Valgus, liikumine, hetk ja detail ehk söemaali võlumaailm
Söemaali võlumaailm tuli minu ellu 2022. aastal. Selles on midagi erakordset. Proovin seda natuke avada ja teen esmaskordselt oma söemaalid nähtavaks. Kaua nad niisama arvutis ja kapis konutavad.
Kunst ja joonistamine minu elus
Joonistamine ja maalimine on viimased seitse aastat lõpuks või taas minu elu ülitähtis püsitegelane.
Mul on olnud episoodilisi orgastilisi joonistamisperioode ka varem. Ehk ma teadsin, et minu sees juhtub siis midagi. Ja miski on mind ikka ja jälle kunsti suunas kiskunud. Ma tegelikult kunagi ei teadvustanud seda. Olen hakanud seda väga aeglaselt päriselt taipama. Sel aastal natuke ka kirjutasin sellest.
Nüüd ma tean, et mul ei olnud selleks tegelikult kunagi päriselt luba ja mul polnud ka peegleid, kes aitaks seda näha.
Mäletan, et umbes esimeses klassis käisin kunstiringis, aga see jäi pooleli. Ma joonistasin varblased liiga värviliseks ehk siis seal pidi tegema õpetaja arvates õigesti ehk siis pidi teenindama õpetajat rohkem kui oma loomist. Ja õpetaja kindlasti ei teenindanud minu õppimist. Ta oli kontrolli ja arvamise organ. Selliste õpetajate ruumid ei ole minu ruumid. Tundub, et õnneks teadsin seda väga varakult. Parem oodata, kui olla liiga kaua vales ruumis. See kahjustab liigselt.
Koolikunstitundides mäletan, et mulle meeldis teha, aga seal ju mingit edasi viivat märkamist ei ole. Teed oma töö ära. Tead, et keegi on tubli ja andekas. Ja tead, et keegi on väga halb. Mina olin alati mingit sorti eriline tugev, aga ei miskit selget ühest andekust. See on väga staatiline ruum, kus ei ole arengut. Oled seal, kus juba oled ja sooritad, kuidas oskad või viitsid. Tulemus on mingi totter ja sisutu hinne. Tehtud.
Keskkooli ajal USAs õppides valisin ka joonistamise tunnid. Ei tea miks ja kust see julgus või isegi idee tuli. Seal kohtusin ka oma eneseväljendamise kabuhirmuga. Vaba eneseväljendamine ei tähendanud mulle mitte midagi muud kui õudu ja ärevust. Mu tundlad olid teiste arvamuse suhtes super-püsti. Isegi mullaga ei saanud paberile sodida. Oli oht teha valesti.
Aga seal kohtusin ka esimest korda elus õpetamisega, mis õpetas ja aitas edasi. Lähtus minu tegemisest ja segadusest. Minu teadmisest ja teadmatusest. Ja koguaeg märkas seda - lasi olla või sekkus ning viis edasi. See oli wow-kogemus. Ma ei teadnud, et selline õpetamine või juhendamine on üldse olemas. Siis kogesin ka oma elu esimesi joonistusorgasme - "Mina tegingi selle ime".
Ka kord hiljem käisin Tallinna Rahvaülikoolis joonistamas. Ka seal kogesin joonistamisruumi, kus teha, proovida, õppida ja areneda. Õpetaja oli märkav, tunnustav ja edasi viiv juhendaja.
See joonistmise soov on alati selline seletamatu nälg, himu ja hirm korraga.
Tänaseks arvan, et ma olen eelkõige uurija ja insener ning joonistmine on üks minu uurimismeetodeid. Pildi konstrueerimine on puhas inseneeria. Detailid tulenevad objekti uurimisest. Ja mina olen mingi kanal, kes selle kõik tervikuks ühendab. Ja siis ongi miski toredus valmis. See on tõeline maagia ja ilu loomine.
Kui Kotkas (minu nimi eesti keeles) kohtus Varblasega
Läksin 2020. aastal Tartu Rahvaülikooli joonistamiskursusele.
Samal aastal oli meil koroona-aeg. Igale kuidas.
Minule oli see kui taassünni aasta, mis lubas vanal lõppeda. Andis loa häbita diivanil olla. Ja eelkõige lõi uue ruumi mu loominguks. Siis ütlesin lõpuks jah puust öökulli tegemise korraldusele ehk hakkasin vestma. Vaata seda loomingut ja lugu siit.
