• Epp Adler

KUIDAS MA OMA ELU TAGASI VÕTSIN?



Mina: Tsau. Kas sa oled kolmapäeval kodus?

Sõber: Enam ei ole. Täna-homme olen.

Mina: Kuhu sa siis lähed?

Sõber: Teen enne järgmist tööd ühe roadtripi Ungarisse. Tahad kaasa tulla?

Mina: ...

See vestlus toimus esmaspäeva ja eile kell 12 oli start. Ja nüüd oleme kusagil Poolas teel Aadria mere äärde.

Sellele reisile jah ütlemine oli üle väga pika aja tõeline JAH-ütlemine iseendale, oma väärtustele, oma vajadustele, oma vaimsele tervisele, oma elule.

MINA sain eluõiguse, ilma ühegi kompromissita.

Ma ei saa, mul on see...

Loomulikult oli mu kaks nädalat täis igasuguseid kohustusi. Ma ei mäleta, millal mu aju, süda ja keha üheskoos nii leidlikuks muutusid. Mida saab ära jätta, mida edasi lükata ja millele asendus leida. Ma ei põgene, vaid võtsin vastutuse, et korraldada asjad teiste jaoks võimalikult valutult ringi.

Where there is a will, there is a way


Aeg endale ja mis juhtub ilma selle ajata.

Mu elu on täis väga toredaid inimesi ja põnevaid asju, kuid juba pikka aega on olnud palju ka tühja igavuse tunnet. See nädal tundsin üle pika aja seda vaimustumist, mis minus elab ja mis loob palju head.

Minus ärkas nagu mingi osa üles, mis on kaua vaeslapse rollis pidanud kusagil nurgas konutama. Vahel on ta vist lausa ära tuimestatud, et ta liiga palju ei arvaks.

Üks mu hea sõber Robert ütleb: „Kui tunned, et elu seisab, siis tuleb teha midagi uut, riskantset ja tähendusrikast.“ Lihtne öelda, aga mis see on?

Minu kaks kõige tähtsamat põhiväärtust on vabadus ja usaldus.

See vabandus ei tähenda, et ma ei tööta. See tähendab, et ma töötan ja elan ka. Ja nii on suur osa minu tööelust olnud. Ma olen tööl käinud 8. eluaastast, sest oli tore. Nii, et minu eesmärk ei ole mitte töötada, vaid teha oma tööd ehk pakkuda inimestele paremat tunnet endast ja aitada neil end ka teistega hästi tunda, aga selle kõrval olla ka vaba, liikuv, spontaanne. Ja nii oligi umbes 2012. aastani, mil muutus palju.

Mu töö oli tugevate tsüklitega. Aktiivne aeg oli november-jaanuar ja mai-august ning nende vahel oli laadimise, taastumise, nalja tegemise, loomise aega.

Aga siis muutus kõik, sest ma otsustasin, et see toredus ei ole normaalne ehk otsustasin oma aja ja elu ära anda teistele.

Kirjutasin sellest kunagi ka blogis

Kuidas elab normaalne täiskasvanu?

Täna on mul 3 tööd – Enesemeisterlikkuse ettevõte, õppejõud Tartu Ülikooli Skytte Instituut ja suvel MTÜ HeadEst, mis korraldab jätkuvalt maailma kõige paremaid noortelaagreid. Ja selline ülesehitus tähendab, et mul ei ole enam orgaanilist vahet ja pausi. Aega, mil on teadmatust. On ainult kohustus, plaan, teadmine ja teadlik pausi võtmine.

Kuni esmaspäevani ma ei olnud teadvustanud, et minu vaheldus tähendab teadmatuse vaheldust. Ma naudin seda ootust, et mis nüüd saab, mis edasi juhtub. Ma tean, et alati juhtub ja enamasti juhtub väga palju ja väga toredat, kui ainult vaevud usaldama ja oled kannatlik, mitte ärev.

Lisaks töökorralduse muutumisele on väga palju muutunud ka mu suhted. Paljud „eelmise eluperioodi“ suhted on muutunud väga ilusateks mälestusteks ehk siis mitmete nalja ja spontaansust pakkunud inimestega on meie ühine tants praeguseks läbi.

Kuid kõige enam muutusid asjad minu peas. Ma otsustasin ühel hetkel „normaalseks“ päris inimeseks saada. See tähendas, et ma loobusin paljudest toredatest asjadest, sest need ju raiskavad aega ja täiskasvanu nii ei tee.

Reisi vähem

Ma otsustasin hakata vähem reisima. Erinevatel põhjustel. Otsustasin lennata vähem, sest see on loodusele hea. Aga otsustasin reisida vähem, sest lootsin, et siis ma saan olla normaalsem ja siis need salapärased teised armastavad ja huvituvad minust rohkem.

Mulle on saanud alati öelda, et ma ei saa helistada, sest äkki sa oled reisil või et sa ju reisid koguaeg. Ja kui selgub, et 6 kuud pole kusagil käinud, siis nagu ka ei meeldi. Ja tegelikult on parem kui sa oma reisidest ei räägi ka, sest see teeb ju kadedaks. Nii, et võta kinni, mis siis parem on. Ja nii need inimesed said palju aastaid minu elust.

