Esinemishirm on üks kõige levinum hirm. 

Seetõttu on ta ka nii popp ja õigustatud. 

Ta tundub normaalne, sest teised ju ka kardavad.

Ja on ka palju selle hirmu eeskujusid, õpetajaid ja julgustajaid. 

Palju rohkem kui esinemise julgemise ja oskamise toetajaid.

 

Miks me esinemist nii palju kardae? 

​

Mõnes mõttes on see hirm loomulik, sest esinemine paneb meid valgusvihku. Kogu tähelepanu on meil ehk ma olen sel hetkel väga oluline ja väga haavatav. Aga mis siis kui ma eksin, ütlen midagi valesti, rumalat, imelikult... Kui nad naeravad, pettuvad, küsivad midagi rasket... 

​

Esinemine toob esile kogu meie inimlikkuse ja ebakindluse arsenali. Pea läheb tühjaks. Mõte jookseb kinni. Keha hakkab värisema. Pulss tõuseb kosmosesse. Nahk läheb piinlikult punaseks. Hääl hakkab värisema. Loomulik, et sellises olukorras normaalne inimene olla ei taha! See tundub ebatervislik:)

​

Aga sellel loomulikul lool on ka teine külg. 

Lugu on selline, et tegelikult me ei saa esinemist oma elus vältida.

Me teeme seda koguaeg. 

Igal koosolekul, vestluses, seminaris, loengul, tunnis. Ka lihtsalt tere öeldes.

Esinemine on lihtsalt üks suhtlusolek.

Esinemine võimaldab esile tuua meie võimekuse. Meie kogemused, teadmised, mõtted, küsimused, ideed, täpsutused. Aga ka teiste tunnustamise ja toetamise. 

Esinemine võimaldab luua suhteid, hoida suhteid, esindada ägedust, olla lauas

​

Esinemine on üks parim enesearengu toetaja, mugavustsooni lõhkuja, enda ja teiste väärtustaja. 

​

Loodan, et nüüdseks on selge, miks ma arvan, et esinemise kartmine on meeletu ja mõttetu elu raiskaja. 

​

Ma tahan aidata sul teha esinemisega rahu.

Et see muutuks lihtsalt üheks sinu eluoskuseks.

Et su väärtustunne kasvaks ja seega julgeksid olemasolla. 

Et sa tahtmatult ei populariseeriks esinemishirmu.

​

​