Pätt ja Nohik ning nende sama probleem
Tahan sulle rääkida ühe loo, mis ärkas hiljuti tänu ühele hängimisele.
See illustreerib täiuslikult kogu mu mõtlemist ning tööd Imelise Inimesega.
Tegin ühel hommikul ühe hotelli lobbys aega parajaks. Lahkudes märkasin, et mu kõrval istub tuttav. Kahtlesin, aga kõnetasin.
Oligi Arpad.
Tuli välja, et see oli üks täiuslikult orkestreeritud kohtumine.
Tõdesime, et ilmselt ei olnud sellel päeval tema teele saatmiseks õigemat inimest kui mina.
Arpad sõitis sel päeval, peale palju aastaid Eestis elamist, mõneks ajaks tagasi Ungarisse. Seekord oma unistust täitma - Budapestis elama.
Meenutasime meie ühist teekonda ja sellest tuligi välja tänane tähtis lugu.
Meie lugu algas 13 aastat tagasi.
Tema oli 15 ja ta tuli mu väliseestlaste laagrisse.
Ta oli meeletult korralik.
Nii korralik, et ma kirjeldasin teda kui Tummfilmi.
Häält polnud, värvi polnud ja liigutas end täpselt nii palju, kui õpetaja käskis.
Jalgu ei jäänud, pätti ei teinud, käitus korralikult.
Meeletult tark. Kindlasti astrofüüsiku materjal. Kindel ülikooli materjal.
Meeletult targad vanemad.
Väga hea kasvatus. Nii hea, et elu nagu sinna ei mahtunudki.
Tema vanemad kindlasti ei kartnud saada kõnet, et nad ta laagrist kohe ära viiksid.
Eile tekkis tema kõrvale võrdluseks ka Marco.
Ta tuli samasse laagrisse ja oli sama vana.
Tema oli lauspätt. Esimesest hetkest peale.
Häält oli palju ja koguaeg. Kõik värvid olid olemas. Ja värvis kõik ära. Virvendas ja liikus ka koguaeg.
Kuulus kohe poppide ja ägedate gruppi.
Kohe ei saanud aru, kui tark on või mis materjal tema on.
Hästi ei allunud või kui allus, siis toimus mingi värk ka.
Tema ema kindlasti istus pidevalt telefoni juures valmisolekus ta laagrist ära viia.
Ma olen kindel, et nad vähemalt selles esimeses laagris kunagi ei rääkinud.
Vähemalt mitte omal algatusel. Kui, siis tegevuste käigus olude sunnil.
Nohikud ei suhtle ägedatega. Ja ägedad ei suhtle tummfilmidega.
Õnneks mõlemad tulid laagrisse veel mitu aastat.
Mõlemad said oma isikliku Eesti. Oma sõbrad ja oma isikliku põhjuse siia tulla.
Ja mina sain võimaluse pakkuda neile ruum, kus avastada ennast, oma võimekust, loovust ja suhtlemist.
Ja see kasvas mõlemas meeletult.
Nii ütlesingi eile Arpadile, et minu vaates oli neil mõlemal täpselt sama probleem.
Mõlemad elasid väga kitsas olemisvahemikus.
Kui öelda, et eluskaala on 1-100, siis
Arpad toimetas sellest vahemikus 1-8
ja Marco vahemikus 91-99.
Ehk mõlemad olid identiteediliselt kinni ühes rollis.
Ja ühes rollis ei saa kunagi avalduda kogu inimene.
Üks roll ja üks identiteet ja üks käitumisviis on Puur.
Minu tööviis ongi inimesed sealt Puurist välja kiskuda 😞
Vahel kavalusega.
Paljud 15 ega ka 55 aastased ei usu, et neis on veel midagi või et üldse mingi puur olemas on. Õnneks pajudes on mingi kihk ja kahtlus.
Sellepärast nad peavadki minu ruumi sattuma.
Kus nad hakkavad tegema ja kogema asju.
Ja kõik on kuidagi nii tore ja turvaline, et miski saab hakata avarduma.
Nii läks ka Arpadi ja Marcoga.
