiline või eriline see sinu jaoks tundub.
See lugu lihtsalt on nii.
Ja kui sa oled noor või ka vana, siis su päritolu lugu pole kunagi sinu enda valik.
Kõik me otsime sõprust ja kuuluvustunnet.
Põnevate lugudega inimesed pole tsirkuseloomad või meelelahutajad, keda teistele näidata, keda näppida ja endale tahta.
Nad pole ka asjad, mida pelgalt reeglite, seaduste ja uskumustega ära lahendada.
Soovin jagada, kui mosaiiksed ja määratlematud need lood võivad olla. Nii kodu- kui väliseestlaste lood.
Ka kodueestlased on üks naljakas kamp.
Sel aastal olid nende hulgas näiteks sellised tegelased:
Ema poolt eestlane, isa poolt pakistanlane, elab Eestis, aga elanud pikalt Belgias
Ema eestlane, isa jordaaniast pärit ameeriklane, elab Eestis, aga elanud pikalt ka USAs
"Puhas" venelane Narvast, kes julges tulla laagrisse tuginooreks ehk siis teistele eesti keelt ja Eesti asju õpetama. Tegelikult tuli ta algselt ise eesti keelt õppima, sest ta arvas, et ei oska piisavalt ja kartis rääkida. Ja siis avastas laagris, et ta oskab väga hästi eesti keelt. Lihtsalt varem ei olnud kellegagi rääkida ja vigadega ju ei tohtinud rääkida. Ja nüüd õpetabki eesti keelt ka teistele.
Ukraina ja vene juurtega noormees. Eestis sündinud ja kasvanud. Kodune keel on vene keel, aga on alati käinud eestikeelses koolis ja räägib eesti keelt nii, et ei saa arugi, et tema kodune keel on muu ja kelles pole tilkagi etnilist eestlast.
Kas nemad on „õiged“ eestlased, kes kõlbavad eeskujuks ja "eestluse" õpetajaks? 😊
Ja siis on väliseestlased. Selle sõnaga seostuvad sageli sõja ajal läinud inimesed.
Tegelikult on mindud enne sõda ja pärast sõda.
Alati on mindud – reisima, avastama, õppima, tööle ja siis on armutud ning jäädud.
Järgnevalt mõned näited kuidas mu noored väliseestlased on selleks saanud.
„Minu nimi on Gertrud, ma kolisin Prantsusmaale kahe kuuselt, sest mu isa on prantslane. Ma elasin kaks aastat Normandias ja siis kolisn uuesti Bretagnesse. Ma olen nüüd 13 aastat sial elanud. Ma olen koguaeg eesti keelt osanud, sest mu ema rääkis minuga eesti keelt alates mu sünnist. Ma räägin prantsuskeeles mu õe ja vennaga ja eesti keelt mu emmega ja segu keelt kui me oleme kõik koos.“
„Mina olen Marius. Minu ema on Eestist ja isa on Saksamaalt. Ma sündisin Ateenas ja ma elan Austrias Viinis.“
„Mina olen Filipp. Ma elan Moskvas. Mu isa sündis Venemaal. Tema ema oli eestlane ja isa venelane. Kui isa oli 13, siis ta läks emaga Eestisse elama ja käis eesti koolis. Kui ta sai 16, siis läks ta tagasi Venemaale kooli lõpetama ja seal ta sai kokku minu emaga.“
„Mina olen Eliina ja ma elan Norras. Mina vanavanemad on pärit Setumaalt, Radaja külast. Alates 1995 aastast hakkasid kõik Petserimaa Setod kolima Eestisse. Nii sattusid minu vanaema ja vanaisa Tartusse elama. Minu isapoolsed vanavanemad on ka pärit Setumaalt, Vastseliina kandist. Minu ema kolis isaga töökutse alusel Bergenisse kui ma olin umbes aastane. Mul on ka väike õde, kes sündis Norras.“
„Mina olen Roona. Olen elanud terve elu Tartus. Minu teada on mu vanemad ja vanavanemad Eesti päritoluga. Paljud mu emapoolsed sugulased elavad välismaal. Näiteks vanaonu elab Peterburis. Vanatädi lapsed ja lapselapsed elavad Soomes. Vanaisa vend elab Leedus.“
