... on üks imemagus viis elada

"Pariisis tõeliselt ringi uitamine on üks imemagus viis elada."

Nii olla öelnud Honore de Balzac.

Ja see on minu jaoks üks imemagus viis mõelda ja seda mõtet väljendada.

Mis on sinu imemagus viis elada?

Mis peab seal olema või kuidas üles ehitatud, et elu saaks elatud elutundes?

Mis tunded, mis sündmused, mis kohtumised, mis tegevused, mis süsteemid...

Sellise mõttekäigu peale saan ma sageli kahte tüüpi reaktsiooni.

• Unistus igavesti mitte midagi tegemisest ja totaalsest vabadusest.

Mille peale ma küsin, et nojah, aga kaua sa seda siis teeksid?

Ja kuidas see ikkagi välja näeks?

Sest tegelikult ikkagi mingis vormis peab seda tegema.

Ka voodis, rannas või aias lebamine on tegemine.

Ja juba need on valikud, mis ühele tunduvad imemagusad ja teise teevad haigeks,

sest see lihtsalt ei ole tema moodi tegemine.

• "Ära sega siin oma jahumisega. Mul on kiire. Ma PEAN kiirustades maasikatorti teha rassima."

Ehk, et selline mõtlemine on luksu ja aja raiskamine, mida saab endale lubada siis, kui kohustused on tehtud.

Ja kuna elu koosnebki ainult katkematutest kohustustest, siis tilulilu peale ei jäägi aega. Ja kõik kohustused ongi lihtsalt kohustused, mida lihtsalt peab tegema.

Töö, lapsed, kodu, söömine, riided, auto, ka puhkus.

Kõik on rassimine ja rügamine ja energia ja raha ja aja kulu.

Asjad, mida lihtsalt peab tegema.

Tahad või ei taha.

Kõrvalt vaadates küll enamasti tundub, et need on pigem õigustused või oma rassimis-mõtlemises lõksus olemine.

Lähemal vaatlusel selgub, et lapsed on tegelikult iseseisvad, kodus on päris head süsteemid, töökoht ei olegi nii halb (ja kui on, siis see vestlus annab loa ja julgustuse midagi lõpuks teha) ja aias toimetamine ka tegelikult meeldib.

Lihtsalt ei julge raamatut kätte võtta, sest see tundub laiskusena.

Ehk siis oma elu toredust ei oska enam näha või ei oska seda enam isegi tahta.

Tegelikult on kõik su elus ikkagi mingil kujul sinu valikud, mida sa saad mõjutada.

Nii paremasse suunda kui tüütumasse.

Mõlemad reaktsioonid on igal juhul mitte-inspireeruvad suletud lõpp-punktid.

Ei saa ja kõik.

Unistamine on nendele teistele naiivsetele pilvedes lendlejatele!

See on selline reageerimine, milles ei ole küsimuse sisse minemist.

Selles ei ole mõtisklust, intriigi, valikuid, ideid, otsimist, mängu, kaalumist, heurekat, üllatumist, vastamist ehk kõike seda, mida teeb üks hea küsimuse sisse minemine ja vastuse variantide kuulama hakkamine.

Selline küsimusega olemine, mis avab silmad ja võimaldab näha, märgata, kuulda.

Selline, mis annab jõu, motivatsiooni, selguse, julguse nügida ja hoida oma elus ruumi oma elule.

Muuta kohustused ennast teenivateks tegemisteks.

See on viis muutuda ohvrist loojaks.

Ja vähemalt minu jaoks on selle tunde hoidmine üks väga suur ja keskne osa imemagusa elu elamisest.

Küsimus ei ole probleemides või raskustes, vaid kuidas ma seda läbin.

Kas ma oskan hoida avarust ja ruumi, isegi kui on meeletult kiire, raske ja keeruline?

Isegi siis ei lase seda imemagusust käest.

Ei närbu ja kui närbun, siis oskan end turgutada.

Isegi siis mõistan, et ainus viis selle kõige läbimiseks on minna häbitult väiksele jalutusringile ja imetleda toominga, õunapuu, varsjakabja või sireli õit või pilte neist.

Teades, et see ring toidab ja pakub lahendusi.

Ja lõpuks saavad kõik kohustused ka palju paremini tehtud.

Aga sirel sai ka nuusutatud.

Mis on sinu imemagus viis elada?

Mis peab seal olema või kuidas üles ehitatud, et elu saaks elatud elutundes?

Mis tunded, mis sündmused, mis kohtumised, mis tegevused, mis süsteemid...

On sul julgust oma elu nügida ja disainida selliseks?

On sul julgust julgustada oma lähedasi otsima ja tegema sama, et siis saaks üksteisele päriselt kaasa elada?

Üks viis enda toetamiseks on Enesecoachingu Superküsimused. Vaata järgi.