HIRM JA KARTMINE – milleks nad on ja kuidas neid ületada?
- Epp Adler
- Mar 1, 2018
- 12 min read
Kartmine ja hirmud on kõige suuremad elu ja arengu takistajad. Miks nad meil on, kust nad tulevad, mis kasu neist on ja kuidas neid ületada - sellest kõigest see artikkel räägibki.
Igal sekundil reageerib su keha tuhandetele välistele stiimulitele ja selle kõigega peab su sisemine süsteem hakkama saama.
Su süda, pea ja veel mitmed süsteemid teevad koguaeg tööd, et hinnata kas olukord on ohutu või ohtlik ning mida järgmiseks peaks tegema.
See on su süsteemile päris suur koorem ja et koormat vähendada tekivadki mustrid, süsteemid ja menüüd. Kega õpib ka teatud olukordi ennetama ja vältima.
Nii saab järgmises sarnases olukorras korrata varasemat edukat käitumismustrit.
See on küll väga lihtsustatud kokkuvõte, aga nii põhimõtteliselt tekitavadki kõik meie käitumis- ja suhtumismustrid. Osad mustrid on kasulikud, osad on kahjulikud ja osad mustrid on ajale jalgu jäänud, kuigi algselt olid nad kasulikud. Nii on ka paljue hirmudega.
MIDA INIMESED KARDAVAD?
Kõike.
Absoluutselt kõike saab karta.
Kõrgust, sügavust, vett, päikest, tuult, tormi, laineid, vaikust, müra, inimesi, esinemist, vanemaid, oma lapsi, naabreid, autosid, busse, ronge, tramme, trolle, laevu, lennukeid, loomi, linde, putukaid, maastikke, ameteid, muutuseid, rääkimist, laulmist, tantsimist, telefoni jne. See nimekiri on lõputu.
Enamus inimestel on hirmud spetsiifilisemad – osad kardavad näiteks õpetajaid üldiselt, teised jällegi väga konkreetselt keka õpetajaid või vene keele õpetajaid. Mõni kardab kõiki maailma arste, teine jällegi hamba- või mõnda muud konkreetset arsti.
Kõik need asjad ju ongi ohtlikud. Ei saa öelda, et hirmud on mõttetud.
MILLEKS HIRMUTUNNET VAJA ON?
Hirmutunne aitab meil ennast kaitsta. Kunagi meie esivanemad elasid pidevas ohus ja nii pidi nende süsteem oskama ohtu ennetada, et saaks õigel ajal reageerida, vahel põgeneda ja teinekord oli mõttekas võidelda.
Seega hirmutunne on meie keha viis meid ohu eest hoiatada. See on tunne, mis kaitseb meid.
Kogu meie süsteem teenib igal hetkel ainult ühte eesmärki – meid elus hoida, nii füüsiliselt kui psüühiliselt.
Ehk siis võib öelda, et hirmud on meie sisemised turvamehed. Nad seisavad meie heaolu eest.
Aga hirmude ja meie psüühikaga on üks jama.
Meie psüühika ei tee vahet reaalsusel ja ettekujutlusel. Ja ta on päris suus meister asjade paisutamises ja ettekujutamises. Ja nii võib hirm üha suureneda, kuigi sa oma hirmuobjektiga ei pruugi kunagi oma elus päriselt kokku puutuda.
Näiteks su avaliku esinemise hirm muudkui suureneb, kuigi sa ei esine mitte kunagi, sest su hirm on sind selle eest hoidnud. Aga hirm muudkui paisub. Tont läheb üha suuremaks. Ja iga kord kui sa ütled hirmu ületusele "Ei", ütled oma hirmule ja tema kasvamisele "Jah!".
KUST HIRMUD TULEVAD?
Kuigi hirm on meie instinktiivne tunne ja kaitsemehhanism, siis me ei saa siia ilma tulles kaasa oma “HIRMUDE PÕHIPAKETTi”. Me oskame hirmu tunda, aga me ei tea veel, mida me täpselt kartma peame. Ja seda me hakkamegi esimesest päevast peale õppima.
Paljudele hirmudele pannaksegi alus lapsepõlves, sest meie psüühika ei ole veel väljaarenenud ja seetõttu on vaja lapsi rohkem kaitsta. Kuna lapsed on väärtuslik ohtliku käitumisega kraam, siis kaitstakse neid ka väliselt kõige eest. Sageli tehakse seda hoiatamise, hirmutamise, ähvardamise, alandamise ja muude võtetega, mis kõik loovad teadmisi ohtlikest ja ohututest objektidest ning olukordadest.
