Mis takistab suhtlemise paranemist?

Alustan veidralt.

Ma armastan oma Osavama suhtlemise kursust.

See on kursus, millest võiksid osa võtta väga paljud.

See teeks nende enda elu palju lihtsamaks ja teiste oma ka.

Aga sellest osa võtmiseks on takistused. Väga suured takistused.

Üks takistus on muidugi aeg.

Aega pole ja aeg ei sobi.

See on loomulik.

Aga vahel aitab, kui annad teada, et see aeg ei sobi. Äkki saame ikkagi midagi teha. Lahendus - Tuleb proovida suhelda.

Veel suurem takistus on siiski see suhtlemise küsimus ise.

Kas mul on seda üldse vaja?

Kas mul on selleks piisavalt suur probleem?

Kas selleks on üldse probleemi vaja?

Kui hea või halb peab olema?

Ärevad ja pelglikud suhtlejad ei saa osaleda, sest nemad kardavad suhtlemist või teevad enda arvates koguaeg õigesti suhtlustoimingu ära.

Neile ongi suhtlemine sooritatav toiming.

Ja kui tekib segadus, siis on lahenduseks ärevus ja taandumine, mitte edasi suhtlemine.

Nemad juba lihtsalt on sellised.

"Äkki peab ka kursusel suhtlema ja see on nii hirmus, järelikult parem mitte. Hirm on parem ja turvalisem."

Tugevad ja jõulised suhtlejad võivad olla oma suhtlemisega nii rahul, et neil pole miskit vaja arendada.

Neil on korras.

"Jänesed peavad lihtsalt lõvideks saama. Ei jõua mina igaühega arvestada ja nende pähe näha. Ei ole vaja kõike nii isiklikult võtta."

Ja siis on nende vahepealsed tegelased, kes majandavad neid kahte.

Neil ei olegi muud muret, kui see, et nad väsivad, tüdivad ja jäävad selles trallis üksi.

Kuna nad ka lõpuks plahvatavad mingil moel, siis hakkavad kahtlema enda pädevustes.

Ärevate ja jäikade vahel on keeruline end normaalsena tunda, sest seal polegi tundmiseks ega suhtlemiseks aega. On vaja majandada, pareerida, vahendada, rahustada, mõista.

Nii siis ongi igal pool suhtlemisprobleemid, aga kuna neid nähakse tihti kultuuri või majandusolu probleemina, mitte üksikisikute probleemina, siis ei saa ka mitte midagi areneda. Ükskõik kui palju teha kokkuleppeid ja kultuuristrateegiaid.

Suhtlemist teevad inimesed.

Üksikisikud.

Mina ja Sina.

Punkt.

Suhtlemisest rääkimine on meeletult keeruline.

See võib kõlada tehnikatena.

See võib kõlada suhtlemise meeldimisena.

See võib kõlada, et kas nüüd peangi hakkama kõigiga ja igal pool suhtlema.

See võib kõlada osavama manipuleerimisena.

See võib kõlada väga paljude asjadena, mis mind üldse ei huvita.

Mind ei huvita perfektne suhtlus.

Mind huvitab kontaktne ja elav suhtlus.

Päris kohtumine, milles on hõõre ja säde ehk mis loob ja viib edasi.

Ka rahusse jõudmine ja rahus olemine on edasiminek.

Perfektne suhtlus eeldab, et on olemas staatiline ja veatu harmoonia.

Oleme õnnelikult paigas ja parklas.

„Nüüd ongi igaveseks õnn majas ja enam kunagi paha pole“.

Selline lähenemine arvab ja samas kardab, et suhtlemine peab meeldima ehk siis justkui peaks koguaeg essana suhtlema ning esinema.

Perfektse suhtlemise lähenemine eeldab, et konflikt on paha, ärevus on paha, teadmatus on paha, erinev arvamus on paha.

Perfektne suhtlus on see, mida saab teha filmis ja laval, kus me õpime pähe, harjutame ja siis teostame veatult stsenaristi koostatud lauseid ning saame aplausi või hinde.

Selles lähenemises on peidus veel üks päris suhtluse vaenlane. Võibolla isegi kõige suurem vaenlane üldse.

Perfektse suhtluse mõtlemises on teadmine ja kontroll selle üle, mida teine ütleb ja teeb. Seal ei ole improvisatsiooni vajadust ega päris elu ohtu.

Isegi kui see jääb alati, siis saab elada illusioonis, et on kontroll.

Kuna liiga sageli arvatakse, et hea ja toimiv suhtlus ongi selline parkla, siis võib juhtuda, et ei pandagi tähele, et suhtlemist tegelikult ei toimu.

Võib küll toimuda pidev lausumine, kommunikeerimine, reageerimine ja siis pidev mingi arusaamatu võbeluse või müra lahendamine.

Lahenduseks peetakse tihti paremat ja veel jõulisemalt nutikat tehnikate kasutamist, kokkuleppeid ning kultuurireegleid.

Keegi ei märka, et selles kommunikatsioonis ja müras kontaktset suhtlemist üldse ei ole.

Novot.

Aga mis see mitte-perfektne elav suhtlemine siis on.

Suhtlemine on ühendus teadmatuses.

See on räpane, segane, kaootiline, ohtlik seiklus.

Hõõrde ja konfliktiga ehk siis maailmade kohtumine, jagamine ja sealt vahel ühise loo loomine.

See on kordamööda mõjutumine ja mõjutamine.

See kirjeldus kõlab juba õudsena, sest me arvame, et

loov on paha ja perfektne on hea.

Võõras on paha ja tuttav on hea.

Ebamugav on paha ja mugav on hea.

Perfektne on alati kordus ja näilise garantiiga.

Loov on alati uus ja tekkiv ning seega garantiita.

Suhtlemine toimub väga suures osas meie sees, mis siis lõpuks väljendub kuidagi keskkonda.

See väljas toimuv tõlgitakse siis jälle meie sisse.

Ja sees toimuv jälle välja.

Väljendus võib võtta palju vorme.

Ta võib olla erakordsed vestlused, kohtumised, koosolekud, e-kirjad, mõistmishetked või siis samad asjad, aga tuimade, koormavate, professionaalselt kommunikatiivsetena vms.

Koosolekuid juhivad inimesed.

E-kirju saadavad inimesed.

Vestluses ütlevad inimesed.

Isegi kui nüüd on mängus ka tehisaru, siis ikkagi jääb inimene tegijaks.

Suhtlemist teevad inimesed.

Üksikisikud.

Mina ja Sina.

Ja nii tuleb seda ka timmida just selles üksikisikus.

Mitte paremaks. Vaid vabamaks, osavamaks ja hoolivamaks.

Et suhtlemine saaks toimuma hakata ka ühises ruumis.

Suhtlemine on alati korraga olemine, tõlkimine ja tegemine.

Neid kolme ma kursusel avastada aitangi.

Vahel teadvustamiseks ja vahel arendamiseks.

Kui see kõnetab, siis tule kursusele.

SUHTLEMISE SALAMAAILMA AVAN E-KURSUSEL "KUIDAS MÕISTA SUHTLEMIST?". Seda saad iseseisvalt läbida.

KUI TAHAD MINU JUHENDAMISEL OMA SUHTLEMIST JA SUHTLUSOLUKORDI MÕISTA NING ARENDADA, SIIS OSALE OSAVAMA SUHTLEMISE ​KURSUSEL