Ma olen oma ootamatult, peadpööritavalt, imeliselt ja silmiavavalt intergalaktiliselt reisilt tagasi.
See reis viis meid 9 riiki, sõitsime 5429km ja külastasime kõiki aastaaegu.
Need neli pilti on tehtud kahel päeval Horvaatias.
Võta kinni, kas meil oli hea ilm. Väga hea oli. Sõltus lihtsalt, mis aastaaega me sattusime.
Sellised reisid on tõelised kasvamise reisid. Need on ärakäimise ja endasse minemise reisid. Ekslevad kulgemised. Reisid, kus saab natuke rohkem endaks. Need on kesta heitmise reisid. Ehk siis väga riskantsed reisid, sest sa pole enam endine, aga koju jõudes ei tea veel ka mis vahepeal juhtus.
Reisid, kust tagasi tulles on nahk hell, sest sa pole enam sama ja vaja on kannatlikkust ning hellust, et uus nahk saaks jälle eluga harjuda, et jääda plastiliseks, mitte ei peaks kiiresti sarvkesta kaitseks peale kasvatama.
Selliselt reisilt tagasi tulemine vajab maandumise aega.
Vist kõik reisid vajavad tagasitulemise aega. Aga sellised roadtripid eriti.
Mis ma sellelt reisilt kaasa tõin?
Paar kivi, kaks raamatut ja uue telefoniümbrise. Poodi üldse ei saanud, sest kuidagi sattusime linnadesse alati öösel.
Ma olen nüüd lõpuks ka oma unistuste Krakovis ja Horvaatias käinud, mis olid väga toredad, aga need on lihtsalt meie väikese kontinendi väga ilusad kohad, kus räägitakse teist keelt.
See reis andis mulle palju olulisemaid asju.
Ma sain väga palju naerda, lollitada, südamest rääkida, tantsida, ilu nautida, matkata, õues olla, liikuda, kõiki keeli rääkida, olla, üllatuda, avastada, armastada, süüa ja juua head ning paremat.
Ma sain lihtsalt ja ehedalt olla. Ja seda ma olen väga igatsenud.
See oli natuke nagu päästmise või pääsemise reis.
Enne seda reisi arvasin, et ma olen naermise ära unustanud. Selgus, et ei ole.
Kui sul ei ole õigeid peegleid, kaaslasi, keskkonda, siis võib tekkida illusioon, et sa enam ei oska midagi. Seda juhtub minul ja kõigil teistel. Oluline, et seda uskuma ei jääks ja ennast selle kaudu määratlema ei hakkaks.
„Head sõbrad on nagu tähed. Neid ei ole alati näha, aga nad on alati olemas.“
Oma loo avastamine
Kõige tähtsam meene või saak, mis ma sellelt pöörasest otsusest sündinud reisilt sain oli üks väga tähtis lugu. Üks ootamatu jupike minu loost. Jupp, mis on mind loonud, takistanud, innustanud. Lugu, mille nähtavale tulemine oli üllatav, armas, ehmatav ja samas vabastav. See on lugu, mis saab nüüd edasi minna, sest selle jupikesega saab rahu teha.
Väike tüdruk ja tema vennad
“Elas kord üks Väike tüdruk, kes igatses vanemat venda, kes teda hoiaks, hoolitseks, armastaks, võtaks sülle ja kaissu, kaitseks, imetleks, mängiks, tantsiks, naeraks ja ajaks naerma, tooks ilusaid asju. Kellega on turvaline olla, kelle taga saab peidus olla. Kes teda armastab. Kellega saab koketeerida, võluda, manipuleerida, jonnida, nõuda, narrida tingimusteta, sest ta ju armastab. Ja armastab ainult teda, mitte kedagi teist. Sest vend on tema oma ja tema on venna oma.
