Kus me Eestis aastal 2026 minu vaates oleme ja mis nihet me vajame?

Täna on Eesti sünnipäev. Palju palju õnne!

See on üks tore päev, mil Eestist mõelda.

Tahan jagada oma vaadet, mida me kõige enam vajame?

Uutmoodi tagasi vaatamist.

Et saada aru, et me juba oleme.

Et näha, mis on olemas ja tehtud.

Et näha oma väärtuslikku kogemust.

Et tunda uhkust ja väärtust.

Et arendada õigeid asju.

Et oma rikkaliku mineviku abil elada jätkusuutlikult olevikku.

Et oleks jaksu kohtuda nagunii tundmatu tulevikuga targalt, mitte hirmus.

Meil on aeg hakata olema. Palju rohkem. Enda sees. Oma mitmekesisuses.

Mitte võrdluses teistega.

Mitte idealiseerituses, mis võib tekitada vale-olemise ja mitte-kuulumise tunnet.

Mitte ainult Laulupeol või legendides.

Meil on aeg hakata lubama, olema ja taluma meie väga mitmekesist olemist. Selleks on vaja nii suurt iseolemise tunnet, et teise iseolemine ei tekitaks ohtu.

Juba ammu märkasin, et minu töö tähtsaim osa ei ole puuduste ja probleemide lahendamine või uue õpetamine.

See on hoopis olemasoleva väärtuse, tugevuse ja kogemuse näha aitamine ning targem kasutamine.

Selline enda ja oma loo nägema hakkamine vabastab, võimestab, rahustab, lubab juba olla, luua uut ja riskida. Nii inimese, organisatsiooni kui riigina.

Pidev puuduste analüüs ja neist lähtumine võib viia kraavi. Selles on jõuetuks tegev „mitte-kunagi-piisav“.

Juba olemasoleva väärtuslikuna nägemine annab ka vigadele, probleemidele ning puudustele uue vaate. Paljud neist lausa kaovad ehk siis saavadki lahendatud. Nad muutuvad tihti lihtsalt elu osadeks.

Olemasoleva väärtusega kohtumise tulemuseks on sageli palju suurema probleemi nähtavale tulemine. Et suure arendamise ja vigade parandamise käigus jäi märkamata, et me ei kasuta seda loodud ja arendatud varandust üldse või targalt.

Uue ja arendatuga harjumine, kasutusse võtmine ning uude toimimisse integreerimine on keeruline ja aeglane protsess. See on ka nähtamatu ja mõõtmatu. Ehk siis üldse mitte seksikas ja dramaatiline. Sellest häid pilte ja videosid ei saa. Pole midagi turundada ega kommunikeerida. Pole uudisväärtust. Ja nii jääb see väärtuse nägemine ja kasutamine tegemata nii inimestes, organisatsioonides kui ka riigis.

Ja just seda naljakat suurt nihet me vajamegi.

See on rahunemise nihe. (mitte lõplikult paigale jäämine)

Väärtuse nägemise nihe. (mitte kiitlemise)

Olemasolemise nihe. (mitte oleks, võiks, peaks)

Eesti ongi üks eriline tegelane. Kõik kohad on.

Ma tahan, et me selle maa osalistena hakkaksime seda ka ise paremini nägema.

Võrdluses iseenda, mitte teistega.

Me olemegi ägedad.

Me oleme mitmekesised ja palju.

Selline sisemine rahusolev uhkustunne vabastaks ka meie loomuomase lahkuse, mis minu kogemuse järgi on üks meie väga alahinnatud ja alakasutatud supervõime.

Ma arvan, et me olemegi head ja osavad inimesed. See headus on meil nagu vangikongis. Narrimine ja kriitilisus on muutnud inimesed enda suhtes alandavaks ja kriitiliseks ning seejärel loomulikult ka teiste suhtes.

Meile omane mõttetu alandav kriitilisus lihtsalt ei lase sel headusel, lahkusel ja tarkusel vabalt elada ning oma tööd teha. See on kõigest tendents, mida targalt kasutada, mitte püha muutumatu olemuslikkus, mida relvana kasutada.

Me teeme ägedaid asju alati, kui meie ambitsioon, töökus, leidlikkus, õppimisvõime ja lahkus saavad koostoimida. Üksikisikutes ja rühmades.

Loomulikult võime igavesti kinni jääda oma orjarahva loosse ja siis võidelda, võistelda, end tõestada ning õigustada. See narratiiv on meie deemon, mis innustab, aga hoiab ka kinni, kui sellest ei liigu edasi.

Me olemegi väikesed.

Isegi mikrod.

Aga ka päris uskumatud tegelased.

Ja see ei ole võrreldes kellegagi. Me oleme ise nii palju teinud ja saavutanud.

Me pole enam ammu pelgalt väike vend, kes peab end lõpmatuseni tõestama, oma väärtust ostma ja kõike suurematelt (järelikult targematelt) vendadelt õppima.

Me oleme saajad ja andjad. Meil on jagada. Me oleme lauas. Me oleme osa. Teised on meie osa. Meil on oma tarkus. Me õpime. Me oleme võrdne. Oma loo, oma võitude, oma väljakutsete ja kasvamisega. Nagu kõik teised.

