Mugavustsoon või hoopis viletsustsoon?

Mis sa arvad, kes väsib ja põleb pigem läbi? Kas see, kes on liiga palju mugavutsoonis või see, kes on sealt koguaeg väljas?

Mugavustsoon on üks põnev sõna.

Temast räägitakse hirmus halvasti. See olevat üks paha koht olemiseks.

Mul on sellele natuke teine vaade.

See paha koht, kus olemist peaks vältima on hoopis Viletsustsoon.

Viletsustsoon tekib ja kasvab siis, kui sa mugavusest üldse ei lahku.

Seda toidab hästi, kui veedad aega muretsedes, kartmises, ülemõtlemises, planeerimises, analüütiline (loe: enda arvates mõistlik ja kriitiline) olemises.

Ja seda absoluutselt kõiges.

Seda loomulikult päriselt rasketes asjades, kuigi viletsustsoonis elajatel üldiselt neid ei ole, sest need on nad oma elust elimineerinud ja teistele delegeerinud.

Nemad ju pole oma hirmude ja häiretega seda tüüpi.

Teised on õppinud neid ka mitte tülitama, sest selle tagajärjed on liiga kulukad ja tüütud.

Nii nad siis Viletsevad hoops igapäevaste asjade üle filosofeerides.

Asjade, mis lihtsalt on, aga mis mingil põhjusel väärivad meeletus koguses enda ja teiste aega ning energiat.

Ja nii muutuvadki need argised või siis ettekujutatud asjad enneolematuteks tontideks, koletisteks ja Väga ohtlikeks asjadeks, mille pärast saada paanikahooge, jääda haigeks või vajada suures koguses toetust.

Viletsustsoonis olemise tagajärg on püsiv ärevuses olemine ja seega pidev kriitiline seisund, sest kõik on nii nii ohtlik.

Ja nii ongi selle protsessi tagajärg hoopis täielik Mugavustsooni puudumine.

Magada ei saa, rõõmustada ei saa, rahus lugeda ei saa, õppida ei saa, otsutada ei saa, päriselt mõelda ei saa, süveneda ei saa, söögiisu pole ega ka ühtegi teist isu.

On Viletsus ja Häda ja Raskus ja Väsimu ja Stress. Kõik kurnab ja väsitab.

Mugavustsoon on meie laadimise, taastumise, puhkamise ja settimise koht.

Seal peab käima regulaarselt.

Selle eest peab hoolitsema, et su elus oleks piisavalt Mugavust.

Mugavusest lahkumine ja sinna minemine on võrdselt olulised oskused.

Mugavus on kui padi ja tugisammas tänu millele saab üldse julgeda, proovida ja viitsida. 

See toetab ebamugavuses ehk siis elus olemist.

Mugavustunne on kui üditunne.

Saagu, mis saab. Elame selle ka üle.

Selle tundega saab olla, teha, minna.

Sageli seostatakse julgemist, millegi uue ja hulljulge tegemisega.

Mulle tundub, et päris elus on julgemist vaja hoopis argisemateks asjadeks.

Nii ütlemiseks kui vaikimiseks.

Nii küsimiseks kui vastamiseks.

Nii minemiseks kui jäämiseks.

Komplimentide tegemiseks ja nende vastu võtmiseks.

Ajutiste ebamugavate üksindusperioodide läbimiseks.

Ajutiste liiga kiirete perioodide nutikalt ja närvi minemata läbimiseks.

Usaldamiseks, et äkki Ta saab hakkama ja ma ei pea pidevalt teda hoidma ning kontrollima.

Usaldamiseks, et äkki mina saan hakkama, isegi kui keps ja käed värisevad.

Jne jne jne.

Seda kõike võimaldab tervislik ja eluline mugavuse ning ärevustunde tants, mis koos loovad energiat.

Küsimus on, et kuidas ja milleks seda energiat kasutad?

Midagi ta igal juhul loob.

Uue idee, kurjuse või paanikahoo.

Variante on palju.

Aga mis juhtub inimestega, kes koguaeg julgevad ja teevad?

Kel ei ole mingit vilestsustsooni muret. 

Kes on kui igiliikurid, kes eales ei väsi.

Nendel võib juhtuda, et nende mugavustsoon on Liiga tilluke.

Nemad on need superinimesed, kes päriselt lõpuks läbi põlevad, sest nad lihtsalt ei lae end vahepeal.

Neil justkui pole seda vaja.

Neil on pidevalt Minek.

Kuni, siis ühtel hetkel...

Liiga paljud inimesed ei tunne oma julgemist ega oma ärevust. 

Mõlemast on maalitud liiga kitsas pilt.

Julgemine justukui juhtub iseenesest.

Ja ärevus on haiguslik nähtus.

Eeldades, et julgemine tuleneb tüübist või et normaalne oleks, et ärevustunnet ei peaks üldse olema.

Ärevus on meie keha ja psüühika normaalne hoiatusmehhanism, mitte midagi haiglaslikku. Selline tähendus toodab palju jama ja väärarusaamu endast ning ümbritsevast maailmast ning sellega suhestumisest.

Julgemine ja ärevus on palju põnevamad ning praktilisemad teemad.

Neid saab tunda ja seeläbi neid paremini juhtida, et nad saaksid elu võimaldada, mitte elust eemaldada.

Kui sa tahad tunda oma mugavust ja ärevust paremini ning oma energiat paremini juhtida, et nad saaksid olla su abivahendid, mitte takistajad, siis kutsun sind järgmisse Ärevusest Elevusse laagrisse.

Kui aga tunned, et sul on üldse vaja endaga paremini kohtuda ja end paremini (taas)avastada, siis tule eneseavastamise treeningprogrammi MINA - kes see veel on?