Väike tüdruk sündis perre, kus tal oli kolm vanemat venda. Neist kaks surid sünnitusel ja neid ei näinud ta kunagi, aga nad olid alati olemas. Ja siis oli kolmas, päriselt olemasolev vend, kes pidas Väikest tüdrukut sünnist saati enda omaks. See tähendas tema jaoks, et ta võis Väikest tüdrukut kiusata, lüüa, alandada, narrida ja teha kõike, mis tegi Väikesele tüdrukule haiget ja valu. Kui vennalt küsiti, et miks sa kiusad, siis ta ütles „Minu oma, teen mis tahan“. Väike tüdruk pidi päris venda kartma, sest kunagi ei teadnud, kas ta on hea või ei ole. Päris venna jaoks oli väike tüdruk ohtlik. Talle tundus, et ta võttis temalt midagi ära. Talle tundus, et teised eelistavad väikest tüdrukut talle, et ta saab rohkem, et talle antakse rohkem, et teda armastatakse rohkem. Ta oli kade, vihane, õnnetu. See viha kasvas, kuni ta ei aktsepteerinud enam väikest tüdrukut. Väike tüdruk põgenes laia ilma, et otsida sealt hoolimist, hoidmist, armastamist, kaitset ja kodu. Sest oma kodu ei olnud selle jaoks turvaline. Paljud teised ei mõistnud seda, sest nii ei saa ju olla. Väike tüdruk pidi millestki valesti aru saama. Nii õppis väike tüdruk veelgi rohkem oma tõelist igatsust, mina, kurbust ja saladust varjama. Ta sai selles väga heaks ja peaaegu keegi ei kahtlustanud midagi, sest kõik paistis ilus välja.
Ta sai enda varjamises nii heaks, et hakkas nägema ka teistes igatsust, valu, kurbust, saladust, peidus Mina. Ta teadis kõiki trikke, kuidas oma valu ja igatsust peita. Ta mõistis, miks seda on vaja peita ja varjata. Ta teadis kui raske neist kaitsetest loobuda on. Ta teadis kui raske on nendega leppida. Ta teadis kui ohtlik on oma lugu päriselt näha. Ta teadis kui raske on endaga päriselt leppida. Ta teadis kui raske on ennast päriselt armastada ja väärtustada. Ta teadis kui raske on ennast päriselt näidata. Ta teadis kui raske on päriselt ja ehedalt olemas olla. Aga ta ikkagi teadis seda kõike.
Ta ei haletsenud seda raskust. Ta ei õigustanud seda. Sest ta teadis ka kui palju on tegelikult peidus selle valu taga. Ta teadis, et seal taga on varandus. Varandus, millega saab luua ja teha väga palju head. Ta teadis, et kui seda varandust ei kasuta, siis on see kurnav, raske, painav. Lõpuks tuhmunud ja unustatud. Ja ta teadis, et see on raiskamine, hinge väsitamine ja vägistamine. Ta teadis, et kõik inimesed on väga tugevad ja võimekad, aga ka väga haavatavad, haavatud ja erakordselt haprad. Ehk siis väga ilusad.
Nii ta siis oskaski minna nendest kaitsetrikkidest mööda ja rääkida inimese varjatud päris osadega nii, et see päris osa sai kasvama hakata ja nii, et tema sisemised kaitsjad ei tunneks ennast väga ohustatuna. See oligi väikese tüdruku varandus. Ta oskas aidata inimestel ennast päriselt näha. Varandus, mille kasvatas tema valu ja igatsus. Varandus, mida väike tüdruk õppis tasapisi omaks võtma ja kasutama.
Aga kuigi Väike tüdruk oli suureks saanud ja ta oli juba kohtunud oma Varandusega, siis tema enda igatsus ei olnud kadunud. Ta igatses endiselt kaitsvat ja armastavad venda. Seda ta ise muidugi ei teadnud.