Lõpuks sain aru, et võibolla on vaja lubada neil inimestel lihtsalt minna, sest ühepoolse pingutamisega suhe on ikkagi raadiosaade, mitte päris suhe. Ja mulle meeldivad elavad kahepoolsed suhted, kes julgevad helistada isegi siis, kui ma olen reisil.

Kolmas asi, mis mõjutas mu otsuseid oli ema surm ja arvamus, et ma pean olema lähedastele toeks lähedal olles. Isegi kui nad seda ise ei küsinud, otseselt ei vajanud või kui sellesse suhtuti iseenesestmõistetavana ehk trall käis jällegi minu arvelt.

Oravast mängijaks

Selle aasta juunist olen olnud non-stop hõivatud. Kas siis päriselt või mõtlemisega, et olen hõivatud. Ja tühja, plaanita laadimise aega ei ole üldse olnud. Tavaliselt käin septembri alguses rannas Vogue’i lugemas, aga sel aastal jätsin ka selle ära, sest ülikoolis algas õppeaasta ja korralikult tahtsin ikkagi kohal olla.

Ehk loobusin kõigest, mis mind toetab, sest tubliduse kompromiss oli lihtsam ja tundus tähtsama ning normaalsemana. Ja nii oligi minust saanud üks rügav orav, kel ei ole aega peatuda, et vaadata kui toredate puude otsas ta kepsleb. Rügaja, kes arvab, et maailm jääb seisma, kui ma peatun.


On aeg saada uuesti mängijaks! Kes jaksab ja suudab anda ning teha. Aga mitte enda arvelt. Sest ilma minuta, ei ole ka minu elu.


Kuidas ma leidsin aja, kui seda ju ei olnud?

Mu oktoober oli pööraselt tore ja kiire kuu. Kuid sain aru, et mul on vaja päris logelemist ja puhkust, sest muidu ma lähen katki, aga selleks pole aega!!!!

Kolm nädalat tagasi kodus olles tekkis mul äkki küsimus „Mida ma pean tegema ülejärgmisel nädalal? Ma tean, et see nädal on hull, aga mis tuleb peale seda?“. Ja nii selgus kalendrisse vaadates tõde - mul on saabumas kaks suhteliselt tühja ja paindlikku nädalat, mida ma saaksin kasutada nii nagu ma tahan. Ja mõistsin, kui ma seda ei kasuta, siis ma ei saa öelda, et mulle ei pakutud võimalust.


Eelmise nädala veetsin Pärnus SPAs. Neli ööd, 12 protseduuri, imelised jalutused, maailma ilusaim täiskuu ja palju taipamisi. Mulle tuli meelde, mida ma päriselt armastan.

Ja nüüd saab sellest ühest nädalast ootamatult kolm. Selgus, et aeg on tegelikult olemas. Aga mina pean ta ise võtma.

Kui ma 13 aastat tagasi kontorist koju tööle jäin, siis oli kõige suurem muutus see, et ma ei pidanud enam unistama haigeks jäämisest. Ja seetõttu kadus ka vajadus haige olla. Ka kooli ajal oli mu pääsemise ja endaga olemise taktika haigeks jäämine. Loomulikult on haigused olemas, aga ma tean ka kui palju see on taktika, kui paljud inimesed lubavad endal haigeks jääda ja nad tahavad haigeks jääda. Sest nad vajavad puhkust ja aega, mil nad ei pea midagi tegema.

Ma usun, et õigus endale ja oma ajale peaks olema ka ilma haiguse või surmata.


Tänu oma ootamatule raviotsusele (minna reisile) olen pidanud suhtlema inimestega, paluma abi, andma neile võimalusi, usaldama neid. Olen saanud näidata neile, et ma väärtustan neid.

Ja kõike seda tänu oma sisetunde ja tahte kuulamisele.

Lahendus on alati usalduses ja usus. Usalda, et sind ümbritsev süsteem saab ilma sinuta hakkama. Nad isegi tunnevad sellest rõõmu, kui sina rõõmsam nendega oled.

Ja ainus viis olla, on olla aus enda vastu. Küll siis need õiged inimesed ka tulevad. Kui sa ise oled vale, siis tõmbad ligi ka selle vale-minaga haakuvaid inimesi.

Lugemissoovitus aja mõistmiseks: Michael Ende „MOMO - Kummaline lugu ajavarastest ja lapsest, kes inimestele varastatud aja tagasi tõi“

Kui sa tahad teada saada oma põhiväärtuseid, põhivajadusi ja mõtestada korra lahti, kus on ebakõla, rahuolematus ja ka õnneallikad sinu elus, siis tule 3. detsembril MINA-koolitusele. Seal saad kõik need asjad teada – hellalt, naljakalt, üllatavalt ja julgust, enesekindlust ning eneseusaldust andvalt.


Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2020 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • Pinterest - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle
  • Google+ - Black Circle