Me oleme olnud edukad kõiges. Majanduslikult, Poliitiliselt, Kultuuris jne.

Meie inimesed on tippametites kõikjal.

Meil on reaalselt maailma kuulsus brändina (digiriik ja veel). Nii tillukese riigi kohta pole see niisama lugu!

Me oleme võitnud olümpiamedaleid, me oleme ja oleme olnud tipus nii paljudel aladel.

Me oleme võitnud Eurovisiooni!!!

See kõik ei ole uhkeldamiseks oluline. See ei tee meid kellestki paremaks.

See on uhkustunde ja väärtustundena oluline.

Meie mikros on annet ja võimekust.

Aga Anne ja Võimekus ei ole lihtsalt asjad, mis on ja mida tarbida . Need on haprad ja kergesti peitu jäävad või haiget saavad asjad.

Võimekus ja anne vajavad keskkonda, kus üldse esile tulla ning osavat märkamist.

Need vajavad alati aktiveerimist, aktiveerumist, tunnistamist, õrnust, arendamist, tuge.

Ja meie mikrosuse sees on seda nii palju.

See on võimas.

Muidugi tahaks veel ja veel ja veel ja koguaeg.

Meil on suur hirm, et rahulolemine peatab arengu.

Rahulolu ja püüdlemine ei vastandu. Nad vajavad üksteist.

Rahulolusse kinni jäämine on sama paha kui püüdlemisse kinni jäämine. Mõlemad pimestavad. Pidevas püüdlemises on oht hakata jahtima vale asja. Lihtsalt koguaeg parandada parandamise pärast, sest siis on asjalik ja töökas. Ja kui on töö, siis järelikult tuleb ka …

Aga vahepeal on vaja vaadata tahavaatepeeglisse ja näha, mis on hästi, mis on tehtud, mis on olemas.

Selles ahnes veel-is on oht osata näha ainult puudust. Elada pidevas, „Jah, aga…“-s.

Nii jääb ära paus, väärtustamine, jõu kogumine, uude kasvamine, olemasoleva kasutama õppimine. Olemasolevale keskendumise oskamine.

Ei saa, sest koguaeg peab arendama, kommunikeerima, brändima, turundama, eesmärgistama, planeerima, tõhustama, konsolideerima, analüüsima, tagasisidestama, korraldama, mõõtma, tootestama jne. See tundub tähtsa tööna.

Nii ei ole aega koos olla, tähistada, mõtteid jagada, märgata, kohtuda, tutvuda, et mõistmist ja uusi mõtteid saaks üldse tekkida.

Nii ei saa tekkida usaldust ega turvatunnet. Need kaovad lausa kolinal, kuid keegi ei märka ega mõista, mis juhtus. Usaldus ei ole kunagi kohustus. See on tagajärg, oskus ja valik.

Ja nii ei saa tekkida südamlikkust, toredust, mängu ja loovust ehk tõelist jõudu, mille abil ka kõige keerulisem asi ära teha.

Turvatunne võimaldab toredust. Toredus võimaldab turvatunnet.

Üks teiseta on poolik. Ainult tore on lihtsalt meelelahutus. Ainult turvaline keskendub hirmule.

Koos võimaldavad nad olemist, tegemist ja loomist. Ise ja Koos. Ka kõige keerulisemal ajal.

Nende eest tuleb teadlikult hoolt kanda. Iseendas, osaolemises ja juhtimises.

Nende kaotust tuleb karta ja kaotamist märgata, et saaks õigel ajal sekkuda.

Soovin teile ja meile täna lahkust ja aktsepteerimist.

See pole naiivsus, leppimine või ära parkimine.

See on ennast hoidev tarkus.

Mitte „Jah, aga…“

Vaid lihtsalt „Jah! On! Juba ongi!“

Selline Juba ongi-nihe nagu polegi mingi nihe ja samas muudab kõike.

Ja see vajab tegelikult lihtsalt hetkelist sisemist lõõgastumist.

Kohalolusse langemist.

Proovi kohe.

Vaata ringi ja näe, mis Juba ongi!

Loe ka mu varasemat artiklit Eesti 100 sünnipäevast - "Kuidas Eesti uuesti vabaks sai - minu kogemused sellest teekonnast"

Minu lapsepõlve kodu ja tema ilu tagasi võtmine

Loe Tshinari lugu - Mis on Eesti minu jaoks?

*See lugu sündis koos Tshinar-Kristi Shahmardaniga. Kohtusime Tshinariga juba 2014. aastal, kui ta osales 13-aastasena minu korraldatud väliseesti noorte laagris. Eelmisel aastal lõpetasime koos Tartus Ülikooli semiootika magistrantuuri. Ja nüüd kirjutame koos, et uurida ja jagada oma vaateid ning kogemusi identiteedist ja endaks saamisest. Lobiseme, jagama ja avastame üksteise mõtteid ning innustume sellest, et leida teemad oma järgmisteks kirjutamisteks.