10 MÕTET ELUST, REISIMISEST JA KULGEMISEST

Meie ootamatu ja plaanita reis on kestnud juba nädala. See on olnud tõeline kulgemine, vaimustumine, kasvamine, olemine, juhtumine.

See reis on lihtne, tavaline ja väga eriline. Nagu elu. Kui tal lubada olla.

Aga see olla lubamine ei ole lihtne.

Täna hommikul ärkasin Rastoke külas Korana jõe kanjonis imeliste koskede vahel. Kus ma homme hommikul ärkan on veel saladus.

Kulgedes ja lihtsalt olles tulevad ikka igasugused mõtted.

Kümme pilti ja kümme mõtet sellelt endaks saamise ehk minastumise reisilt.

1. Kui lihtne on unustada, mida sa armastad. Eksimine ja leidmine.

Kõik teavad kui lihtne on ennast ära unustada. Veelgi lihtsam on argitoimetuste ja peab-tegema-asjade kõrval ära unustada, mida sa armastad, mis sind taastab, mis sind loob.

Endaks saamiseks on ära eksimine kõige olulisem. Eksimiseks on vaja julgust ja usaldust, aga eksimisele peab jälle järgnema üles leidmine.

Leidmiseks piisab vahel ka lühikesest juhtme seinast tõmbamisest. Vaja on hetkeks vaikust, et oleks võimalik kuulda, mäletada, näha, avastada ja siis neid teha. Neile aeg ja ruum luua.

Sel reisil olen ma tundnud end elus. Koguaeg. Ja see on hea tunne.

2. Elutants ja selle lubamine.

Elu on tantsimine. Tants, millel ei ole konkreetseid samme, aga samas on tegelikult kõik sammud kõigile teada. Nende astumine, aga vajab julgust.

Äge tantsimine on ju natuke naeruväärne ja seega väga riskantne, sest võib end lolliks teha. Aga võib ka väga õnnelikuks saada.

Kui hakata liigselt koreograafiat tegema ja planeerima, siis kaob elutants ära, sest tekib „õige“ tants.

Detailide planeerimisega ei saa hulluks minna, muidu ei saa anda teistele võimalust kaasa mängida.

Elu on tants. Tants inimeste vahel. Tants eluga. Tants võimalustega.

Luba olla. Luba juhtuda. Luba.

3. Kui erinevad ja sarnased me oleme. Ühinenud mitmekesisuses.

Ma olen Horvaatias. Meie väikese mitmekesise Euroopa-küla teises otsas. Eestist alustades on see 7. riik. Vahel tundub meile, et kõik on väga erinevad. Aga kas tegelikult on? Jah, keeled on erinevad. Aga ka keeled on sarnased.

Cappuccinot saan igal pool juua ja see on tore. Aga igal pool saab ka midagi, mida kusagil mujal ei saa.

4. Mis asju me tegelikult vajame? Ebamugavus, lihtsus, räpasus, praktilisus.

Mis asju ma tegelikult vajan? See reis näitab, et natuke riideid, hügieenitarbeid ja raha. Kõik muu on boonus või koorem.

Vahel on hea minna plaanita, et ei jõuaks liigset koormat luua.

5. Kaardiga või kaardita. GPSiga või GPSita

Seiklusele minnes tekib küsimus, et kas minna kaardiga või kaardita. Tänapäeval ka GPSiga või GPSita. Kaart aitab sul kohale jõuda, aga ka avastada, sest näed suuremat pilti ja nii võid leida kohti, mida sa ei oskaks otsida. GPS viib lihtsalt kohale ja näitab detaile, aga ei näita suuremat pilti ja ei võimalda nii lihtsalt avastada.

Tegelikult ei ole ju küsimus üldse kaardis või GPSis, vaid selles, mida sina sellega teed. Nemad on lihtsalt abilised, mitte juhid. Kui sa annad võimu neile, siis oledki nende juhitav ja ohver.

Nad on tantsupartnerid, kes aitavad kohale jõuda, aga sihi ja eesmärgi pead paika panema ikka sina ise. Ja siis jälle minema, eksima, proovima, avastama, tagasi pöörama. Kriitilise mõtlemise ja oma meelte kasutamise ülesanne jääb alati sulle. Kui sa saad kaardi või GPSi peale kurjaks, sest ta tegi vea, siis oled lihtsat pelglik sõltuja, kes andis võimu ühele vidinale. Ja nii jääb kõik muu nägemata.

6. Sotsiaalmeedia on väga hea

Kas sotsiaalmeedia on paha? Muidugi on, kui sa ainult seal oled. Aga sotsiaalmeedia võimaldab leida ja suheda sõpradega, kes on sinu tee peal. Aitab leida sõbra kontserdi Zagrebis. Aitab kohtuda inimestega, kellega sa kohtusid ammu ammu. Aitab jagada rõõmu.

Jällegi on küsimus sama – mis tähenduse sina talle annad ja kuidas seda tööriista kasutad.

Sel reisil on