Arpad muutus aasta aastalt üha värvilisemaks ja valjemaks.
Temast sai liider grupis ja lõpuks tuli laagrisse ka juhendajana tööle.
Ma tema peale esimesel aastal poleks seda panust pannud.
Temaga pidin tegelema, sest temast sai ka teistele osalejatele pättuste tegemise õpetaja. Siis pidin aitama tal näha, miks see ei ole hea mõte. Aga tegelikult olin selle arengu üle uhke. Lihtsalt mitte juhi rollis.
Marco omakorda avastas, et "nohikud" on ka täitsa ägedad.
Kolmandal aastal sattus ta laagrivahetusse, kus polnud ühtegi sõpra.
Ta oli nukker ja ei leidnud oma kohta.
Kuni vestlesime sellest.
Ja ta proovis.
Ning avastas ise, et ta sai aru, et ta polnudki kunagi varem tegelikult oma sõbragrupist väljas kellegagi suhelnud.
Oma grupp täitis ruumi ja aja.
Aga eelkõige pakkus turvavõrgu, et ei peaks "võõraste" ja "imelikega" suhtlema.
Ja siis avastas, et oh kui äge on ikkagi.
Ja mis neist siis nüüd saanud on.
Ma arvan, et see on märgiline.
Ja mõlemad on mu meelest väga edukalt oma rada käinud.
Marcost on saanud edukas ettevõtja a brändimeister, keda ma usaldaksin kinnisilmi.
Ta elab kogu oma skaalat täiega.
Arpadil on 28aastasena keskkool lõpetamata.
Ta visati pättuse tõttu koolist välja.
Ka tema skaala on saanud juurde kogu ulatuse.
Ta tegi riskantse otsuse saada hariduseta hakkama, kuigi kogu maailm eeldas ja ootas temast professoriks saamise rada.
Ja nii tuli ta Eestisse ja töötas kohvikus.
Selles loos on üks tähtis nõks - ta töötas ülikooli kohvikus, kus suhtles pidevalt õppivate inimestega. See loob teise ruumi, kui et keegi läheks samas olukorras tööle väga lihttöö peale, kus alati ei toimu kasvamist. Seetõttu päris iga töö ei toeta.
Nüüd on ta jõudnud arusaamani, et ta tahab saada diplomaadiks ja selleks on vaja haridust.
Ja sellest eile rääkisimegi, et see keskkool on vaja lihtsalt ära lõpetada.
See on lihtsalt töö, mis on vaja ära teha. Draama ja analüüsita.
Kui saab, siis kaks aastat ühe aastaga.
Selle julgustuse talle kaasa andsingi, sest Budapestis peab ju ka midagi tegema.
Vot sellised on kaks Endaks saamise lugu minu teekonnalt.
Just nagu erinevad ja tegelikult ühesugused.
Mõlemad vajasid ruumi loojat ja ruumi hoidjat, uskujat ja usaldajat, toetajat ja sakutajat. Ehk siis juhendajat, kes lubaks teha ja kes tunnistaks.
Ka 13 aastat hiljem.
Jeemer, milline au ja rõõm see on.
See kõik ongi oma Mina avastamine, oma Töö suhte korrigeerimine ja juhtimine, Suhtlusjulguse vabastamine ja Juhiks saamine praktikas.
Kõik minu lemmikud.
Mitte teoorias, vaid päris eludes.
Kui ka sul on mingi kool lõpetamata. Siis tee ära!
Ära planeeri, vaid hakka peale.
See vabastab.
Isegi kui oled 25, 35, 45, 55, 65.
See on seda väärt.
Sina oled seda väärt!
Mitte ühiskondliku ootuse pärast.
Sinu enda pärast!
Kui vajad julgustust ja toetust, siis kirjuta mulle.
See lugu toidab minu järgmise veebinari
See töö võib olla töötöö, aga ka kool või ükskõik, mis roll, mis su elu täidab.
Kohtume 13. oktoobril kell 16 Zoomis
Pane end kirja SIIN
Et elus oleks palju imelisi ootamatuid kohtumisi!
Comments