Kust algab valetamine ehk kuidas ennast kaotada?

Kust algab valetamine?

Mis on tõde?

Mis on tõde enda ja teise kohta?

Tänapäeval räägitakse hirmus palju tõest.

Justkui see oleks mingi üks ja ainus, ühene ja lõplik asi.

Ja tõe tunnetajal on muidugi õigus.

Aga mis siis, kui teisel tekib sinust mingi kuvand — hea või halb, vahet pole.

Tema kuvand tundub talle muidugi õigena, sest “sisetunnet tuleb usaldada” ja “meie meeled ei eksi”.

Ja siis ta avaldab selle tõe ka sulle - "Sa oled alati..." "Sa oled liiga ...".

Mis sa selle "tõega" peale hakkad?

a. Kas võtad omaks ja mahud pakutud määratlusse, kuigi sisemiselt valetad endale?

b. Hakkad vaidlema ja õigustama — viitad, et teise tõde pole seda.

See ei tekita temas mõnusat tunnet, sest kutsud teda eksinuks. Ja nii muutud veel “keerulisemaks”, millest saab uus tõde su kohta.

Nagu ming tõe-nõiaring, kust ei pääse välja.

Allumine tähendaks tegelikult vale-pildi tekkida lubamist ja sellesse lõksu jäämist.

Ja selle eest juskui vastutamist, sest seda pilti peab ju hakkama ülal pidama.

See oligi väga kaua minu strateegia - "Hea küll, ma siis olen see".

Aga see teeb kurvaks, kurjaks ja nähtamatuks, sest vales elamine on mürk.

Võitlemine on teistpidi mürk.

Lühiajaliselt võib olla vajalik, aga pideva seisundina sööb seest.

See pole olnud lihtne teekond. Endiselt pole.

Lihtsalt kogemust ja tööriistu on rohkem.

Sisemiselt on ikka alati keeruline.

Ühel hetkel avastasin, et mõlemad - allumine ja võitlemine - tähendavad sama asja:

ma olen kaotanud kontakti endaga ega pääse tagasi. See on oma jõu ära andmine.

Mina võin selle eneseühenduse väga kergesti kaotada ning kadudagi teiste maailma.

Elan teise rõõmule ja raskusele kaasa ning osalen teise mängus ära.

Minu maailm, mäng, rõõm ja raskus las oodaku. Küll mina saan endaga kuidagi hakkama.

Nii võib end kõigest ilma jätta.

See võib tunduda totra näitena, aga mulle on see suur teema.

Olen liiga palju sellistes kimbatusolukordades, sest kuidagi kutsun esile palju määratlusi. Igasuguseid.

Viimastel aastatel on mu lihtsalt naeratav leppimise võime palju halvemaks läinud ja nii olen ka palju keerulisemaks muutunud.

Aga palju lojaalsemaks endale.

See keerulisus on korrigeerinud ka suhteid.

On olnud kaotusi, aga veelgi enam leidmisi.

Ja palju lahedam on olla.

Mul on oma elus palju rohkem ruumi.

Nii kaua kui mäletan, on mu vajadus ja supervõime olnud - Õigus oma loole, oma versioonile, oma moodi segadusele ja oma paljususele.

Varakult selgus, et ka teised kogevad minuga, et nad saavad olla minuga omas loos.

Avastada oma lugu, kus on palju, vastuolulist, pidevalt arenevat.

Ja nii on sellest oma loo lubamise vajadusest ja supervõimest saanud mu töö.

Eraelus treening jätkub.

Kuigi ma olen enesele ja teisele valetamises hirmus hea, siis see on kohutavalt vastik ja kurnav.

Jah, selles on peidus väga palju kasulikku - aga tingimusel, et kusagil oled ja saad olla piisavalt aus ja kuuldud. Vähemalt enda poolt. Ja seda oskust on vaja õppida.

Kõverpeeglis ei pruugi seda oskust tekkida. See oleks liiga isekas.

Ma väga kaua ei teadnud, kui kõrge hind sellisel enese unarusse jätmisel, mitte-keeruline olemisel ja allumisel on.

Tegelikult ju teadsin.

Ma tundsin rahulolematust, pahameelt, väsimust, tüdimust, tühjust, nähtamatust.

Sain isegi terviseprobleeme.

Aga ei teadnud, milles on probleem või kuidas end aidata.

Ikka üritasin end rahulolusse väänata ja olla vähem keeruline.

Olla parem.

Teiste meelest.

Tihti valede meelest.

Selline enesenälg on tegelikult liiga nõrga Iseolemise või MINA tagajärg.

Liiga nõrk Ego.

Lahendus on tema tugevdamine ja temaga kohtumine.

Peaaegu kõik rahulolematud, ebakindlad, ärevad ja ärrituvad on just selle probleemi otsas.

Neil pole aidatud olemas olla ega näha oma võimekust.

Nad lähtuvad välistest normidest ehk milline oleks normaalne olla või milline peaks olema.

Kui nad satuvad end võrdlema ja mõõtma enda jaoks valede joonlaudadega, siis tulemus ei saa olla julgustav ja toetav.

Just selle jaoks olengi ma loonud MINA - kes se veel on? kursuse.

Mina olen vajanud palju abi endaga kohtumisel ja enda välja kaevamisel nendest välistest arvamustest ning kommentaaridest.

Kui oled end harjunud kõverpeeglis nägema, siis on keeruline näha enda kogemusi ja võimeid ning neid elada.

Kui sinu moodi iseolemist on kutsutud isekaks või kiidetud ja armastatud sinu argust, siis on väga raske näha enda väärtust, headust, rütmi, igatsust, haprust ja tugevust. On vaid süü ja häbi ja kahtlus ning igikestev sisemine analüüs ja kriitika.

Kui sa tunned, et sul oleks vaja endaga taaskohtuda, avastada oma tükke ja harjuda end nägema oma paljus, siis on MINA-kursus just sulle.

See on juhendatud ja toetatud enda avastamise ning paremini mõistmise teekond.