Mis coaching minu jaoks tegelikult on?

Viimased kuud olen sügavalt tegelenud oma töö mõtestamise ja korrastamisega. Olen taas uues alguses.

See on olnud erakordselt ilus protsess. Tunnistada tehtut, arhiveerida vajalik, lasta muul minna, tuletada meelde endiselt elavad ideed, remontida aegunud süsteeme ja avastada oma hunnikutest puhast kulda.

Nüüd olen jõudnud oma coachingu mõtestamiseni ja tahan seda ka sinuga jagada.

Mis coaching minu jaoks on?

Coaching ei ole minu jaoks “kiiremini, kõrgemale, kaugemale”. See ei ole ka õigemaks ja sobituvamaks saamine.

Coaching on minu jaoks parim viis toetada päris inimest tema päris elus.

See on viis tuua kokku kogu inimese elu ja kogu tema ressursi. Inimene ei toimi kunagi vaakumis. Sa pole kunagi ainult see või teine. Kõik on seotud.

Hea coaching ehitab sildu, et ressurss saaks liikuda ühest eluvaldkonnast teise. See tekitab tunnistatuse tunnet, hoiab liikumises ja elavana ning samaaegselt suurendab autonoomsust ja ühendustunnet.

See on väga praktiline ja eluga kontaktis hoidev tegemine.

Ideaalis tekitab ta enesecoachingu võime — ennast tunnistava, lubava ja juhtiva mõttelaadi.

Varasem sisemine kubjas asendub sisemise coachiga.

Ma armastan sellist inimese enda avamist talle endale. Tema enda juba olemasoleva toimimise näha aitamist. Sest vahel ongi probleem peas — eeldustes ja harjumustes. Enda ja teiste suhtes.

Kuidas ma selleni jõudsin?

Mu esimene tõeline coachingu-kogemus toimus ühel kuumal 1996. aasta juulipäeval USAs. Ma olin 16.

See ei olnud ametlik coaching, aga kõik, mis seal toimus, oli seda. Täna nimetan seda coachingu‑liseks kohtumiseks.

Mul oli vaja teha spordimeditsiini aines üllatav ettekanne. Ükskõik, millisel mind huvitaval spordiga seotud teemal.

Tubli Eesti tüdrukuna polnud mul ühtegi ideed. Tegelikult muidugi polnud ma sellega tegelenud muudmoodi, kui korrutanud endale „Mul pole ideed ja ma ei oska“.

Siis ma veel ei teadnud, et idee on fookuse juhtimise ja tegemise tulemus, mitte muusa ilmutus.

Üks idee ja nipp mul siiski oli.

Tuleb oodata viimase hetkeni ja siis küsida osavalt ning kurblikult õpetajalt abi.

Tol korral vastas õpetaja mu hirvesilmadele nii - „Sul on olnud neli nädalat aega, et küsida. Mul pole selle jaoks enam aega.“

Shokk!

Mu häda jäi ikkagi minu asjaks ja ta aitas mul avastada midagi uut.

NB! Mu fookus ei läinud „paha“ õpetaja süüdistamisele. Fookus oli jätkuvalt ülesande sooritamisel. Praegusel kaebamise ajastul kipub see fookus liiga sageli sassi minema.

Nii, aga mis edasi sai.

Läksin arglikult raamatukokku. Seal püüdis mu kinni raamatukoguhoidja, keda ma kartsin.

Minu kogemuses tegelesid raamatukogutädid oma asjade või distsipliiniga, mitte õppija sisulise juhendamisega.

Paari küsimusega sai ta teada, mis mu mure on ja mida mul on vaja teha. 

Ta viis mu sporditeemade riiuli juurde ja ütles „Vaata siit. Kui midagi vaja, siis tule küsi“.

Ja lahkus.

Leidsingi idee – päikesepõletus.

Tennisemängijana oli päike mu pidev kaaslane.

Aga kas see on sobiv ja piisav teema?

Kes kinnitaks?

Ja kuidas see veel ägedaks ja eriliseks teha?

Appi. Appi.

Ühikasse sisenedes püüdis mu trepil kinni tuutor Christie, kes märkas, et miski on lahti.

Paari küsimusega sai ta teada, mis mu mure on ja mida mul on vaja teha.

Hädas olles on lihtne jääda „mitte-oskamisse“ lõksu või hakata rapsima.

Heale küsimusele vastamine tõmbab emotsionaalsest kruttimisest välja ja muudab olukorra elementidest koosnevaks.

Nii ei pea terve ampsuga tegelema, vaid ainult jupiga ja mingis järjekorras.

Mure jääb, aga selle kõrvale tuleb ka ülesande mõistmine ja liikumise võime.

Mõne minutiga avas Christie mu teema tuuma ja andis idee - äkki saab naha kõrbemist illustreerida röstsaia abil.

Wow!

Tõttasin juba elevil olles sööklasse, et uurida, kas saan seal saia röstida.

Sain.

Mõne päeva pärast saingi oma elu esimese tõeliselt võimsa esinemiskogemuse, kus ma olin muundanud ühe teema esitletavaks materjaliks ja aidanud seda ka mõista. Salvräti all peidus olnud saiad olidki ootamatud ja mõjusad.

Need neli imelist naist ei õpetanud mind.

Nad aitasid mul oma olukorraga toimetada.

Ma olin toetatud, aga ma tegin ise oma ülesannet.

Nad viisid mu nii lihtsalt ja kiirelt uuele tasemele ning mudeldasid, kuidas oma elus saab kõigele läheneda.

Veelgi enam mudeldasid nad mulle, kuidas märkamise, sekkumise, küsimise ja vestlusega on võimalik kogu maailm ära muuta.

Mõlemat mudelit hakkasin kohe praktiseerima.

Coachingu ja life-coachi sõnani jõudsin alles 13 aastat hiljem. Jälle USAs.

Seekord börsikrahhi üleelanud Wall Streeeti hoone juures New Yorkis.

Coachingu õppimiseni läks veel viis aastat.

Olin taas jõudnud uude lõppu. Kuigi juba tegelesin uuega, siis kogesin seda auguna, kust ma ei pääsenud üksi välja.

Siis kogesin juba päris coachi, kes justkui võttis mul turjast kinni ja tõstis augu äärele ning taastas mu nägemisvõime.

Sealt algas uus peatükk või pigem järgmine köide, sest selles on olnud väga palju lõppe, alguseid ja rikkalikke peatükke.

Mingil hetkel kogesin ka liiga kitsalt ühe eesmärgi-keskset ja eesmärgini suruvat coachingut.

Sain aru, et see mind isiklikult ei aita.

Ma olen kiinukäänulisem ja siiani on elu näidanud, et kõik on.

Igas eesmärgis peitub oht, et see pole tegelikult sinu eesmärk. Ainult tundub nii.

Ja sinna minemine viib ringiga samasse kohta tagasi.

Alati muidugi rikkamana.

Minu töö on tunnistavad ja selgitavad vestlused.

Ma kuulan, näen, aitan näha seoseid, uusi tähenduskihte ja valikuid.

Sageli sünnib nihe just sellest, et inimene ise on nähtud ja ta saab hakata nägema midagi, mida üksi ei oleks saanud näha. Neid nägemisi ei saa küsida või tahta.

Vahel ei saagi seda teha enne, kui keegi teine ruumi hoiab.

Kui vajad julgustamist, inspiratsiooni, peegeldamist, juhendamist, oma tugevuste ja pimenurkade avamist, siis uuri siit, kuidas minuga töötada saad.