„Kuidas käib õige olemine?“ ja „Kas ma tohin olla?“ on kaks mind kõige enam paeluvat küsimust. Kui Ise võib tegelikult olla või on olemas mingid kokkulepitud vormid - täiuslik laps, täiuslik naine, täiuslik mees, täiuslik töötaja, täiuslik juht, täiuslik alluv, täiuslik ettevõtja, täiuslik abikaasa jne. Millal ja millises vormis oled sa väärtuslik? Millal oled sa piisav?
Ise ei tähenda, et sa oled enesekeskne. Endaga rahul olev, tugev ja paindlik Ise vaimustub ka teistest Isedest ning koos saavad nad luua tõelist väärtust, sest eneseusk võimaldab vaielda ja koos tantsida. Ehk elada saavad kõik. Meie koosneb Minadest ja tugev Mina kuulub Meiesse. Inimene on eelkõige emotsionaalne ja sotsiaalne olend.
Ainult Üksi saame olla Koos,
Ainult Koos saame olla Üksi.
Neis kahes küsimuses peitub kogu armastatud olemine, kuulumine, tunnustuse saamine ehk siis kõik meie inimeseks olemise põhivajadused. Need küsimused on minu suurim isiklik sisemine võitlus ja kõikide minu tegemiste toit.
Ma unistan ühiskonnast, kus inimesed võivad olla, kasvada, muutuda, küpseda. Mulle tundub, et kasvamise ja küpsemise aktsepteerimise ning toetamise ruumi on meie töökohtades ning ühiskonnas veidi vähe.
Selle puudumine muudab inimesed tehislikuks, hirmunuks ja sageli pealiskaudseks, sest omanäolisus on alati erinev ehk siis ohtlik. Samas omanäolised inimesed on need, keda me vajame, sest kogu edu ja areng sõltuvad neist. Ja ma tean, et töökohad, organisatsioonid ja terve ühiskond on pungil väga erakordsetest inimestest. Ma kohtun nendega koguaeg. Aga sageli on nad nähtamatud ja vaiksed või grupis olles räägivad „õigete“ sõnadega.
Kui ühiskonna kultuur on keskpäraselt tubli ja täiuslik, siis tulemus on tuim, igav, keskpärane, hirmunud, vaikiv ja passiivagressiivne keskkond. Sest ükskõik kui palju sa end „õigeks“ väänad, siis sinu tegelik olemus tikub ikka välja, vahel masendusena ja vahel kurjusena. Miks muidu inimesed käivad massiliselt ennast otsimas, lahkuvad mürgistelt töökohtadelt? Kõik otsivad autentsust, head enesetunnet, eneseteostust, vabadust ja head koosolemist. Tõestust ja kinnitust enda olemisele. Kurb, et nii paljud inimesed peavad inimeste eest põgenema, kuigi inimesed on just need, keda nad vajavad. Me kõik vajame head enesetunnet. Jah see sõltub minust endast, kuid heaks koosolemiseks on vaja kõigi ühist pingutust. Autentset, empaatilist, hoolivat ja panustavat pingutust.
Kas Sulle on öeldud - Ära hooli teiste arvamusest? Ma olen selle ütlusega nõus, kuid see ei tähenda, et see arvamus ei mõjutaks. Sa ei ole kivi. Sa oled elusolend, kes tahab olla puudutatud.
Tahan jagada oma lugu, kuidas teiste arvamus lõpuks võitis. Püüdsin hakata "õigemini" tegema ja kuidas see mu pooleks murdis.
Ma olen emotsionaalne, tundlik, ebakindel, armastada armastav, väga paljude mõtete ja arvamusega ning ma olen ja näen välja väga tugev. See tugevus võib olla nii tugev, et minu haprus ja ebakindlus ei paistagi üldse välja.
Mulle meeldib kui mulle meeldib
Ma armastan seda tunnet. Kui mulle meeldib, siis ma ei väsi. Õnneks ma oskan seda tunnet hästi luua. Loomulikult suudan ma selle tunde ka ülemõtlemisega hetkega hävitada, kuid siis ma suudan end jälle tagasi tuua.
Minu karjäär on arenenud väga orgaaniliselt, juhuslikult ja lõpuks mulle tundub, et väga edukalt, mis küll ei väljendu üldlevinud kategooriates (loe: raha).
