Kui väsimus on muutunud elustiiliks ja mis osa selles on eneseväsitamisel?

Miks on vaja rääkida eneseväsitamisest?

Mida ma näen, kuidas liigne väsimine peale tuleb ja miks see on väga suur probleem?

Ma näen liiga palju meditsiinilisi exiteid.

See tundub populariseeruvat ja see pole jätkusuutlik.

Kuidagi läheb olukord nii halvaks, et pääsemiseks tundub pääseteena mingi arsti dokument.

Sellele võib järgneda ka koondamise (l)ootus.

Lootus, et minust tahetakse boonustega vabaneda, et ma saaksin lõpuks olla.

Või lootus, et tuleb kergendatud programm.

Keegi teine peab andma loa. Ikka nagu lapsepõlves.

Selliseid igas vanuses exiteid on nii palju, et mul tekib küsimus, et kus nende eemaldatud ja tavaolukordadega mitte sobivate inimeste koht on?

Kas nad tõesti ei sobitu?

Miks neil ikkagi nii halb hakkas?

Kas saaks midagi teisiti teha, et ei peaks nii paha olema?

Kus sekkumine hilines?

Sellest saab ja peab õppima nii inimene ise kui koht/suhe, kust lahkuti.

Halb tunne on ikkagi alati tagajärg ja reaktsioon millelegi.

Miski käivitas kogu selle asja.

Mingil kujul ei olnud hea ja vaja oli lahkuda.

See arsti juurde jõudmine on tavaliselt mingi väga pika ära talumise tagajärg.

Ära talumine ei ole muidugi kunagi ühepoolne.

Väsiv inimene on päris kurnav kaaslane.

Selle liigse ära väsimise ja väsimus-exitiga kaasneb veel üks ohtlik probleem.

Mida näen ka liiga palju.

Need inimesed saavad justkui abi.

Nad saavad exiti.

Õiguse "puhata", "olla" ja välja mõelda järgmine asi.

Ehk siis justkui abistatud probleemi lahendamine.

Aga...

Üks tähtis asi jääb selles asjas toimumata.

See lahendus jääb taktikaliseks.

Muster ei muutu.

Liigse väsimise kogemus ei lõpe liiga tihti õppimise ja kasvamisega.

Ei teki oma mustri tundmist, et seda saaks muuta, sekkuda varem, teha timmitud suhtumisega, arendada oma harjumusi ja reageerimisvalikuid, tegeleda hirmudega, hoolitseda enda eest paremini.

Minu jaoks on absoluutselt iga liigne väsimise periood suur väärtus.

See on puhas data, info, andmestik.

See juhtus kuidagi.

Sa tegid seda endaga kuidagi.

Sa jätsid midagi tegemata.

See pole süüdistus.

See on KÕIGE VÄÄRTUSLIKUM JA VÕIMSAM ARENGUVÕIMALUS.

Ja see jääb nii tihti kasutamata.

Veelgi enam on läbipõlemine märk, et su keha töötab.

Ta sekkus, karjus, nõudis.

Sa lihtsalt ignoreerisid seda.

Ja lõpuks ta ütles - "Tsurr. Rohkem ma ei mängi, kui sina ei ei kuula"

Aga see on tegelikult märk sinu elutahtest.

Sinu keha elutahtest ja eluvõimest.

Isegi kui su kultuuriline mõistus mõtleb teisiti.

Siis elutahe on alles.

Ja seda saab kasutada!

Aga see jääb kasutamata.

Miks?

Sest abi toel (st võimenduse ja valideeringuga) see juhtum

Variant A - muudeti sinust sõltumatuks isoleeritud juhtumiks, mis lihtsalt juhtus ja mis on vaja üle elada, et siis "normaalselt" jätkata. Ehk arengut polegi vaja.

Variant B - muudeti sinu identiteediks ja eripäraks. Sa olevatki selline. Nunnupallikene, kellega juhtubki nii. Ta on eriline. Ta ei saa ega peagi teisiti tegema. Teised peavad lihtsalt sinuga arvestama paremini ja rohkem.

Ja nii ei toimu arengunihet, vaid sa lähed tagasi.

Isegi kui uude kohta, siis ikkagi tagasi.

Teed ikkagi täieliku tühjuseni.

Uus algus tähendab vahel lihtsalt kiiremini peale tuleva sama olukorraga.

Ühelt poolt võiks lausa öelda, et see muutub krooniliseks. Vahel tuleb esimesel nädalal kohe peale.

Krooniline sõna on ise juba ohtlik meditsiiniline termin. See jälle vangistab.

Oma praktikas näen pigem, et isegi kui see muutub harjumuspäraseks, siis see tuleb lihtsalt sellest, et inimestel puuduvad alternatiivid.

Neil lihtsalt ei ole rohkem pääsemise ideid,

enda juhtimise oskuseid

ja keegi ei ole aidanud eelmist väsimisteekonda lahti muukida,

et saaks hakata teistmoodi tegema.

See ongi jäänud meditsiiniliseks juhtumiks.

Järelikult millekski, mille üle puudub endal täielikult kontroll ja arst otsustab.

Abitu järeldus - Mis teha, olengi selline.

Praegune populaarne aju-keskne inimkäsitlus võtab inimestelt täielikult ära jõu, loovuse ja enesevastutuse.

