Bonjour!
Nii ongi. Ma olen 44 aastat vana ja jaanuari algusest olen Bordeaux Montaigne Universite's Erasmus üliõpilane. Terve semestri ehk juunini.
Minu seekordne ülikooli minek ei olnud uue alustamine või isegi uue otsimine. See oli hoopis jah-ütlemine oma mõtetele ja unistustele.
Semiootika on mind alati intrigeerinud ja on alati tundunud, et see võiks mulle sobida. Isegi kui ma sellest mitte midagi ei teadnud. Ma ei osanud uneski näha, et ta on nii õige. Korraga täitsa uus ja mitte midagi uut. Täiesti loogiline ja loomulik, mis mahutab ja liimib kokku kogu mu kohati arusaamatult mitmekesise kogemus- ja huvide maastiku.
Ülikooli minnes oli mul kaks plaani.
Esiteks - Hoida oma inspiratsiooni ehk mitte minna närvi ja teha kõike kergelt. Avastasin, et ärevuse ja ükskõiksuse kõrval on veel variante. Inspireerunud ja kirglik usaldav rahulikkus. See olek lihtsalt kasutab ärevuse ja ükskõiksuse energiat nutikamalt. See tähendab ka, et valin aineid ja õppejõudusid targalt ning ei lähe närvi, isegi kui on väga halb. Iga kodutöö kirjutan enda jaoks põnevaks, isegi kui see tähendab ülesande loomingulist arendamist. Selle ülbe ja enesekeskse, kui sõbraliku ja heatahtliku inspiratsiooniplaani ootamatu tulemus oli, et sain hoopis esmakordselt viieliseks ja sain lausa stippi:)
Teine plaan oli teha seda, mida ma varem ei ole teinud. Üks neist oli teha Erasmus semester Prantsusmaal.
Just Prantsusmaal, et harjutada ja parandada oma prantsuse keelt. Mulle ei meeldi üldse, et ma teda veel ei oska. Viimased neli aastat olen iga päev Duolingo abil õppinud ja nüüd hakkan prantsuse keelsetes loengutes käima. Eilsele infopäevale tuginedes võib juhtuda, et saan lausa millestki aru. Vaatame, kuidas tegelikut läheb. Eks kui on keeruline, siis keskendun kohaliku elu avastamisele. Söön trühvleid, austreid ning maitsen veini. Kuidagi ikka saab keerukusest üle! Ja pealegi võin olla ka klassi kõige halvem!
Kas imelik ei ole nii vanana teiste hulgas olla?
Kas sa üldse ei muretse?
Kas perekond lubas?
Aga mis saab sellest, sellest ja sellest....?
Aga kuidas rahaga on?
Aga, mis selle eesmärk on?
Aga, mis mõte sellel on?
Aga...
Siia tulemine on olnud põnev teekond.
Loomulikult oli vaja palju korraldada. Hirmudest ja muredest üle saada. Usaldada. Infot hankida. Prantsuse keelsetest kirjadest aru saada ja neile vastata.
Kuid tegelikult oli vaja lihtsalt teha mis vaja ja tulla? Lootuses, et äkki läheb hästi.
Ma olen siin ju ainult 5 kuud, mitte 5 aastat. Viie kuu pärast ei ole vaja kogu elu ümber korraldada. Lisaks olen ma nii lähedal, et kui ikka vaja, siis saan koju ka tulla.
Samuti on olnud põnev ja väga kasulik kohtuda kõikide nende küsimustega ja oma piiridega.
Nii lihtne on ju parkida ennast mingitesse arusaamadesse, mida teatud vanuses ja teatud rollides tohib või ei tohi. Ja nii seiskubki elu.
Mingi loo tõttu. Mingitel põhjustel enam midagi ei saa, ei tohi, ei kõlba, on imelik, on raske, ei viitsi, ei lubata.
Aga äkki saab? Äkki on lihtsam kui arvad? Äkki kõik peavad vastu? Äkki suhted hoopis tugevnevad?
Ja nüüd ma olengi siin. Loomulikult ma vajan palju abi. Ja pidin julgema seda küsida. Pidin nägema, et mu ümber on inimesed ja suhted, kes toetavad ja aitavadki. See on üks elu tulemus, millega tuleb pidevalt tööd teha. Me kõik vajame kogukonda.