Ometi põlesin ma läbi, tundsin, et teen kõike valesti, proovisin teha "õigemini" ja nüüd võitlen, kuidas tuua oma loomulik voolamine ja algne ägedus on ettevõtmistesse tagasi.
Hiljuti kuulasin intervjuud Hannes Võrnoga, kus teda süüdistati hüplikuses, ebastabiilsuses vms, sest ta on olnud tuntud nii erinevate asjadega. Ta võttis kokku, et jah, kuigi ta tegemised on olnud väga erinevad, siis ta on kõikide asjadega tegelenud kümme või rohkem aastat, mis ei ole ju väga hüplik.
Minu lugu on sarnane. Mingil põhjusel olen ma jätnud mulje, et ma ei tee midagi ja mulle ei meeldi töötada. Üldse kutsun ma esile väga palju arvamusi. Selles arvamuste müras enda leidmine on olnud paras väljakutse, empaatia treening ja minu praeguste tegemiste väljaõpe.
Mulle ei meeldivat töötamine
Esimest korda kuulsin, et mulle ei meeldi töötada oma noorelt naabrilt. Naabrid arvasid, et ma peaks kindlasti osalema telesaates Robinsonid, aga mulle ei meeldivat töötada. Eks see sõltub misasi töötamine on. Töötamine töötamise ja töötamine ainult raha pärast mulle tõesti ei meeldi. Kuigi olen viimasel ajal seda tegema hakanud, see ei tooda tulemust ja on jube kurnav. Vaja on jõuda uuesti oma südamehäälest ja vaimustumisest juhitud teguviisini.
Aga minu töötamisest. Minu esimene töökoht algas kui ma olin 7, pigem algasid siis “läbirääkimised”. Lillepoes hakkasin tööl käima 8aastaselt, sest see oli põnev ja äge, mitte kuna pidin. Oma raha oli tore lisaväärtus. See imeline, väga lojaalne, täiesti vaba ja väga tõsine töösuhe kestis 12aastat. Selle kõrval jõudsin ma veel olla lapsehoija, töötada loomaaias laste zoos, olla giid ja Tallinna linna lepinguline päkapikk vms.
HeadEst algas plaanita ja üheks projektiks. Elasin ligi 12 aastat 6-kuuse tööplaaniga. Mulle piisas teadmisest, mida ma teen 6kuud ja seejärel oli tühjus ning usk, et küll tulevad õiged asjad. Ja alati tulidki. Nüüd mõistan, et see ongi minu ajagraafik, vahepeal püüdsin pikemalt plaanida ja hakkasin seda kohe shaboteerima.
See kõik oli inspireeriv ja vahelduv ning väga stabiilne. Stabiilsus seisnes eesmärgis, sihtgrupis ja partnerites. Väljund ja vormid olid mitmekesised ning võtsid uusi suundi. Aga vormid olid nähtav osa ehk see osa, mille põhjal kujuneb arvamus, kui sa ise seda oskuslikult ei kujunda. Mina ei teinud seda. Olin oma tegemiste üle uhke ja tundsin neist rõõmu, kuid need tootsid tagasisidet, mis mind lõpuks katki tegid. Mingil, siiani arusaamatul põhjusel näevad minu tegemised välja liiga mimekesised. Ja ma ju tegelikult ei tea, kas see tagasiside oli hinnang või tunnustus.
Jah, ühelt poolt oli mul vaja endal õppida enda brändimist ja enda paremat esitamist, kuid teiselt poolt vajasin ka inimesi, kes vaevuksid enne sarkastilisi kommentaare süvenema ja mõtlema.Mõista püüdmine on eriti vajalik lähisuhetes. Kui ka sealt ei saa mõistmist või toetust, siis on väga raske olla teiste arvamusest üle ja mitte lasta neil end mõjutada.
Õiged ja valed tegemised
Kõikide nende toredate tegemiste kõrval olid mu to-do nimekirjas alati tegemata tööna eelarve, tegevuskava ja arengukava koostamine ning ka visiooni-missiooni välja mõtlemine. Väidetavalt on need ju iga normaalse ettevõtte ja organisatsiooni alustalad. Asjad peab läbi mõtlema, kuid Sind tiivustaval viisil. Kui sa neid tehes ära närtsid, siis ei ole õige viis.
