• Epp Adler

10 MÕTET ELUST, REISIMISEST JA KULGEMISEST


Meie ootamatu ja plaanita reis on kestnud juba nädala. See on olnud tõeline kulgemine, vaimustumine, kasvamine, olemine, juhtumine.

See reis on lihtne, tavaline ja väga eriline. Nagu elu. Kui tal lubada olla.

Aga see olla lubamine ei ole lihtne.

Täna hommikul ärkasin Rastoke külas Korana jõe kanjonis imeliste koskede vahel. Kus ma homme hommikul ärkan on veel saladus.

Kulgedes ja lihtsalt olles tulevad ikka igasugused mõtted.

Kümme pilti ja kümme mõtet sellelt endaks saamise ehk minastumise reisilt.

1. Kui lihtne on unustada, mida sa armastad. Eksimine ja leidmine.


Kõik teavad kui lihtne on ennast ära unustada. Veelgi lihtsam on argitoimetuste ja peab-tegema-asjade kõrval ära unustada, mida sa armastad, mis sind taastab, mis sind loob.

Endaks saamiseks on ära eksimine kõige olulisem. Eksimiseks on vaja julgust ja usaldust, aga eksimisele peab jälle järgnema üles leidmine.

Leidmiseks piisab vahel ka lühikesest juhtme seinast tõmbamisest. Vaja on hetkeks vaikust, et oleks võimalik kuulda, mäletada, näha, avastada ja siis neid teha. Neile aeg ja ruum luua.

Sel reisil olen ma tundnud end elus. Koguaeg. Ja see on hea tunne.

2. Elutants ja selle lubamine.


Elu on tantsimine. Tants, millel ei ole konkreetseid samme, aga samas on tegelikult kõik sammud kõigile teada. Nende astumine, aga vajab julgust.

Äge tantsimine on ju natuke naeruväärne ja seega väga riskantne, sest võib end lolliks teha. Aga võib ka väga õnnelikuks saada.

Kui hakata liigselt koreograafiat tegema ja planeerima, siis kaob elutants ära, sest tekib „õige“ tants.

Detailide planeerimisega ei saa hulluks minna, muidu ei saa anda teistele võimalust kaasa mängida.

Elu on tants. Tants inimeste vahel. Tants eluga. Tants võimalustega.

Luba olla. Luba juhtuda. Luba.

3. Kui erinevad ja sarnased me oleme. Ühinenud mitmekesisuses.


Ma olen Horvaatias. Meie väikese mitmekesise Euroopa-küla teises otsas. Eestist alustades on see 7. riik. Vahel tundub meile, et kõik on väga erinevad. Aga kas tegelikult on? Jah, keeled on erinevad. Aga ka keeled on sarnased.

Cappuccinot saan igal pool juua ja see on tore. Aga igal pool saab ka midagi, mida kusagil mujal ei saa.

4. Mis asju me tegelikult vajame? Ebamugavus, lihtsus, räpasus, praktilisus.


Mis asju ma tegelikult vajan? See reis näitab, et natuke riideid, hügieeitarbeid ja raha. Kõik muu on boonus või koorem.

Vahel on hea minna plaanita, et ei jõuaks liigset koormat luua.

5. Kaardiga või kaardita. GPSiga või GPSita


Seiklusele minnes tekib küsimus, et kas minna kaardiga või kaardita. Tänapäeval ka GPSiga või GPSita. Kaart aitab sul kohale jõuda, aga ka avastada, sest näed suuremat pilti ja nii võid leida kohti, mida sa ei oskaks otsida. GPS viib lihtsalt kohale ja näitab detaile, aga ei näita suuremat pilti ja ei võimalda nii lihtsalt avastada.

Tegelikult ei ole ju küsimus üldse kaardis või GPSis, vaid selles, mida sina sellega teed. Nemad on lihtsalt abilised, mitte juhid. Kui sa annad võimu neile, siis oledki nende juhitav ja ohver.

