Puuduva inimese probleem ehk kuidas saab olla mitteinimene?
"Tunne kõiki teooriaid, tehnikaid, meetodeid ja mida kõike. Kuid kui kohtud inimesega, siis kohtu inimesega inimesena."
Nii olevat öelnud Carl Jung.
Mida see järjekordne kaunis klišee tähendab ja miks ta on minu arvates väga oluline?
Kuidas saab olla mitteinimene?
Ma arvan, et väga lihtsalt.
Ma julgen väita, et peaaegu kõik inimprobleemid tulevadki sellest, et me ei kohtu inimestega inimestena.
Me kohtume rollidena, projektina, reeglitega, ootustega, eeldustega, ajapuudusega, hirmudega, meetoditega jne. Ja need juhivad meie suhtlemist ja käitumist.
Kuula mu loengut Puuduva inimese probleemist
Tegelikult muutub teine inimene lausa segavaks, ohustavaks või ülearuseks, sest tähtis on päevakord, tunnikava, meetod, ülesanne, aeg, tulemus...
Ekslik võimas inimene ei mahu sinna. Ta käitub valesti ja ettearvamatult.
Sinna ei mahu ei teine inimene ega tegelikult ka sina ise, kes on totaalselt probleemne.
Kujuta ette - sa väsid, sul läheb kõht tühjaks, sul kõht valutab, su elus on veel teised asjad.
Kujutad sa ette!
Selline ebaprofessionaalsus!
Nagu ütleks Alice Imedemaa emand - PEA MAHA!!!!
Me loomulikult ei pane seda puuduvat inimest isegi tähele, sest ma oleme pisikesest peale osanud end määratleda ainult mingite formaalsete rollide kaudu - laps, lapselaps, õde-vend, õpilane, lapsevanem, naaber, boifrend/göölfrend, abikaasa, professionaal...
Ja nii me ei saagi aru, et võibolla me ei oskagi üldse inimestena suhelda.
Me lihtsalt pole seda kunagi teinud ega sellest nii mõelnud.
Ja nii me siis arvame, et probleeme lahendab parem meetod või tehnika või tablett või vähem tahtmine või paremad eesmärgid või vahvamalt esitatud surve.
Kuid meil jääb märkamata, et me ei oska öelda päriselt tere, küsida kuidas sul läheb, üldse teisest huvituda kui inimesest, anda asjadele sisukat mõtet või märgata, et teine ehmus ja taandus.
Meil jääb märkamata, et kuigi me formaalselt ütleme tere või küsime kuidas läheb, siis tegelikult järgnes sellele kohe mingi oma asi.
Terele ei järgnenud aega sulle tere vastu öelda.
Sa ei pruugi märgata, et sul pole tegelikult üldse kuulamise võhma.
Teise jutt on lihtsalt nii igav ja su mõtted lähevad hetkega mujale või tahad hakata oma lugu rääkima.
Isegi kui oma ettekujutuses tahaksid huvituda, siis võhm saab lihtsalt koht otsa.
Me teeme oma asja, me ei näe teist, sest me ei kohtu temaga.
Seda kõike peame me mingiks aega raiskavaks ninnunännuks.
Selliseks, mida ei saa pakkuda ka neile, keda nimetame "lähedasteks".
Sest ka seal toimub rollindus ja projektindus ehk energiat võttev ja väsitav reeglite ning ootuste sooritamine.
See kõik tähendab, et loomulikku loovust, autonoomsust ja vabadust seal ei ole. On pinge, surve, hirm ja sageli väsimus.
Inimene ei tule veel mängu, kui see kõik asendada populaarsete aseainetega, näiteks nõrga, abivajava, diagnoositud olemisega. See on kõik sama asi lihtsalt teises vormis. See on lihtsalt uus roll uute eelduste, reeglite ja õigustustega.
Inimene olemine ja see toimiv ning kohtuv Ise on midagi palju huvitavamat, mis on sageli äratamata või pagendatud.
Kuid ta on alati olemas ja ootel.
Tal on sageli käsi püsti, aga talle lihtsalt ei anta sõna, sest ta räägib pikalt ja segaselt :)
Paljud organisatsioonid ja inimesed ise püüavad teha inimesi efektiivsemateks, teha paremaid (kontrollivamaid) süsteeme, kasutada paremaid meetode.
Selle suure töö kõrval aga jääb ikkagi lahendamata küsimus, et miks ikkagi kõigil on paha tunne?
Seda lollakat küsimust lihtsalt ei esitata.
Tegelikult ei otsita üldse tegelikku probleemi, sest on vaja kiirest ja efektiivselt lahendada.
Isegi kui lahendatakse valet asja.
Aga vähemalt ollakse hõivatud ja sooritatakse tähtsaid asju.
Kahjuks tootes üha enam juurde paha tunnet, mille tulemusena inimesed lihtsalt langevad mängust välja.
Kui aidata näha, kust paha tunne tuleb, siis juhtub sageli, et tegelikult on süsteemid ja meetodid juba väga head.
Ka inimesed on juba väga head.
Kõik võib osutuda juba palju paremaks.
Paha tunne oli lihtsalt kui hall filter, mis hägustab vaatevälja ega lase midagi selgelt näha.
Paha tundega tuleb ära tegeleda, sest muidu ta kasvab ja mürgitab.
Ma olen hetkel magistritöö kirjutamise põnevas ajas, kus tegelen just nende küsimustega.
Püüan välja pakkuda lähenemise, kuidas tuua inimene tegevustesse, kus inimestega tegeletakse ning kuida hoida teda mängus selle loova ja võimsa homo sapiensina, kes ta on.
Vaatame, mis välja tuleb!
Aitäh, et olen saanud sinu abiga oma mõtteid jagada ja arendada.
Kui see inimlikkuse teema sind kõnetab ja tunned, et vajaksid tuge, siis kirjuta mulle.
Mulle meeldib aidata mõista, mis toimub ja miks on paha või imelik. Ja samas aidata avastada, mis on hästi ja mis ressurss on juba olemas.
Paljud juhid on selles mõtlemises üksi.
Paljud inimesed on selles mõtlemises üksi.
Kui sul oleks vaja mõttekaaslast, kes aitaks su olukorda või segadust näha või kelle abil seda ise näha, siis kirjuta mulle.
Äkki su segane kaos osutub hoopis paradiisiks või kullaauguks!
Avasta inimest endas.
Julge olla inimene iseendale ja teistele.
See vajab tegelikult päris palju julgust!
Aga proovi!
Uuri edasi:
Comments