Kuidas ma oma aja, rõõmu, raha ja loovuse "õigesti" tegemise vastu vahetasin?

Updated: Dec 2, 2020



„Kuidas käib õige olemine?“ ja „Kas ma tohin olla?“ on kaks mind kõige enam paeluvat küsimust. Kui Ise võib tegelikult olla või on olemas mingid kokkulepitud vormid - täiuslik laps, täiuslik naine, täiuslik mees, täiuslik töötaja, täiuslik juht, täiuslik alluv, täiuslik ettevõtja, täiuslik abikaasa jne. Millal ja millises vormis oled sa väärtuslik? Millal oled sa piisav?

Ise ei tähenda, et sa oled enesekeskne. Endaga rahul olev, tugev ja paindlik Ise vaimustub ka teistest Isedest ning koos saavad nad luua tõelist väärtust, sest eneseusk võimaldab vaielda ja koos tantsida. Ehk elada saavad kõik. Meie koosneb Minadest ja tugev Mina kuulub Meiesse. Inimene on eelkõige emotsionaalne ja sotsiaalne olend.

Ainult Üksi saame olla Koos,

Ainult Koos saame olla Üksi.

Neis kahes küsimuses peitub kogu armastatud olemine, kuulumine, tunnustuse saamine ehk siis kõik meie inimeseks olemise põhivajadused. Need küsimused on minu suurim isiklik sisemine võitlus ja kõikide minu tegemiste toit.

Ma unistan ühiskonnast, kus inimesed võivad olla, kasvada, muutuda, küpseda. Mulle tundub, et kasvamise ja küpsemise aktsepteerimise ning toetamise ruumi on meie töökohtades ning ühiskonnas veidi vähe.

Selle puudumine muudab inimesed tehislikuks, hirmunuks ja sageli pealiskaudseks, sest omanäolisus on alati erinev ehk siis ohtlik. Samas omanäolised inimesed on need, keda me vajame, sest kogu edu ja areng sõltuvad neist. Ja ma tean, et töökohad, organisatsioonid ja terve ühiskond on pungil väga erakordsetest inimestest. Ma kohtun nendega koguaeg. Aga sageli on nad nähtamatud ja vaiksed või grupis olles räägivad „õigete“ sõnadega.

Kui ühiskonna kultuur on keskpäraselt tubli ja täiuslik, siis tulemus on tuim, igav, keskpärane, hirmunud, vaikiv ja passiivagressiivne keskkond. Sest ükskõik kui palju sa end „õigeks“ väänad, siis sinu tegelik olemus tikub ikka välja, vahel masendusena ja vahel kurjusena. Miks muidu inimesed käivad massiliselt ennast otsimas, lahkuvad mürgistelt töökohtadelt? Kõik otsivad autentsust, head enesetunnet, eneseteostust, vabadust ja head koosolemist. Tõestust ja kinnitust enda olemisele. Kurb, et nii paljud inimesed peavad inimeste eest põgenema, kuigi inimesed on just need, keda nad vajavad. Me kõik vajame head enesetunnet. Jah see sõltub minust endast, kuid heaks koosolemiseks on vaja kõigi ühist pingutust. Autentset, empaatilist, hoolivat ja panustavat pingutust.

Kas Sulle on öeldud - Ära hooli teiste arvamusest? Ma olen selle ütlusega nõus, kuid see ei tähenda, et see arvamus ei mõjutaks. Sa ei ole kivi. Sa oled elus olend, kes tahab olla puudutatud.

Tahan jagada oma lugu, kuidas teiste arvamus lõpuks minust võitu sai, püüdsin hakata "õigemini" tegema ja see mu pooleks murdis.

Vabandan, et tuli jälle pikk jutt. Ma veel õpin lühikese jutu kirjutamist.

Ma olen väga emotsionaalne, väga tundlik, väga ebakindel, armastust igatsev, väga paljude mõtete ja arvamusega ning ma olen ja näen välja väga tugev. See tugevus võib olla nii tugev, et minu haprus ja ebakindlus ei paistagi üldse välja.

Mulle meeldib kui mulle meeldib

Ma armastan seda tunnet. Kui mulle meeldib, siis ma ei väsi. Õnneks ma oskan seda tunnet hästi luua. Loomulikult suudan ma selle tunde ka ülemõtlemisega hetkega hävitada, kuid siis ma suudan end jälle tagasi tuua.

Minu karjäär on arenenud väga orgaaniliselt, juhuslikult ja lõpuks mulle tundub, et väga edukalt, mis küll ei väljendu üldlevinud kategooriates (loe: raha).

Ometi põlesin ma läbi, tundsin, et teen kõike valesti, proovisin teha "õigemini" ja nüüd võitlen, kuidas tuua oma loomulik voolamine ja algne ägedus on ettevõtmistesse tagasi.

Hiljuti kuulasin intervjuud Hannes Võrnoga, kus teda süüdistati hüplikuses, ebastabiilsuses vms, sest ta on olnud tuntud nii erinevate asjadega. Ta võttis kokku, et jah, kuigi ta tegemised on olnud väga erinevad, siis ta on kõikide asjadega tegelenud kümme või rohkem aastat, mis ei ole ju väga hüplik.

Minu lugu on sarnane. Mingil põhjusel olen ma jätnud mulje, et ma ei tee midagi ja mulle ei meeldi töötada. Üldse kutsun ma esile väga palju arvamusi. Selles arvamuste müras enda leidmine on olnud paras väljakutse, empaatia treening ja minu praeguste tegemiste väljaõpe.

Mulle ei meeldi töötamine

Esimest korda kuulsin, et mulle ei meeldi töötada oma noorelt naabrilt. Naabrid arvasid, et ma peaks kindlasti osalema telesaates Robinsonid, aga mulle ei meeldivat töötada. Eks see sõltub misasi töötamine on. Töötamine töötamise ja töötamine ainult raha pärast mulle tõesti ei meeldi. Kuigi olen viimasel ajal seda tegema hakanud, see ei tooda tulemust ja on jube kurnav. Vaja on jõuda uuesti oma südamehäälest ja vaimustumisest juhitud teguviisini.

Aga minu töötamisest. Minu esimene töökoht algas kui ma olin 7, pigem algasid siis “läbirääkimised”. Lillepoes hakkasin tööl käima 8aastaselt, sest see oli põnev ja äge, mitte kuna pidin. Oma raha oli tore lisaväärtus. See imeline, väga lojaalne, täiesti vaba ja väga tõsine töösuhe kestis 12aastat. Selle kõrval jõudsin ma veel olla lapsehoija, töötada loomaaias lastezoos, olla giid ja Tallinna linna lepinguline päkapikk vms.

HeadEst algas plaanita ja üheks projektiks. Elasin ligi 12 aastat 6-kuuse tööplaaniga. Mulle piisas teadmisest, mida ma teen 6kuud ja seejärel oli tühjus ning usk, et küll tulevad õiged asjad. Ja alati tulidki. Nüüd mõistan, et see ongi minu ajagraafik, vahepeal püüdsin pikemalt plaanida ja hakkasin seda kohe shaboteerima.