6 kuud tagasi ma prantsuse keeles ei lugenud
Ma olen Saksamaal Aachenis. Olin siin ka 6 kuud tagasi.
Ka siis oli mu öökapil raamat Le Mage du Kremlin (e.k. Kremli võlur).
Aga siis ma prantsuse keeles veel raamatuid ei lugenud.
Nüüd aga upun temasse.
Kuidas see juhtus?
See juhtus tänu Duolingole.
Igapäev natukene.
Ja seda septembrist 2020.
Kasvõi 1 minut.
Ükskõik kui väsinud või hõivatud ma olen, siis 1 minuti saan ja jaksan.
Vahel jääbki üheks minutiks.
Aga enamasti on see vajalik katkestus, rõõm endale truudusest, põnevus ja soigumise ületus, mis viib ka teise ja kolmanda minutini.
Ma olen pisikesest peale keeli armastanud.
Keeled loovad uksi teistesse maailmadesse ja mõtlemistesse.
See on nii palju enamat kui praktiline rääkimisvahend.
See on suhtlusvahend, aga palju laiemas mõttes - ka oma hääleaparaadiga suhtlemine, sest iga keel kasutab ja avardab teda omal moel.
Iga keel annab uusi sõnu ja vaatenurki, mille abil asju ja maailma näha, mõista ja väljendada.
Ja keeled on ligipääs raamatutele, mida pole tõlgitud ja jäävad seega kättesaamatuks.
Minu huvide ringi kuulub palju autoreid, kes kirjutasid prantsuse või saksa keeles ja keda pole tõlgitud.
Muidugi saab tänapäeval ju abivahenditega tõlkida - ja see ongi väga kasulik. Aga see on midagi muud, kui astuda tekstiga vestlusse.
Ja ma armastan seda autori ja mõtlejaga vestlust.
Ma hakkasin prantsuse keelt õppima juba keskkoolis.
See erutas mind nii palju, et tean siiani siis õpitud laule ja luuletusi.
Hiljem tuli Lauri Leesi õpik ja jätkuv iha keele järele.
Aga mu prantsuse keel oli kui emmentali juust - juustu nagu on, aga auke on rohkem.
Alati Prantsusmaal käies olin häiritud, et ma ei oska.
See oli alati nagu puudus.
Miski, mis nagu kuuluks loomulikult mu külge, aga mida pole.
Nii algas mu prantsuse keele emmentali-probleemi lahendamise otsing.
Proovisin kursuseid.
Kursustega on enamasti üks probleem: seal eeldatakse üheselt selget taset. Klassikaline keeleõpe ei ole väga osav õppijaga kohaneja või anamneesi võtja.
Algtasemel petan ma õpetaja ära, sest midagi oskan ja lisaks on prantsuse keel väga hästi inglise keelest tuletatav, kui oled piisavalt mänguline ja jultunud.
Ehk siis algtase arenemiseks liiga igav ja aeglane.
Järgmisel tasemel oli liiga keeruline, sest augud olid jätkuvalt täitmata.
Leidsin Lingvisti äppi.
See õpetas küll lauseid nagu „ühiskonnas on keerulised sotsiaalsed probleemid“, kuid kohvikus kohvi küsida ikka ei osanud.
Sain küll väga head sõnavara juurde, aga keelt võimaldavad augud jäid.
Iha ei kustunud. Otsing jätkus.
Septembris 2020 olin nädala Prantsusmaal, kus mu nälg sai toitu.
Samas kuus käisin Lapimaal.
Kes oleks arvanud, et see ruska-reis on minu auguprobleemi lahendus 😊
Reisikaaslane valmistus soome keele eksamiks ja sain teda aidata.
Reisijuht mainis, et tema kasutab Duolingot ja et seal on vist soome keel ka.
Ma siis proovisin ka.
Need esimesed paar minutit tabasid hetkega mu auke.
Tundsin, kuidas nad hakkasid koomale tõmbama.
Ja nii olen ma siiani temast ja ta võimest võlutud.
Nüüd juba ka saksa ja itaalia keelega.
Kas Duolingost piisab?
Muidugi mitte.
Mitte kunagi ei piisa ainult ühest lähenemisest.
Ainult raamatust ka ei piisa. Ainult kursusest ka ei piisa. Ainult rääkimisest ka ei piisa. Ainult keelekeskkonnas olemisest ka ei piisa.
Mingil hetkel tundsin, et vajan kõrvale ka õpikut, et näha tabeleid ja süsteemi.
Leidsingi väga hea raamatu, kust saingi palju vajalikku infot.
Aga seda oli hirmus palju. Ka siis, kui ma olin väga huviline.
Kui Duolingos jaksasin sageli teha 1h harjutusi, siis õpikus olin peale üht harjutust tüdinud.
Siis hakkasin otsima rääkimise võimalusi.
Proovisin keeleklubi. See mind ei toetanud. Olin liiga alguses, et osaleda.
Leidsin Facebooki grupi kaudu prantsuse keele oskajaid, kellega proovida.