Mu varasematel käimistel oli alati olemas mu päritolu perekond, kes lihtsalt oli. Küsimusi esitamata. Nüüd on mu perekond täielikult elu jooksul ise loodud. Ükski sealne element ei ole isetekkinud. Seda on loodud, toidetud, hoitud, kasvatatud. See on kui ime ja samas valik. Ja selle selline olemasolu teeb väga tänulikuks ja alandlikuks.
Ehita ja toida oma suhteid. Luba teistel täita oma unistusi ja toeta neid nende unistustes! Täida oma unistusi ja palu neil toetada sind. Esita toetavaid küsimusi, mitte hirmutavaid küsimusi. Ära aseta oma hirme ja projektsioone ja arusaama normaalsusest teise peale.
Minu seekordne välismaale tulemine on teise tundega. Ma ei vajanud seda kogemust millegi otsimiseks, katkestuseks, põgenemiseks. See on nagu lihtsalt üks asi, mida ma tahtsin ja pidin enda austamiseks tegema. Mu eelmised semestrid tõestasid, et ma saan oma elu, töö ja õpingud ühendada paremini kui arvasin. Nüüd teen lihtsalt sama Prantsusmaalt.
Samuti on tunne, et ma olen siin mingi uue ja natuke võõra endaga. Kõik mu vanad mustrid, ärevused, mured, hirmud on platsis, aga nad justkui ei saa üldse enam sõna. Mingi uus tegelane juhib mängu. Kuulab mured küll ära, aga ei võta sellest kinni. See võõras tundub päris tore tegelane. Loomulik, lihtne ja mõnus. Päris chill. Aga ikkagi veel natuke võõras, keda peab avastama. Igal juhul on temaga hea koos olla ja tundub, et temaga juhtub ka toredaid asju.
Ma olen täiesti uues kohas. Ma ei ole siin kandis varem käinud ega tunne siin kedagi. Kogu elu hakkab end alles lahti rullima. Lõuend oli saabudes täiesti tühi ja maalija ootel.
Eile rullisin end juba ühele imelisele kontserdile. Tänu millele tutvusin ka ülejäänud hooaja kavaga. Sel kevadel esinevad siin kaks pianisti, kelle kontsertidest olen ammu unistanud. Khatia Buniatishvili pilet on mul nüüd juba olemas. Lang Langi piletit peab veel jahtima. Küll see ka tuleb.
Tavaliselt peaks siin praegu olema umbes 15 kraadi sooja, aga üleeile maandudes oli lumi maas ja 0 kraadi. Viimati sadas siin lund 2012. aastal. Kogesin seega midagi väga erilist. See tuletas meelde, et talv on talv kõikjal. Mingil põhjusel hetkel see sompus ja külm ilm toetavad mind. Aitab jälle ootustest ja arvamustest lahti lasta ning lihtsalt olla kohal, mitte fantaasiates.
Vaatame, mis lood siin sünnivad. Olen põnevil ja annan oma teekonnast ikka vahepeal teada.
Soovin sulle su unistuste üles noppimist ja sõgedalt nende teostamist!
Sest äkki läheb hästi ja äkki on tugi olemas!
Olge nõus sõprade kasse ja koeri hoidma. Laste hoidmisega tuge pakkuma. Lilli kastma. Autodele varjualust pakkuma. Või muud, mida nad vajavad, et oma teekonda käia.
Soovin selle mõtte panna eriti perekondadele ja püssuhetele südamele.
Palun lubage üksteisel elada ja toetage seda.
Ärge hoidke üksteist tagasi mugavusest, hirmust vms.
Ma näen liiga palju inimesi, kellele tundub, et ainus viis austada oma elu on suhetest lahkumine.
Suhted ei tohiks olla parklad või vanglad, vaid elu toetavad ja tõstvad süsteemid.
Äkki saab ka püsisuhtes või peres teha asju. Muidugi tuleb igatsus, aga sama palju tuleb ka eeskuju, julgustus ja uue energia ning väärtusega suhe. Tulevad uued lood, mis toetavad ja hoiavad argipäeva rohkem kui kahetsuste loodud pahameel. Ja lootus, et hülgamist või õnnetust ei juhtu, kui sa teisel elu kogeda ei luba, ei tundu mõistlik ega loomulik. Lõpuks peab teine lihtsalt põgenema. Äkki on veel variante...
Naudi igat hetke! Ükskõik, milline ta on.
Õnnetunne on alati valik.
À bientôt