10 MÕTET ELUST, REISIMISEST JA KULGEMISEST


Meie ootamatu ja plaanita reis on kestnud juba nädala. See on olnud tõeline kulgemine, vaimustumine, kasvamine, olemine, juhtumine.

See reis on lihtne, tavaline ja väga eriline. Nagu elu. Kui tal lubada olla.

Aga see olla lubamine ei ole lihtne.

Täna hommikul ärkasin Rastoke külas Korana jõe kanjonis imeliste koskede vahel. Kus ma homme hommikul ärkan on veel saladus.

Kulgedes ja lihtsalt olles tulevad ikka igasugused mõtted.

Kümme pilti ja kümme mõtet sellelt endaks saamise ehk minastumise reisilt.

1. Kui lihtne on unustada, mida sa armastad. Eksimine ja leidmine.


Kõik teavad kui lihtne on ennast ära unustada. Veelgi lihtsam on argitoimetuste ja peab-tegema-asjade kõrval ära unustada, mida sa armastad, mis sind taastab, mis sind loob.

Endaks saamiseks on ära eksimine kõige olulisem. Eksimiseks on vaja julgust ja usaldust, aga eksimisele peab jälle järgnema üles leidmine.

Leidmiseks piisab vahel ka lühikesest juhtme seinast tõmbamisest. Vaja on hetkeks vaikust, et oleks võimalik kuulda, mäletada, näha, avastada ja siis neid teha. Neile aeg ja ruum luua.

Sel reisil olen ma tundnud end elus. Koguaeg. Ja see on hea tunne.

2. Elutants ja selle lubamine.


Elu on tantsimine. Tants, millel ei ole konkreetseid samme, aga samas on tegelikult kõik sammud kõigile teada. Nende astumine, aga vajab julgust.

Äge tantsimine on ju natuke naeruväärne ja seega väga riskantne, sest võib end lolliks teha. Aga võib ka väga õnnelikuks saada.

Kui hakata liigselt koreograafiat tegema ja planeerima, siis kaob elutants ära, sest tekib „õige“ tants.

Detailide planeerimisega ei saa hulluks minna, muidu ei saa anda teistele võimalust kaasa mängida.

Elu on tants. Tants inimeste vahel. Tants eluga. Tants võimalustega.

Luba olla. Luba juhtuda. Luba.

3. Kui erinevad ja sarnased me oleme. Ühinenud mitmekesisuses.