Leidsin prantslasest sõbra.
Kõik need aitasid kaasa, aga mul polnud võhma, et jääda rääkima.
Ikka läksin kiiresti inglise keelele üle.
Ja nii tekkis idee - mul on vaja rääkimisvõhma tundi.
Minus oli juba nii palju keelt – sõnu ja grammatikat ja kõike,
aga see vajas aktiveerimist.
Kursused sageli lisavad teadmist, mitte ei aita olemasolevat kasutada.
Nii leidsin õpetaja, kellelt ma ei tahtnud muud, kui et mul on vaja tohtida rääkida.
Ma ei vaja õpetust või parandust.
Lihtsalt rääkida, pusserdamise luba, selle talumist ja võimalust küsida.
Ruumi, kus treenida oma aju turvatundesse, et ma võin turvaliselt proovida ja sellega treenida prantsuse keeles püsimise võhma.
Õpetaja ei pidanud mitte midagi ette valmistama. See isegi segas. Mina juhtisin protsessi tulenevalt oma teemadest.
Talle tundus alguses võõras, et midagi tegema ei pea.
Tulemus oli puhas maagia.
Prantsusmaal 6 kuud elamine aitas ka kaasa. Aga ka see oli teadlik valik, mitte juhus.
See kõik on oluline eellugu lugema hakkamisele.
Ma alustasin Vogue’i lugemisest.
Seda loen nagunii ja miks siis mitte prantsuse keeles.
Aeglaselt. Lause korraga. Aga jälle võhma kasvatamine.
Ja oh mis elamus, kui tekib lause, kus polegi abi vaja.
Aga raamatud ei andnud end kätte.
Raamat on keerulisem – seal on sõnad, laused, väljendid, narratiiv, loo üles leidmine, sellega tuttavaks saamine.
Need kõik vajavad oma oskust. Ja seda ei teadvustata sageli piisavalt. Lugemine pole lihtsalt üks asi.
Mul on juba 10 aastat üks prantsuse keelne lasteraamat. Olen seda 5x alustanud.
Üle teise lehekülje kunagi ei jõudnud. Ikka oli liiga raske. Jäin sõnade tasemele ja ei leidnud lugu üles ehk siis lugu ei hakanud kandma.
Märtsis käisin sõbraga puhkusel.
Suhtlesime kolmes keeles.
See tegi miskit.
Ma arvan, et lisaks keele õppimisele ja aktiveerimisele, on vaja seda ka vabastada.
Tulin koju uue prantsuse raamatuga.
Mõtlesin, et proovin uuesti oma lasteraamatut.
Ja nagu välk selgest taevast - lugesin ta mõnuga läbi.
Siis järgmise ootel olnud raamatu. Ka see sai kiiresti läbi.
Siis järgmise.
Loomulikult vaatan palju sõnu.
Aga ma eelkõige loen, mitte ei õpi enam keelt.
See ei ole veel kiiresti lugemine, aga see on juba mõnuga lugemine.
Loo sisse minemine ja edasise teada tahtmine.
Hiljuti koperdasin jälle Emile Zola raamatute otsa.
Ahmisin kaks raamatut läbi ja siis leidsin teose, mida hirmsasti tahtsin lugeda,
aga mida polegi eesti keelde tõlgitud.
Ja Eesti raamatukogudes on üks inglise keelne variant.
See oli Tallinnas.
Aga Tartus oli prantsuse keelne.
Ja äkki mõtlesin.
Mul on ju nüüd prantsuse keel ka.
Ma võin proovida.
Ja proovingi.
Ta reisis minuga Aachenisse.
Aga meie randevuu on pausil,
sest asemele tuli afäär Kremli võluriga.
See kõik on Natuke Päevas tagajärg.
Natuke on vahel rohkem, vahel vähem.
Duolingot saab teha kõiges.
Oma töös, ülesannetes, enesetundes, koristamises....
Tee natuke.
Ühe minuti ma ikka jõuan.
Selleks on loomulikult vaja tehtava olulisust.
Selleks on vaja oskust võtta asi piisavalt pisikesteks tükkideks.
Ja see kõik on õpitav.
See ei sõltu isiksusest.
See on draamata, äge tegemine.
See juhib ärevust.
See juhib motivatsiooni.
See juhib ägedustunnet.
Mitu ühes.
Olen aru saanud, et kogu mu töö seisnebki tegemisvõime toetamises.
Selleks on vaja:
hallata ärevust - paha tunnet,
juhtida motivatsiooni - head tunnet
ja juhtida ägedus-tunnet oma tegemistes.
Seda kõike kannab enda tark tundmine.
Naudi oma tegemisi ja tee oma asju natukese kaupa.
Hoia süda rõõmus ja närvid rahus.
Närvi saab alati minna, aga tegelikult ei pea.
Aitäh, et oled!
Võta ühendust kui vajad oma õpi- ja mõtlemisprotsessides tuge.
Üks tugi on Ärevusest Elevusse minemise protsessi õppimine.
Comments