Kui lihtsaid lahendusi sa talud?

Hiljuti oli mul kalli sõbrannaga pisike, aga võimas vestlus.

Maalisime ja ta ütles, et oli käinud töökoha korraldatud coachi loengul "Kuidas vältida ületöötamist?".

Soovitused olid ikka needsamad: tee enda jaoks olulisi asju ja kaitse oma aega vajadusel küünarnukkidega.

Ta ütles: "Ma ootasin midagi muud."

Ma ütlesin: "Aga võibolla see ongi nii lihtne".

Ta vastas: "Võibolla tõesti"

Näen seda ikka ja jälle.

Lihtsad nipid ja võtted jäävad kõrvale, sest tunduvad liiga naiivsete ja lihtsatena.

Tundub, et lahendused peavad olema radikaalsed.

Aga see mõtlemine hoiab inimest täpselt seal, kus ta on — ja takistab tegemist ja mõtlemise muutumist (mida on sageli kõige rohkem vaja).

Radikaalsed lahendused on liiga suured, liiga hirmutavad, liiga energiamahukad.

Nii saab õigustada, et “pole aega”.

Nii saab jätkata uute loengute ja "õigemate" nippide otsimist ning nende arvustamist.

Inimestes, kes elavad loosungiga "Ma vajan muutust, aga ei tea, mida teha", elab sageli väga aktiivne eksperdist kriitik.

See kriitiku, ohvrimeelsuse, tuupimise ja ülitubli olemise mürgine kombinatsioon takistab igasugust jäljendusõppimist.

Nad ei küsi, ei kopeeri, ei jäljenda, ei proovi, ei tee.

Nad usuvad, et need, kes teevad on erilised, andekad või neil lihtsalt on palju vaba aega.

Nad arvavad, et suhtumine, tegemine, süsteemid, identiteet lihtsalt on, mitte nemad ise ei tee neid.

Nad ei märka, et nad ise hoiavad oma ületöötamist, läbipõlemist, kroonilist väsimust, ärritust või tuimust filigraanse professionaalsusega üleval. Nad ei märka, kuidas nad seda ise teevad.

Nad ei märka, kuidas tegelikult kõik nende ümber ei tee seda.

See annab turva- ja tähtsustunde. See on tuttav.

Kuigi hing ihkab mängu ja toredust, on need pagendatud kui “laiskade asjad”.

See on identiteedi ehk tähenduse probleem.

Liiga kinnine identiteet ei luba teha teisi valikuid — ja viib kurnavatesse strateegiatesse

Miks ma seda täna räägin?

Sest me oleme jõudnud suvesse. (või sõltuvalt sellest, millal seda loed, äkki hoopis sügisesse, talvesse või kevadesse)

Kõrgete ootuste aega.

Soe on kohal.

Kohe on jaan ja siis "peab ju suve täiega tegema".

Aga ka suve saab teha nii, et toss on väljas.

Ja isegi siis võib juhtuda, et Oma suvi jäi ikkagi tegemata.

Kuidas see Oma suvi käib?

Ainult sina tead.

Ainult sina tead, mis sind laeb, nurruma ja saba liputama paneb.

See pole sama, mis teistel.

Me vajame ühiseid hetki, aga me vajame ka väga kvaliteetseid enda hetki.

Omas rütmis, omas tempos, omas ilus, omas veidruses.

Selleks on vaja teada, mis need Sinu asjad on.

Liiga paljud ületöötanud ei tea seda.

Nad oskavad ka need projektiks ja ürituseks teha.

Või lasevad teised liiga kergelt oma asjadesse ja nii pole need ikka nende oma hetked.

Eelkõige on vaja neid Omi asju ikkagi teha.

Vajadusel küünarnukke appi võttes.

Vajadusel pannes teised ootama, kui sa kipud oma ajast liiga kergelt loobuma.

Esialgu võib see tunduda ebaviisaka, ülbe ja isekana.

Tegelikult on see lihtsalt võrdsus.

Tunne, mis võibki olla võõras - aga on ülioluline ja saab tuttavaks ainult tegemise kaudu.

Meeldib või mitte, aga see ongi ainus viis hoida oma ego piisalt tugevana.

Et sa saaksid toimetada oma palju asju targemalt ja suurema mõnuga.

Et sa oskaksid täita oma elu enda laadimisega.

Et sul oleks oma elu tunnet - praegu, mitte kunagi tulevikus.

Et sul oleks päriselt osavõtlikkuse, talumise ja rõõmu ruumi.

Ma ei räägi seda coachina, vaid kaasinimesena.

Kõik hiigelmuutused mu elus on alanud sellest, et ma hakkasin päriselt midagi teisiti tegema. Natukene ja kindlalt.

Isegi kui oli piinlik või tundsin süüd. Siis tegin salaja. Aga ilma enam ei saanud.

Ja need sammud on alati olnud tegelikult päris tavalised ja lihtsad.

Panen neid mind aidanud samme tasapisi kokku, et need saaks äkki ka teistele kasuks olla. Sinna veel jõuan

Hetkel olen jõudnud oma imeilusa e-butiigi korrastamise ja sisustamiseni.

Otsin sahtlitest välja seal tolmuvaid kullatükke ja loon uusi.

Avasta lihtsust.

Sisukat, rikkalikku ja mahlakat lihtsust.

Ma arvan, et see on meie üha ärevamas ja keerukamas maailmas

üks kõige radikaalsem ja tähtsam võte, harjumus ning oskus.

Selle eest peab hoolt kandma.

Sellega saab alustada just nüüd.

Tõsta pilk, peatu ja märka ilu, mis su ümber just praegu on.

Lase ta kehasse, südamesse ja mõttesse.