Kuna mul neid tähtsaid dokumente ei olnud, siis tundus, et ma ei tee õigesti, tundsin pidevalt häbi oma “süsteemitusest” ja “tegevusetusest”. Ja see valesti tegemise tunne maksis väga palju, mõistmata, et minu viis on teistsugune ja see võibki olla teistsugune. Olen arusaanud, et minu planeerimise mudel pärineb riigisektorist ja võttis aega, et mõista, et üheinimese firmas võib teha teisiti. Tean, et see on paljude alustavate ettevõtjate probleem. Nad püüavad teha asju nii nagu suurettevõtetes või riigiasutustes.
Niisiis märkasin ma pidevalt seda, mis oli tegemata ja puudu, kuid ei märganud, mis oli juhtunud. Mulle meeldis jõustada noori, anda neile enesekindlust ja aidata teistel täiskasvanutel ka noori toetada. Ja seda ma ka tegin, kuid "õiged" asjad olid tegemata.
Nii ei märganudki ma enne 10 aasta kokkuvõtete tegemist, et kuidagi suutsin ma oma pisikeses kodus selle “valesti tegemise” tulemusena tagada majandusseisusest sõltumata igal aastal stabiilselt 100 000€ tulu, teha umbes 20-30 projekti aastas, jõuda enam kui 150 000 inimeseni, jõuda oma projektidega 90% Eesti koolidesse vms. Selle kõige kõrval jõudsin ma ka väga palju reisida (vahel 15 nädalat aastas), jõudsin väga palju suhelda, ühe oma elu toredaima suhte ajal jõudsin kõige muu kõrvalt 4-5h päevas ka Skypes suhelda. Vahepeal lõpetasin ka magistrantuuri ja jõudsin teha veel asju. Kuid kõik oli siiski valesti – sest puudus äriplaan, eelarve, tegevuskava jpm.
Kuulsin kommentaare ja arvamusi, et HeadEst on väga suur organisatsioon. Ma suutsin oma katusekambrist luua väga eduka mulje suure tiimiga organisatsioonist. Sellel kuvandil oli väga kõrge hind, mind selles loos ei olnud. Teiste peas oli mingi kummituslik tiim ja see ei saanud olla mina. Ehk mina olin lihtsalt projektijuht ja sisu pidi tulema kusagilt mujalt.
Ma saavutasin meisterlikkuse meie-kõneviisis, kuigi rääkisin oma asjadest. Mind ei olnud, ma ei olnud ekspert, ma ei olnud mitte keegi. Ma olin see, kes ei teinud piisavalt, tegi valesti, ütles karmilt, pidas end tähtsaks jne.
Kuigi oli palju rõõmu ja nalja, siis see oli vale, sest tõsised asjad olid tegemata. See ei olnud õige töötamine. Õnneks, vaatamata kõigele, oli mul siiski julgust teha omi asju omamoodi, mis küll ei pruukinud olla ametlikult õiged, kuid tootsid häid tulemusi ja olin truu oma eesmärgile.
See mida ma endaga sel ajal tegin oli enda piitsutamine, pidev süüdistamine ja endast teistele mitte rääkimine. Oma pasunat tuleb siiski ise puhuda! Nägin peamiselt seda, mida ma ei teinud ja ei tahtnud teha, sest see tundus tähtsamana. Ja nii raiskasin ma ennast nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Püsisin suhetes (nii era- kui tööelus), kes mind arvustasid, kuid ei huvitunud.
Mulle on öeldud lauseid “Lõpeta see jamamine ja tule ka reklaamivaldkonda”, “Kas sa ikka jahmerdad nende noortega” jne. Ma lubasin sellel kõigel juhtuda ja kuulasin seda. Seda kõike ebakindlusest. Ma ei kuulunudki kuhugi. Ja nii ma vastasingi „Ah ei teegi ma midagi, teen projekte“. Selle eduka enesebrändingu vilju söön tänaseni, kus mind seostatakse projektide tegemisega. Ma ei öelnud, mida ma teen või mis väärtust ma loon, vaid määratlesin end tehnilise vormi kaudu. Ja kuna meie ratsionaalses kultuuris on logistiline ja tehniline lähenemine mõistetav, siis see silt kleepus hästi, kuid kurnas ära.