Kuna Väike tüdruk oli jõudnud naise ikka, siis pidi ta ju endale meest otsima. Ja kogu maailm ootas, millal Väike tüdruk saaks tanu alla. See sisemine igatsus ja konflikt väliste ootuste vahel muutis suureks saanud Väikese tüdruku ebakindlaks, kahtlustavaks, vältivaks, valetavaks. Ta ei saanud ju kedagi usaldada, sest ta ei mõistnud oma tundeid ega osanud nendega midagi peale hakata. Nii olid ohtlikud kõik mehed, kes teda tahtsid ja kõik naised, kes arvasid, kuidas naine peab olema. Ja nii jätkus Väikese tüdruku varjuline, kontrollitud, igatsev, üksik ja sageli valetav elu.
Kõik, kellesse ta armus või arvas, et ta armub, nägi ta oma täiusliku venna kandidaati, kes lõpuks lahendaks kõik. Mõni neist kandidaatidest ehmatas ja põgenes, aga mõni armastas ja täitis oma rolli suurepäraselt. Need suhted olid imelised ja kummalised. Väike tüdruk teadis, et meestest peaks ikka seksuaalselt ka huvituma, aga see kõik oli sassis ja tekitas jällegi arusaamatust ning varjamise vajadust.
Väike tüdruk oli aga väga omandihimuline. Ta tahtis ju olla ainus. Ja nii väsitas ta oma suurepärased vennad ära, sest ta hoidis kõik teised inimesed temast eemal. Eriti hull kui vend juhtus armuma kellessegi teisesse. See oli ju äärmuslik hülgamine.
Kuna väike tüdruk ei saanud oma tunnetest ja igatsusest aru, siis ta põgenes, oli solvunud, kadus koopasse, vaikis, ignoreeris, sest need pidid ju venna tagasi tooma. Aga ta ei tulnud. Võibolla tuli, aga Väike tüdruk oli solvumisest pimestatud ja ei märganud seda. See tegi väikesele tüdrukule väga haiget, sest ta ju armastas nii väga. Päriselt armastas. Aga kuna vend oli valesti käitunud ja väike tüdruk oli solvunud ning ei olnud venna elus enam esimene, siis ta lihtsalt kannatas vaikides. Sest see oli ainus, mis ta teha oskas. Nutta üksinduses, igatseda, püüda oma tundeid vaigistada ja elada oma igapäevaelu üksinduses. Üksinduses, kuni järgmise vennani.
Väike tüdruk armastas nii kõvasti ja kannatas nii kõvasti, et ta hakkas seda armastust kartma. Aga igatsus ei kadunud. Selline valu ja igatsus muudavad õnnetuks ning lõpuks pimedaks, sest nii ei saa anda, sest peab ennast kaitsma. Armastamiseks peab olema avatud ja vaba.
Venna kandidaadid tulid Väikese tüdruku ellu alati väga suure pauguga. Need olid äratundmised esimesest silmapilgust. Aga mille äratundmised, seda ta ju ikka ei teadnud.
Ühel päeval kohtus Väike tüdruk ühega, kes liigutas Väikese tüdruku sees midagi rohkem kui keegi teine. See oli väga keeruline ja segane, sest ta ei saanud aru mis see on ja kes see on ja miks see on. See mõistatus kestis aastaid. Kunagi ei lahtunud, isegi kui Väike tüdruk püüdis oskuslikult kõike vältida. Iga kohtumine suurendas seda head tunnet. Iga kohtumise järel tundis Väike tüdruk end rohkem päris, rohkem elus, rohkem olemas.
Ühel päeval kui Väike tüdruk oli jälle hõivatud oma igapäevase hakkama saamisega, tuli tal mõte minna oma kummalisele ilusale Teisele külla. Aga Teine kutsus ta hoopis rännakule. Rännakule, mis tundus Väikesele tüdrukule kui ainulaadne Võimalus. Kui Uks kuhugi. Uks, mis ei pruugi uuesti avaneda.
