Mis on Eesti minu jaoks?

Tshinar-Kristi Shahmardan

Küsida kelleltki, mis tema koduriik tema jaoks tähendab, on tihti patriootlikkust välja kutsuv küsimus, millele järgnevad tihti kirjeldused tema kodu ja südame kohast.

Minu kogemuses on selle küsimuse Eesti kontekstis küsimine, eriti väliseesti kogukondadelt, eitamatult teistsugust vastust välja kutsuv. Vahel võivad vastused olla ajalooteemalised, kuid olen kuulnud ka mingitmoodi abstraktsemaid kirjeldusi sellest, mis see Eesti üldse on. See justkui lihtne küsimus, millele oodatav vastus peaks hoidma endas mingeid emotsionaalseid ja positiivseid kirjeldusi, leiab väliskogukondades hoopis suurema metatasandi konteksti.

Eesti muutub millekski tabamatuks ja laiaks mõisteks, mille kirjeldus meenutab mulle pigem seda, kui keegi proovib välismaalasele seletada soomekeelse sõna sisu tähendust. Tulemuseks võib olla midagi jumaliku kujundi ja kõikehõlmava jõu sarnast, mida ei saagi kirjeldada.

Eesti saab sarnase platvormi komplekssete tunnete väljendamiseks väliseestlases, kes on terve oma elu olnud Eestiga seotud ning see tõesti on midagi südamelähedast ja osa neist, kuid nad ei saa seda kutsuda oma kodumaaks.

Sündisin aastal 2001 Soomes. Mu ema lahkus Eestist 80ndate alguses ja isa on Aserbaidžaanist. Minu lugu on loonud mulle ülal kirjeldatuga sarnaseid tundeid Eesti kohta.

Eesti ei ole mitte riik, vaid mingi asi, mis seob mind oma emaga, mis teeb meist sarnase. Mingi mõte, mis aitab mul seostuda Eesti keskkonnaga.

Mingi kontekst, mis aitab mul aru saada Eesti televisioonist.

Mingi kogemus, mis on kõigil teistel eestlastel.

Kuid minu jaoks mitte kodu. Rändava isikuna oleks kodu kirjeldamine mulle veel raskem kui see, mis meil hetkel on käsil on.

Ma kirjeldan ennast eestlasena siis, kui ma tunnen, et see on kõige lihtsam seos, mida ma saan teha seltskonnaga, kellega ma vestlen. Kuid seda öeldes kajab mul sees teeskleja tunne.

Kas mina, keegi, kes ei pea Eestit enda koduks, kes ei ole tegelikult Eesti tänapäeva kultuuriga ülimalt tuttav, saan endale lubada, et ennast kutsuda eestlaseks, või on see mingi teesklus sissekuulumisest?

Igal juhul ei ole mul enda tutvustuses õiget vastust, mida saaksin anda antud seltskonnale, et rohkematele küsimustele mitte vastata, seega tõmban loosi iga kord, kui seda teen, ja soovin parimat.

Enesekirjeldus kellena­gi, kes ei ole kindel, kuidas ennast kirjeldada, on õudne piin, mida peavad paljud väliseestlased üle elama. Kuid see on ka privileeg, aumärk enda mitmekülgsusest, mida kanname kaasas, kuid mis on kaela ümber eriti raske, eriti kuna sa ei tea, kuidas see sulle sattus.

Eesti on olnud midagi, mille eksisteerimine on mulle olnud elus alati aktuaalne nii kaua, kui ma mäletan. Kodus rääkimine ning Eesti väliskogukonna üritustel osalemine kindlustas selle, et Eestiga seotud olemine ei saa kunagi olema passiivne aspekt minu elus, vaid midagi sellist, mida ma pean kogu aeg praktiseerima ja üleval hoidma, et Eesti ei kaoks ära.

Iga-aastasel hapukapsaste tampimisel koos teiste mitte-nii-eestlastega käis alati läbi jutt sellest, et peaks ikka Eestis rohkem käima. Just nagu ühendus katkeks, kui sa ei käi teda ergutamas.

Kas siis eesti raadiosignaalid, mis kanduvad üle mere meie kööki Soomes, ei ole piisavalt tugevad, et ka minu ühendust hoida?

Kas televisioonist ei ole saanud portaali, millesse sisse astudes kindlustan ma enda Eesti?