Nad on tantsupartnerid, kes aitavad kohale jõuda, aga sihi ja eesmärgi pead paika panema ikka sina ise. Ja siis jälle minema, eksima, proovima, avastama, tagasi pöörama. Kriitilise mõtlemise ja oma meelte kasutamise ülesanne jääb alati sulle. Kui sa saad kaardi või GPSi peale kurjaks, sest ta tegi vea, siis oled lihtsat pelglik sõltuja, kes andis võimu ühele vidinale. Ja nii jääb kõik muu nägemata.

6. Sotsiaalmeedia on väga hea


Kas sotsiaalmeedia on paha? Muidugi on, kui sa ainult seal oled. Aga sotsiaalmeedia võimaldab leida ja suheda sõpradega, kes on sinu tee peal. Aitab leida sõbra kontserdi Zagrebis. Aitab kohtuda inimestega, kellega sa kohtusid ammu ammu. Aitab jagada rõõmu.

Jällegi on küsimus sama – mis tähenduse sina talle annad ja kuidas seda tööriista kasutad.

Sel reisil on sotsiaalmeedia meie truu ja üllatusi pakkuv kaaslane olnud.

7. Kas ilm on hea?


See on üks esimesi küsimusi, mida sageli esitatakse. Ja see teeb vahel nõutuks, sest ei tea, mida vastata.

Meil on olnud üks päikeseline päev. Nõme, eksole?! Või kas on?

Kas ilm tegelikult on üldse oluline? Ta on täpselt nii oluline, kui oluliseks sa ta teed.

Sellistel reisidel on paha ilma eelis see, et siis on teised inimesed kusagil koopas peidus ja sina saad nautida imesid eksklusiivses privaatsuses.

Lisaks loob iga ilm täiesti uskumatuid helisid, värve, lõhnu ja tundeid.

Tugev tuul tammikus on kui merekohin. Pilvine ilm muudab Balatoni roheluse kirjeldamatuks ja pildistamatuks türkiisiks. Vihmasajus on öine kosekohin veelgi müstilisem. Lumes saab lumesõda mängida. Ja päikesega saab päikeseprille kanda.

Ilm lihtsalt on.

8. Mul on väga hea, aga kas mul tohib olla nii hea.


Sa ütled „Muidugi tohib!“.

Ma ei tea kas tohib ja kui palju meil lubatakse tegelikult end hästi tunda.

Mul on väga hea olla, aga kas tohib olla nii hea olla. Kas ma peaks tundma end süüdi, sest minu otsus mõjutas tugevalt ka teisi, nende mugavust ja heaolu.

Aga mul on hea. Väga hea.

9. Kuula oma südant ja sisehäält


Palju lihtsam öelda kui teha. Aga kui teed, siis on väga hea.

Kas sinu süda on pigem lumememm, põder või päkapikk? Ja mis juttu tema räägib?

10. Lehtedes sahistamise tähtsus


Selle aasta märksõnad on tammikud.

Ühel teisel reisil sattusin suvisesse võlutammikusse. Nüüd sattusin sügisesse võlutammikusse. Metsapõrand oli kaetud täiusliku sahistamise vaibaga.

Eile käisin esimest korda uskumatus ja vapustavas pöögimetsas.

Nii lihtne on näha lehtedes ainult sodi ja tüütust, mitte mängu, võlu ja aastaringlust.

Üks minu elu tähtsaim puu pidi surema, kuna ta ajas liiga palju lehti.

Lehtedes sahistamises on mäng, eluhääl, eluring ja ka väike risk, sest lehehunniku all võib ennast peita ju lomp, muda või hoopis mälestus ühest koerakesest.

Aga eks elu ongi täis selliseid riske.

Ei ole midagi lihtsamat kui loobuda mängust ja lehtedes sahistamisest. Veelgi lihtsam on seda teistele keelata.

Palju raskem on seda lubada. Veelgi raskem on seda ka teha.

Me tegelikult ju kõik teame neid elutantsu samme. Me tegelikult kõik oskame protsessis olla ja protsessi usaldada. Aga olme, meedia, harjumused, kuuldused sunnivad väga kergesti seda tantsu unustama. Me hakkame kartma ja mitte usaldama.

Ma lähen nüüd luban sel tantsul jätkuda.

Tantsi sina ka!

Ja ikka endiselt kutsun sind endaga 3. detsembril Minastuma!


Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2020 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • Pinterest - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle
  • Google+ - Black Circle