„Mina olen Mattias ja ma elan Bahamal. Ma sündisin Eestis ja elasin seal 11 aastat. Siis ma kolisin Iirimaale üheks aastaks. Peale Iirimaad me kolisime Bahamale. Me oleme seal elanud nüüd viis aastat. Ma kolisime mu isa töö pärast ja nüüd me elame teisel pool maakera.“
„Mina olen Anton. Minu Eesti lugu algab sellega, et minu ema kolis Norrasse õppima Lillehammerisse. Seal kohtus ta minu isaga. Ja nii elangi ma Norras.“
„Mina olen Henri ja ma olen kolmveerand eestlane. Mu ema on pool eestlane ja pool venelane ning isa on mõlemalt poolt eestlane. Praegu elan Prantsusmaal isa töö pärast. Enne elasin 8 aastat Eestis ja siis 7 aastat Austraalias. Nüüd olen peaaegu 2 aastat elanud Prantsusmaal Pariisis.“
„Mina olen Miina ja ma elan Belgias. Minu ema on eestlane ja isa pakistanlane. Kui ma olin kümme, siis kolisin ema ja vennaga Belgiasse. Minu kasuisa on hispaaniast ja mu õde on pool eestlane ning pool hispaanlane. Ja mul on veel üks kasuõde, kelle ema on poolatar. Selline on minu Eesti pere.“
„My name is Mia. I was born in Estonia, because my mother is from Estonia. My father is from Australia. We moved to Australia because my grandmother was dying. Then we moved to Ireland because I couldn’t find school in Denmark. Then I moved to Denmark because my mother got a job there. Then I moved to Luxembourg to go to University. And now I am living in France.“
„Minu nimi on Hadj. Ma olen sündindud ja üles kasvanud Brüsselis. Minu isa on pärit Alžeeriast ja ema Eestist. Eesti keelt õppisin ema ja vendadega suheldes ja mul oli Eestiga pidev side. Käin seal igal koolivaheajal ja see aitab minu eesti keelt arendada.“
„Minu nimi on Helene. Ma sündisin 2003. aastal Tallinnas. Kui olin kahe aastane läksime Iirimaale ja olen seal siiani elanud ema, isa ja kahe õega. Sellest sügisest tuleme õega Eestisse elama.“
„Mina olen Magnus ja ma elan Soomes. Isa on mul puhas eestlane ja kasvanud üles Eestis. Mu ema ja emapoolsed sugulased on sündinud ja kasvanud üles Abhaasias. Kuigi mu ema on sündinud Abhaasias, on mu vanaema eestlane ja sündinud Saaremaal, aga sõja pärast kolisid mu vanaema ja ta pere Abhaasiasse, kuhu oli kolinud üllatavalt palju eestlasi. Eestisse sattus mu ema ja ta pere jälle sõja pärast Abhaasia ja Gruusia vahel. Mina sündisin Eestis ja elasin seal 5-6 aastat. Samal ajal kui mina emaga Eestis elasin, töötas isa Soomes. Peale mõnda aega mu vanemad otsustasid, et mina, mu ema ja väike õde kolime ka Soome.“
„Mina olen Mia ja ma elan Saaremaal. Minu ema ja isa on eestlased. Minu ema uus mees on ukrainlane ja nii on osad mu poolõedvennad poolukrainlased ja teised mõlemalt poolt eestlased. Selline on meie Eesti pere.“
„Mina olen Elynn ja elan Londonis. Minu ema on eestlane ja isa on prantslane. Ma sündisin Eestis, siis elasime Prantsusmaal ja ema töö pärast elame nüüd Londonis.“
Sellised on mõned näited välis- ja kodueestlaste põlvnemisest.
Mul on laagris olnud osalejaid, kelle Siberisse sattunud vanaisa jõudis sinna, kuna osales Mahtra sõjas.
Samuti on olnud Maltsveti eestlaste järeltulijaid Krimmist.
Ja vennad Hondurasest, kelle vanaisa põgenes I maailmasõja eest Etioopiasse, sealt Kuubale, siis Kolumbiasse, kuni leidis Guatemalast armastuse ja lõpuks elas Hondurases, kus elavad tema järeltulijad. Vennad tulid Eestisse tänu laagrile esimest korda ja olid pettunud, et siin lund ja jääkarusid polnud :)
Ja siis on veel väga põnev grupp - väliseestivenelased.