Aju on ikkagi eelkõige plastiline organ, kes reageerib ühtemoodi nii ettekujutusele kui tegelikult olemasolevale.

Ja siin tulebki mängu inimene ise.

Aju on osa suuremast ja palju keerulisemast ning võimekamast tervikust.

Me oleme eluga suhestuvad olendid, kes pidevalt vastavad enda ümber toimuvale.

Ka ärevus on lihtsalt mehhanism, mis pöörab potentsiaalsele ohule tähelepanu.

See ei tähenda automaatselt, et tajutud oht on tegelikult olemas.

Muidugi võib olla, aga võib-olla ainult tundus nii.

Aga kui uskuda, et su hirmu või eeldus-põhine taju ongi sinu muutumatu autentne sisemine hääl ja identiteet, siis on jamad väga kerged tulema.

Tegelikult siis ei ole isegi võimalik, et jamasid ei tuleks.

Sest päris maailm lihtsalt on sinu fantaasiatest, arvamustest, normidest ja eeldustest erinev.

Inimesed käituvad oodatust teisiti.

Tehnika ei tööta.

Sinu siseelu on üks karneval.

Ilm käitub halvasti.

Inimesed reageerivad ja ütlevad teisiti kui sinu stsenaarium ette nägi.

Uudised on halvad.

Või - äkki saad hoopis harjumatu tunnustuse, kutse, pakkumise, kingituse, armastusavalduse. Või ilm on hea ja uudised positiivsed.

Ka viimane on väga suur kahtlemise, kahtlustamise, ärevuse ja hirmu allikas.

Ei ole ainult pahad asjad.

Kompliment võib olla palju kurnavam asi.

Mis sellega teha?

Kuidas vastata?

Kas olen nüüd tänuvõlas?

Mis ta tegelikult tahab?

Oi oi kui väsitav!

Loomulikult võibki jääda ootama, et maailm muutuks normaalseks.

Ja eeldama, et kusagil on see Täiuslik Keegi, kes kõik korda teeb ja ära lahendab.

Kellelt saab eeldada, nõuda, kes talub jonnimise ja mossitamise, kes mõistab ja arvestab ja kes ise ei eelda endaga arvestamist vastu.

See kõik on küll ilus, kuid kurnav ja väsitav fantaasias elamine.

See on energiast tühjaks lekkimine.

See on hirmus tüütu inimruumi loomine.

Oma jõust ja inimvõimest loobumine.

See on reaalsusega kohtumise ja temaga nutika kohanemise oskamatus.

Muidugi on vaja unistada, kuid see on siht, mitte eeldus, et nüüd juba peabki nii olema, sest muidu mina ei mängi.

On mis on – väsid sina.

Katki lähed sina.

Ja tegelikult ka tervened sina.

Ja sa saad ise teha nii palju.

Rohkem kui sa arvad.

Lihtsamalt kui sa arvad.

Küsimus on - Kui palju sa julged tegelikult ennast ja teisi austada?

Ma arvan, et inimruum lähebki liiga paljudes kohtades üha vastikumaks.

Ja ma näen, et seda vastikust loovad just need eelnevalt loetletud harjumused.

Inimesed ise ei hoia ruumi.

Aga ruum ei pea vastik olema.

Isegi kui on probleemid ja väljakutsed.

Just siis on vaja oma jõudu eriti hoida – et tegutsemine oleks üldse võimalik.

Siis on vaja üksteist hoida.

Oma ärevuse ja reaktsioonide eest.

Et tahaks mängus püsida.

Et jääksid mängu.

Et jätaksid mängu.

Oma mänguvõime tundmine ja hoidmine on iga elumängus osaleja asi.

Keegi teine ei näe kunagi lõpuni sinu sisse.

Ja teistel ei ole kohustust kohaneda sinu tingimustega.

Me saame ja peame üksteisega arvestada, aga üks ei saa teise eest elada.

Ma usun üksikisiku jõudu.

Iga rühm koosneb alati üksikisikutest, kes loovad koos midagi.

Head ja halba.

Ja ka muutus algab alati kellestki konkreetsest.

Sul ongi vaja otsida ja osaleda kohtades, kus saad toimida oma suurepärasuses.

Arst on tähtis hooldustiimi osa.

Aga elus osaled ikkagi Sina ise.

On palju, mis meist ei sõltu ja väga palju mis sõltub.

Enesemeisterlikkus on oskus neil vahet teha ja püsida oma jõus.

Et saaksid teha nii hästi kui oskad ja parasjagu saad.

Kui tunned, et sa kipud kiiresti väsima, siis võib olla kasulik avastada oma väsimismustreid, sest äkki saab nendega midagi teha ja ei peagi koguaeg ära väsima.

Äkki on aeg õppida hoopis targemalt oma elumaratoni läbima.

Hoia ennast targalt, et saaksid hoida end mängus!

Kui tahad selles avastamises abi, siis ma võin aidata:

• Räägime ja tegeleme kahekesi

• Avasta oma energiakasutust Ärevusest Elevusse laagris

• Avasta ennast laiemalt - MINA - kes see veel on?

• Kui sind väsitab liigselt Suhtlemine

• Hoia end juhina Juhi Enesemeisterlikkuse Programmi toel