Ma endiselt usun, et see süü ja valesti tegemise tunne ei ole siiski päris oma väljamõeldis. Minu põhi süü seisnes valikus seda tunnet ikka ja jälle kuulata. Seda tunnet toitis murelik pilk emalt “Tore, et sa teed, aga millal sa ikkagi laenu võtad ja korteri ostad”, „Millal sa päris tööle lähed?“, seltskonda elavdavad ent mind naeruvääristavad kommentaarid sõpradelt. Kirss tordil meie tunnustamis-, toetamise- ja tänulikkuse defitsiidis ühiskonnast oli vastus minu tänukirjale meie kõige suuremale rahastajale. Kokkuvõtteid tehes selgus, et olin programmilt Euroopa Noored saanud toetust 32 projektile poole miljoni euro väärtuses. Minu jaoks oli see väga suur saavutus ja tulemus, sest tänu neile sain oma ideid teostada. Ma olen neile elulõpuni tänulik. Oma tänukirjale sain vastuseks “Jah 32 projekti on hea, aga 64 oleks parem.” Võibolla oli see vastus mõeldud siira tänu vastu võtmisena, võibolla motiveeriva tagasisidena, võibolla sarkastilise märkusena või millegi muuna. Igal juhul olin ma emotsionaalselt seisus, kus oleks piisanud lihtsalt aitähist. Kindlasti ei mõjunud see motiveerivalt. Küll, aga motiveeris mind sel teemal rääkima.
ON AEG HAKATA ASJALIKUKS JA TÕSISEKS
Ma mäletan päeva, mil ma otsustasin, et mul on vaja hakata lõpuks asjalikuks ja tõsisesks ning hakata asju õigesti tegema. Raha peab muutuma minu tegevuste juhiks ja draiviks, ma ei pea leidma aega enam inspireerivateks vestlusteks. See oli päev, mil ma loobusin tegelikult endast. Varem olin ma Ise enda teadmata ja paberil olid need ebapiisavused, milleta kõik toimis. Kuid siis lasin paberil olnud asjadel tähtsaks saada – selle tulemusena loobusin ajast, rahast, rõõmust, naljast. Lühidalt öeldes loobusin oma energiast ja oma energiaallikatest ning andsin võimu asjadele, mis minu tuld kustutavad.
Nagu võib arvata tulemus oli, et ükski neid asjalikest asjadest ei saanud valmis, kõik muutus vastikuks ja vastu tuli kivisein. Võtsin aja maha, et asjadele veidi otsa vaadata. Oma koopas olemise ajal seisin silmitsi teadmisega, et ma olin unustanud unistamise, loomise. See oli väga hirmutav. Sellest avastusest on möödas kolm aastat. Sellest “asjalik ja normaalne olemine” otsusest taastumine on olnud vaevaline, aga väga tore ja palju tagasi andev. Tubliduse ja tugevuse haigusest välja kasvamine on väga raske, aga kui kunagi ei alusta, siis ei saa ka midagi juhtuda.
Ma tean, et nii kui ma luban endal olla ja oma südamel toimetada, siis kohe hakkab juhtuma. Nii kui raha hakkab juhtima, siis peatub kõik. See ei tähenda, et raha on halb, aga selleks edaspidi.
MU UUS ÄRI PEAB MAITSEMA KUI IMELINE VÄRSKENDAV VALGE VEIN!
Oma uute tegemistega alustades oli mul visioon, et ma tahan, et mu tegemised maitseksid sama päikseliselt, värskelt ja läbipaisvalt kui üks imeline Uus-Meremaa Marlborough Sauvignon Blanc soojal suvepäeval. Selle päikselisuse, värskuse ja läbipaistvuse loomine võtab veel aega, kuid on selge ja innustav visioon.
Ikka on normaalne, et su visioon on olla üks värskendav pokaal veini. Aga selline ma olen ja sellised metafoorid mind toidavadki. Mind ei huvita, kas kellelegi see võrdlus meeldib või mitte.
See on minu mõte, mis ei ole loodud arvustamiseks.
See võib jätta ükskõikseks aga võib ka inspireerida. Ja mõlemad on ok.