Näiteks noormees, kes elab Londonis. Ta on sündinud Narvas ja lahkunud Eestist pisikesena. Ema on venekeelsest perest. Isa päritolu pole päris kindel. Tema ainus seos Eestiga on Narvas elav vanaema. Võib juhtuda, et ta polnud teadikult kunagi eesti keelt kuulnud ja puutus eesti keelega esimest korda kokku siin laagris. Kas ka tema sobib väliseestlaste laagrisse? Või mis laagrisse tohiks tema üldse minna? Mis on tema maa ja koht?
Selline ägedalt kirju on see eestluse lugu.
Igal oma moodi.
Loe ka mu laagris osalenud Tshinari lugu - Mis on Eesti minu jaoks?
Rahvus on väga tähtis asi.
Me vajame enda määratlemist.
Aga määratlemisel on üks suur probleem ja oht.
Me määratleme end alati millegi suhtes ehk kui ma olen miski, siis on olemas miski, mida ma pole.
Grupina määratledes, tekitame me Teised, kes ei kuulu meie hulka.
Loomulikult on see vajalik ja ka loomulik.
Aga sildid võivad ka olukorra kaaperdada ja muutuda iseenesest tõeks.
Kuulumine hakkab toimuma rangelt teatud moodi.
Näiteks eestlane olemine või eestlaseks tegemine käib ainult pärimusmuusika või rukkileiva kaudu. Kui neist ei huvitu, siis on oht...
Rahvus ongi tähtis, aga neid võib olla mitu ja korraga.
Igal rahvusel ei olegi kodumaad.
Igal inimesel ei olegi kodumaad.
Ka siis kui ta on seal alati elanud.
Ükski inimene ei ole ainult tema rahvus(ed).
See on vaid üks killuke temast.
Ma arvan, et meil kõigil on õigus olla.
Ja me vajame teisi, et tohtida olla.
Ja meie kõik oleme teiste lubajad.
Ma arvan, et Eesti on üks eriline ja äge koht.
Mitte kõige erilisem ja ägedam, vaid lihtsalt üks teiste seas.
Oma heade ja veadega.
Liiga tihti me kiitleme teiste arvelt ehk meie hea, vajab teist, kes on tobu.
Liiga tihti me ei tunne ega oska näha oma tegelikku väärtust, saavutust ja eripära ning seega raiskame seda. Seda eesti kui soome keele tähenduses ehk pillame väärtustamata ning ka vägistame.
Loe veel mu mõtteid - Kus mu Eestis aastal 2026 oleme ja mis nihet vajame?
Meie kõigi võimuses on hoida Eest toreda kohana, et siin oleks hea olla ja aegajalt käia.
Nii meil, neil kui teistel.
Hea tunne on alati isiklik, aga see toimub alati ruumis, mis tekib meie koostoimes.
Kellel on õigus määratleda, kes ma olen?
Mis või kes annab mulle õiguse end millegi või kellegina määratleda?
Enda määratlemine ja teiste määratlustega hakkama saamine on olnud minu enda loo üks keskne väljakutse.
Kuni märkasin, et ma pole selles "valena" tundmises ainus.
Ja nii sai sellest minu töö.
Vahel otseselt mina-pildiga töötades.
Aga veel rohkem ruume luues ja juhtides, kus saab kogeda olemist.
Endas olemist ja koos teistega olemist, ilma et need pidevalt võitleksid.
Inimene ei ole definitsioon.
Definitsioon on lihtsalt tööriist.
See ei ole kunagi inimene ise.
See loob puuduva inimese probleemi.
Ja sellest algavad kõik probleemid.
Aga tee inimene inimeseks tagasi ja äkki on asjad võimalikud.
Nii on meie kõigi tähtsaim väljakutse -
kuidas lubada inimestel olla, ilma et me neid oma mugavatesse ja tuttavatesse kategooriatesse suruksime?
kuidas olla ise nii, et teise lugu ei tunduks ohuna? (olgu siis rahvuselt, haridustasemelt, seksuaalsuselt, rikkuselt, välimuselt...)
Artikkel kirjutatud 2021
Täiendatud 2026





Comments