Kas Eesti, mis pärast kümneid aastaid eemal olemist toob nii paljusid inimesi kokku, ei saa oma ühendust hoida läbi keele, mida harjutan koos etteütlustega iga nädal ja milles ma kuulen norimisi enda nõudepesuoskuste kohta?

Kas see ühendus ei olegi piisavalt tugev, et seda kõike taluda?

Tuleb välja, et ta talub seda kõike. Kuid signaali teel minuni sekkusid sinna ka teised lained ning minuni jõudes oli Eesti moondunud. Kuid ma ei saa seda teada, kuni ma olen sellesse Eestisse juba lukku jäänud.

Minuni jõudis Eesti millegi uskumuse sarnasena, mis on kinnistunud minu identiteeti ja mis on sisse õpetatud, kuid mida ma ei saa kindlaks teha.

Muidugi DNA testide põhjal olen ma ju Eesti, kuid ma olen ka mitte Eesti.

Kas saan olla fraktsionaalselt eestlane?

Tundub, et see ei ole lubatud.

Samamoodi nagu sa ei saa olla osaliselt islamiusuline, ilma et sa tugevamatelt uskujatelt ei kuuleks, kuidas sa ei tee seda õigesti.

Jääd eraldatuks teistest uskujatest oma käitumise ja elustiili põhjal, kuigi usu tugevus on teil sama.

Ma saan öelda, et ma armastan Eestit, kuid mida see üldse tähendab?

Mida ma temas armastan?

Eks ta ole väga ilus ja temaga on tore aega veeta, aga kas see ongi kõik?

Kas minu armastus Eesti vastu on sama kui armastus suhtes, mis ei ole veel päris kindlaks saanud?

Minu arusaamine juba sellest sõnast „armastus“ ja sellest, kuidas ma seda just kasutasin, viitab mõnedele eestlastele, et ma ei ole osa nende Eestist.

Seda sõna ei kasutata nii vabalt ning fraas „armastus Eesti vastu“ eeldaks justkui, et igas kontekstis tõmbaksin ma Eesti riigi lipu endale selga ja marsiksin tema auks patriootlikult rindejoontele.

Kuid asi on selles, et ma ei ole õige eestlane. Ma olen välismaal toodetud ja kokkupandud odav toodang, mis ei pea päris Eestis vastu. Täielik feik. Kuid siiski - Mina, tulnukas Eestis, koos oma Eesti riigi passiga, mida paljud arvavad, et ma ei vääri, olen ka Eesti.

Esindan teda välismaal, olen see kepike, mille üle jõe ulatad ja mida lõpuks ka nähakse igapäevases kontekstis.

Ei, ma ei ole ametlik riigi esindaja, kuid esindan Eestit nii, nagu ma sellest aru saan, ja nii, nagu ma oma teise taseme tööstuses olen omandanud.

Eestit, kui edastusvahendit kultuurile ja olemasolule.

Eestit, kui väliskogukonna esindaja ja kui kellelegi esimene kokkupuude Eestiga.

Olen ühenduspunkt välismaailmaga selle minimaalsel tasandil, kuid isegi selles kaotan ma oma usutavuse, kui raporteerin Eestisse oma kogemustest eestlasena välismaal.

Mis hetkel saab minust lihtsalt välismaalane ja mitte-eestlane?

Kas minu Eesti peab terve minu lõppelu koosnema sellest, et ma tõestan ennast Eestile pidevalt, või on see piisav, et ma lihtsalt armastan teda?

Igal juhul pean ma sellele ise vastuse leidma, kuna see on minu Eesti, ning ma saan loota, et ka minu Eesti saab täna vabaks.

Ilusat vabariigi aastapäeva!

Loe Epu lugu - Mis nihet me Eestis vajame? 

*See lugu sündis Tshinar-Kristi Shahmardani ja Epp Adleri kooskirjutamises. Kohtusime 2014. aastal, kui Tshinar osales siis 13-aastasena Epu korraldatud väliseesti noorte laagris. 2025. aastal lõpetasime koos Tartus Ülikooli semiootika magistratuuri. Ja nüüd kirjutame koos, et uurida ja jagada oma vaateid ning kogemusi identiteedist, kultuurist, endaks saamisest ja oma kogemusest. Lobiseme, jagama ja avastame üksteise mõtteid ning innustume sellest, et leida teemad oma järgmisteks kirjutamisteks.