Samal aastal algasid ka minu jutuvestmised mu veebinarides ning leidsin imelise Maxi kuuba salsa tunnid, mis taasavasid mu rakud rõõmule ja hakkasid sealt leina välja uhtuma.
Ja nii saabus mu ellu ka Tiit Varblane - kõige parem joonistamisõpetaja, keda ma eales kohanud olen. Temaga saad avastada kui hea joonistaja sa juba oled. Ükskõik kui alguses sa oled. Ta on erakordselt tark õpetaja. Kui oskad kuulda, siis ta räägib tehnikast, materjalist, võtetest moel, et see loob sulle joonistamiseks vajaliku baasstruktuuri. Joonistamine ja maalimine on erakordselt süsteemsed ning tehnilised. Maalis olev võlu ja maagia toetub alati väga selgele struktuurile. See struktuursus võimaldab vabadust ja loomist.
Ja neid kahte poolt Tiit oskabki toetada. Ta on just see õppimist võimaldav õpetaja, millest ma pidevalt räägin. Aitab teele, annab vajalikud tööriistad ning süsteemi ja siis laseb sul ise pusida. Toetab, kus vaja. Ta ei õpeta tema moodi joonistama, vaid sinu moodi. Ta respekteerib igaühe käekirja ja tunnetust. See individuaalne tunnetus ongi see, mis loob maalide kordumatu maagia. Isegi kui kõik lähtuvad samast ülesandest, struktuurist ja töövahenditest.
Me alustasime grafiidist ehk harilikust pliiatsist, sealt edasi läksime kriitpastelli, söemaali, akvarelli ja muusse.
Mulle meeldib sõna joonistamine rohkem kui maalimine. Joonistamine on kuidagi pretensioonitum. Aga eelkõige armastan ma mõtet, et joonistamine on eelkõige joonte tõmbamine. Maalimine on üks tõmme ehk ikkagi üks joon korraga. Ja siis nendest joontest sünnibki see tulemus. Nagu vestmine on lihtsalt ühe noalõike haaval koristamine, kuni alles jääb see valmis asi. Sa lihtsalt lõpetad koristamise ja eemaldamise. Nii ka maali ja joonistuse puhul. Ühel hetkel on vaja lihtsalt joonte tõmbamine lõpetada.
Söemaali võlust
Söemaal on üks mu vaieldamatu lemmik. Miks siis?
Mõnes mõttes on söemaal ikkagi puutöö.
Sul on puidust tehtud paber ja enamasti puidust põletatud süsi, mis on pulga, pulbri või pliiatsi vormis.
Sinu ülesanne on mingi nipiga, see süsi saada paberile. Näiteks sõrmede, käelaba, pintsli, pliiatsi, porolooni, salvräti, nahatüki või ükskõik millegi muuga. Lõpus lakime kõik üle ehk liimime söe paberile kinni.
Nende abivahenditega hakkad siis paberit määrima. Süsi laiali ajama ja jooni tõmbama.
Ja siis tuleb mängu kõige tähtsam tööriist - kustukas. Suur osa söemaalist on, nagu ka puiduvestmisest, koristamine ja eemaldamine. Kustutad oma mäkerduse maha.
Ja selles sünnibki see, mida ma kõige rohkem armastan. Selles musta süsi, valge paberi ja joonte tonaalsuste kohtumistes tekibki ruum ja figuur, mis on lihtsalt valguse ja varju mäng. Nii saab kujutada elu, liikumist, hetke ja eelkõige valgust. Seda kõike saab uurida ja esile kutsuda.
Ja kuidagi tekib sellele kahedimensioonilisele määritud paberile elu ja liikumist täis ruumiline hetk.
Tõeline ime. Imestus ja üllatus sellest ei ole minus veel vähenema hakanud. Ainult kasvab.
Selles ei ole midagi vaja mõista. Lihtsalt alistuda. Tõmmata jooni, kustutada ja lubada juhtuda. Ja õppida selle süsteemse struktuuri nüansse, mis võimaldavad üha enam vabadust.
Kui sinus pakitseb soov avastada või vabastada mingit enda võimet, siis soovitan südamest sellega tegeleda.
Ja kui vajad abi endast ja oma tegemistest mõtlemise koristamises või värvimises, siis see on minu peamine kunstiliik. Olen laia-profiiliga koristaja ja korrastaja :)
Kutsun sind rõõmuga osa saama minu söeuurimustes sündinud imedest.
Head nautimist!
Epp Adler
Virtuaalnäitus
VALGUS, LIIKUMINE, HETK JA DETAIL
jätkub...
Comments