Intergalaktiline reisimine, oma loo avastamine ja tahtmine



Ma olen oma ootamatult, peadpööritavalt, imeliselt ja silmiavavalt intergalaktiliselt reisilt tagasi.

See reis viis meid 9 riiki, sõitsime 5429km ja külastasime kõiki aastaaegu.

Need neli pilti on tehtud kahel päeval Horvaatias.

Võta kinni, kas meil oli hea ilm. Väga hea oli. Sõltus lihtsalt, mis aastaaega me sattusime.

Sellised reisid on tõelised kasvamise reisid. Need on ärakäimise ja endasse minemise reisid. Ekslevad kulgemised. Reisid, kus saab natuke rohkem endaks. Need on kesta heitmise reisid. Ehk siis väga riskantsed reisid, sest sa pole enam endine, aga koju jõudes ei tea veel ka mis vahepeal juhtus.

Reisid, kust tagasi tulles on nahk hell, sest sa pole enam sama ja vaja on kannatlikkust ning hellust, et uus nahk saaks jälle eluga harjuda, et jääda plastiliseks, mitte ei peaks kiiresti sarvkesta kaitseks peale kasvatama.

Selliselt reisilt tagasi tulemine vajab maandumise aega.

Vist kõik reisid vajavad tagasitulemise aega. Aga sellised roadtripid eriti.

Mis ma sellelt reisilt kaasa tõin?

Paar kivi, kaks raamatut ja uue telefoniümbrise. Poodi üldse ei saanud, sest kuidagi sattusime linnadesse alati öösel.

Ma olen nüüd lõpuks ka oma unistuste Krakovis ja Horvaatias käinud, mis olid väga toredad, aga need on lihtsalt meie väikese kontinendi väga ilusad kohad, kus räägitakse teist keelt.

See reis andis mulle palju olulisemaid asju.

Ma sain väga palju naerda, lollitada, südamest rääkida, tantsida, ilu nautida, matkata, õues olla, liikuda, kõiki keeli rääkida, olla, üllatuda, avastada, armastada, süüa ja juua head ning paremat.

Ma sain lihtsalt ja ehedalt olla. Ja seda ma olen väga igatsenud.

See oli natuke nagu päästmise või pääsemise reis.