Mis on Sinu visioon –
kuidas peaks sinu elu, suhted, ettevõte või töö maitsema?
Minu asi on hoida siht slime ees, et mööda looklevat ja seiklusi ning raskusi täis teekonda selle värskuse poole liikuda.
ETTEVÕTTE SÜNNIAEG, NIMI JA LOGO
Oma firmat luues teadsin, et selle nimi peab tähendama mängimist. Ja internetis sobrades leidsingi, et hindi keeles on mängima “Leela”. See sõna on minu jaoks väga õrn, naiselik, pehme, voolav, meeldejääv, selge ja seega ülitugev. See nimi sündis ligi 6 aastat tagasi, kuid tema tähendus saab elama hakata alles nüüd. Ma ei arva, et on liiga hilja, sest tegelikult on see mõte juhtinud mind koguaeg, kuid see lihtsalt on reisinud teadvuse ja alateadvuse vahel. Vahel olen ma teadnud ja vahel “unustanud”. Tähtis on ka, et Leela sobib minuga astroloogiliselt.
See võib olla veider ärinõuanne, kuid ma arvan, et oma ettevõtte sünniaega tuleb hoolega valida😉 Te peate siiski omavahel sobima!
Leela sümbol on täring. Mängus mängid selle täringuarvuga, mille saad. Ja elus samuti.
Esimese logo joonistasin programmis Paint.
Ka see mõte sündis ühe naljaka ja inspireeriva Skype-vestluse ajal. Ja mõelda, et ma lihtsalt loobusin kõikidest nendest inspireerivatest ja käivitavatest elementidest “õige asjalikkuse” kasuks!?!
Lõpliku logo vormistas üks imelisse disainiagentuuri Velvet sisseastunud õpetaja, kes tuli korraks läbi, sest ta tahtis oma elu muuta ja kujundajaks saada. Ma ei tea, mis tema elumuutusest sai, kuid proovitööks vormistas ta minu Leela ja Täringu logoks.
See lugu illustreerib täiuslikult mu Enesemeisterlikkuse tegemiste olemust. Ma tahan olla elamise kaasteeline ja julgustaja, aga ma ei tea kuidas Sinu elamine käib. Ma saan otsida ainult oma Elamist ja jagada nippe, mis mind on aidanud ja ehk aitavad ka Sind.
Uuesti algusesse
Osad vanad olulised asjad olen ma juba üles leidnud või meelde tuletanud ja osadest mürgiallikatest loobunud. Uus väljakutse on leida üles Aeg. Selle andsin ma ka vahepeal kellelegi laenuks.
Minu suurim ettevõtluse ja elamise Õppetund on – mine algusesse tagasi kui oli äge, lihtne, naiivne, põnev ja pane see nüüd kogemusega kokku, kuid ära nalja ja naiivsust kaota.
Kuidas on sinuga lood - kas sa oled endal alles või laenasid ka enda välja (tööandjale, sõpruskonnale, lastele, abikaasale, elukaaslasele, hobile, õigele teooriale vms)?
Miks ma seda kõike kirjutan?
Kui ma oma ebakindluse, otsingute ja läbipõlemise lugu räägin, siis ma saan vastuseks kaks vastust „Ma poleks eales arvanud“ või „Välja küll ei paista“.
Ma tean, et ei paista välja, kuid see ei tähenda, et pealispinna all ei oleks veel midagi. Empaatia tähendabki, et sa näed sügavust ilma seda tegelikult nägemata.
Kui sa tunned, et sa oled teiste hindaja ja kommenteerija, siis palun peatu järgmine kord enne oma kommentaari ja küsi – kas see toetab või murrab?
Ja kui tunned, et ka sul on raskusi oma tee käimisel ja endasse uskumisel, siis tea, et ma usun Sind! Sa võid ju vahepeal proovida ka teisi „normaalsemaid“ viise, kuid oluline, et avastad Sinu viisi ja siis teed seda säravalt ja usuga. Ja ma tean ka, et seda on lihtsam öelda kui teha, kuid lõpptulemus on tunne „Mulle meeldib!“.
Nii, et võibolla see proovimine ja otsimine on ikkagi seda väärt?
KUI TUNNED, ET TAHAD MINU ABI ISEENDA AVASTAMISEL, SIIS TULE