Ogar jah-ütlemine ja Jaapanisse jõudmine

Kuidas saavad asjad juhtuda?

Kas alguses peavad asjad ja võimalused selged olema?

Või tuleb alustuseks ogaralt jah öelda ja siis võimalused ja lahendused järgnevad?

Mulle tundub, et natuke mõlemat, aga natuke teises järjekorras kui sageli kombeks.

Seda kirja kirjutan teel reisile, mida ratsionaalselt, matemaatiliselt, ajaliselt, finantsiliselt, praktiliselt vms ei tohiks juhtuda.

See lihtsalt ei ole minu olukorras mõistlik.

Kohe üldse mitte.

Ja ometi olen ma Jaapanis ja käin oma teed.

Käin ühte tunnet, mõtet, soovi (nimeta teda nii nagu sulle meeldib), mis tekkis mu eelmisel arulagedal ja võimatul Jaapani reisil.

Seitse aastat tagasi käisin sõbrannal Jaapanis külas.

Ta elas seal aasta.

Mulle meeldib käia külas ja külastada teiste maailmasid.

Nii saan neile kaasa elada ja ise rikastuda.

Need on külastused, mitte reisid.

Sõber lihtsalt sattus elama Pelgulinna asemel Tokyos.

Nii võttes on ka Pelgulinna külla minemine reis.

Vat kui lihtne on tegelikult reisimine!

Seitse aastat tagasi ei olnud Jaapan mu unistus.

Ta lihtsalt sattus olema see koht, kuhu külla minna.

See oli üks neist reisidest, millele ütled lihtsalt põhimõttelagedalt jah.

"No hea küll, käime siis ära."

Parimad asjad mu elus on juhtunud just tänu sellele põhimõttelagedusele või sõgedale järgnemisele.

Nii saab avastada ja sattuda. Vahel parimatesse kohtadesse.

Kohtadesse, millest ma ei osanud ega saanud unistada.

Unistada saab sellest, mida juba tead.

Tookord läksin külla ja zen-aedu otsima.

Ja neid ma sain.

Nii templite ümber kui looduses.

Ja siis leidsin uue unistuse.

Soovi selles looduses veel olla.

Seda veel näha.

Seda veel kogeda.

Ja nüüd ma olengi seal.

Seekord lähen meelega Jaapanisse.

Matkama.

Kõndima.

Kulgema.

Iidsele palverännaku teele.

See küll juhtub meelega, kuid mitte minu algatusel.

Ta saab teoks ikka tänu põhimõttelagedusele, mitte teadlikult unistuse täitmise otsimisele.

Seekord oli algatajaks kallis sõbranna, kes selle reisi leidis.

Ma siis ütlesin jälle jah.

Seejärel alles meenus, et see unistus on ju oma aega oodanud.

Ta küpses nüüd valmis.

Veel kuu tagasi oli kõik ikka natuke ogar ja võimatu.

Tegelikult ainult minu peas.

Tegelikult oli kõik võimalik.

Kõik on olemas ja tehtud ja hoitud.

Võimalikkust on vaja lubada, otsida, luua, küsida ja talle järgi minna.

Aktiivselt ja usalduses.

Äkki saab!

Äkki on võimalik!

Äkki õnnestub!

Selleks peavad mure ja hirm kõrvale jääma.

Ütlen sellele teekonnale otsast lõpuni Jah!

Jälle on tunne nagu ütleks elule ja endale jah.

Vaatame, mis kingitused ja uued lood seekord ootavad.

Mis ogarusele peaksid sina jah ütlema?