See Rännak viiski Väikese tüdruku Ellu ärkamise ja Elus olemise radadele. Ta oli hoitud, aga ta oli ka Ise. Ta sai olla. Ta sai avastada. Ta sai tunda ja tunnetada. Ta sai kuulata ja öelda. Ta sai luua ja voolata. Ta sai naerda. Päriselt naerda. Ta sai avastada ja üllatuda. Tal oli aega ennast kuulata ja endaga olla. Ta sai rääkida oma lugu ilma seda varjamata, mugandamata, õigustamata. See võimaldas tal hakata oma lugu omaks võtma. See võimaldas tal kohtuda Väikese tüdrukuga, kes igatseb head venda. Venda, keda tema saab armastada, hoida ja kaitsta. Venda, kelle juures saab olla, puhata, jõudu koguda ja tunda end kaitstuna. Venda, kes aitab oma tiibade eest hoolt kanda ja kes julgustab lendama. Sest kuigi Venna selja taga on hea peidus olla, siis seal ei toimu elu ja nii ei saa ka Vend elada.
Väike tüdruk mõistis, et ta on oma teadmatuse, pimeda igatsuse ja solvumise tõttu loobunud mitmest heast vennast. Tal tekkis lootus, et äkki nad saab ka tagasi. Ta sai aru, et tal on alati olnud armastavad vennad. Ta lihtsalt ei saanud sellest aru, sest ta pidi neist kinni hoidma. Ta ei saanud usaldada.
Nüüd aga sai Väike tüdruk vabaks. Väike tüdruk sai aru, et ta võib hakata saama Küllust loovaks naiseks. Naiseks, kes julgeb näha Mehi ja võib neid lähemale lasta. Vahel võib käia Venna selja taga jõudu kogumas. Aga siis peab minema ellu ja oma Varandust jagama. Sest see on tema ülesanne.
Ja nii jätkub Väikese tüdruku lugu juba uutel radadel. Uutel radadel, kus on uued ohud, väljakutsed, õppetunnid, abilised ja uued ilud.“
Ma tunnen, et ma sain selle rännakuga endale sutsukese ligemale. Endaks saamine on ju elutöö!
Selgus, et saab küll ennast valida, sest siis saab ka kõik muu juhtuda. Muidu oled kinni, hädas, kaitses.
Sellised eneseavastused võimaldavad avastada - Mida ma päriselt tahan? Mida ma päriselt igatsen? Mida ma päriselt armastan?
Mida Sina päriselt tahad, igatsed, armastad?
Ma ei tea kunagi täpselt, mida ma tahan. See on üks pidev avastamine. Aga kui sa ei tea mida sa tahad, siis on raske ka seda saada. Nii et seda otsingut ja küsimist ei saa kunagi unarusse jätta.
Ma tean, et ma tahan, et mul oleks tore. Kui mul pole tore ja lõbus, siis ma närbun.
Ma tahan, et ma oleksin vaba, rahul, ehe ja külluslik.
Ma tahan tunda end elus ja armastada.
Ma tahan suhelda ja kuuluda.
Ma tahan aidata inimestel ennast hästi tunda.
Ma tahan aidata inimestel ennast päriselt näha ja ennast päriselt armastada.
Alustuseks on vaja tahtma hakata ja siis saab tulla. Aga, et tulla saaks, peab ka tegutsema.
Ma tulin sellelt reisilt tagasi suurema südamega.
Uue teadmisega.
Nüüd on vaja uude kesta kasvada ja tegutseda.
See reis oli tõesti päästja. Aga selleks oli vaja „Jah“ öelda.
„Ma tean küll, et Ei ütlemine on väga tähtis,
aga enamus toredaid asju juhtuvad siis, kui sa ütled JAH.“
Aitäh, Rait, et sa ütlesid „Kas tahad kaasa tulla?“...
Ja selle pika loo lõpetuseks ka üks selle aasta tähtsaim muusikaleid, mille kolm rida võtavad kõik eelneva kokku
“For once, once in your life Won't you do what feels right Instead of waiting for the next big compromise…”