Ehk siis, me õpime hirmu tundma ja looma kõik oma unikaalse hirmude kombo, mis hakkavad meie elu juhtima.
HIRMUDE ÕPPIMINE
Osa asju me kogeme ehk need on asjad, mis on meiega päriselt juhtunud.
Kogetud juhtumid annavad meile aimu, et mingi asi on ohtlik. Vahel teadsime seda enne ja vahel saime juhtunu tulemusena teada.
Sageli aga läbielatud juhtumid kasvatavad ka hirmutundega hakkama saamise oskust, sest kuigi juhtus hirmus asi, siis said teada, et sa elasid selle üle.
Suur osa hirmudest tekib meil, kuna me kuuleme või näeme teiste juhtumeid. Ja selle pealt saame teada, et “ahsoo, nii võib ka juhtuda”.
Kõik halvad uudised treenivad su hirmutunnet.
Palju on inimesi, kes elavad ainult töö-kodu või ainult kodu elu ja kelle kogu maailma info tuleb meediast. Nende teadmise järgi on maailm väga ohtlik. Välismaal on ainult terror ja ka kesklinnas toimuvad koguaeg õnnetused, vargused, röövimised ja tapmised. Ja nii treenivad nad oma hirmud ja levitavad seda maalsasti ka oma lausete ja küsimustega teistele.
KUIDAS MA ÕPPISIN KITSE KARTMA?
Põhikooli ajal ma armastasin üle kitse hüpata. Mulle meeldis kummikeks, nii et hüppamises olin ma hea. Ja nii ma siis rõõmsalt hüppasin kõrgelt üle kitse. Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi ebaõnnestunud, haiget saanud vms. Kits ei kuulunud mu pikka hirmude nimekirja. Kuni ühe päevani...
Peale mitut edukat ja rõõmsat sooritust ootasin jälle sabas oma korda. Ja nägin kuidas klassiõde Kadri hüppas liiga madalalt ja maandus oma taguotsaga kitse äärel ning sai haiget.
Kukkumist polnud, nuttu polnud, verd polnud, haava polnud. Kadri lihtsalt naeris ja hõõrus oma haiget saanud taguotsa. Pealtnäha ei juhtunud midagi erilist.
Aga minu tundlikus ajus muutus kõik.
Ma sain teada, et kits on ikkagi ohtlik.
Ja sellest päevast alates muutus kits mu silmis 10x suuremaks, ohtlikumaks ja võimatumaks. Ma tegin kõik, et neis tundides mitte olla ja iga hüpe muutus piinaks. Ja seda kapitaalset käitumise muutust ei märganud keegi ega aidanud mul selle hüpoteetilise hirmuga hakkama saada. Ja nii sai temast minu enesemääratluse osa ja edasiste käitumisotsuste alus.
HIRMUDE ÕPETAMINE
Hirmunud inimene on nõrk, ärev ja seega kergelt mõjutatav. Ehk siis allutamiseks ja võimutsemiseks on hirm lihtsaim viis inimese juhtimiseks – nii kodus, koolis, töökohal kui diktatuuris.
Iga kord kui sa ütled lapsele „Vaata, et sa ei kuku.“, „Vaata, et sa auto alla ei jää.“ vms., siis programmeerid sa ta aju ja ehitada ta hirmude nimekirja. Ja kui ta selle hirmu eest saab veel ka ülevoolava armastuse osaliseks, siis ta saabki teada, et arglikkus ja kartmine on tee armastuseni. Ehk see on hea asi.
Ja nii me armastamegi arglikke, pelglikke, tagasihoidlikke lapsi. Toidame neid tundeid. Ja loome aluse ühele ebakindlale täiskasvanule, kes nende tunnetega ülejäänud elu tegeleb ja vastuseid otsib, sest ta on takistatud ja piiratud.
Väga suur vahe on, kas õpetada mida peab kartma või hoopis, mille suhtes peab olema tähelepanelik või kuidas pealtnäha hirmutavate asjadega toime tulla.
Kas sa saadad lapse puu otsa hirmuga ehk ütled „Vaata, et sa ei kuku... (see lause jätkub ilma välja ütlemata „või muidu“ga)“ ja ei anna ühtegi oskust, nippi, vihjet, soovitust, kuidas paremini ronida?
Sama on saata niigi pelglik inimene lavale ja teha omaarust nalja „Vaata, et sa siis käkki kokku ei keera“ või „Su pluusil on plekk.“
Ja nii õpetatakse kõiki hirme. Kui sa seda ei tee, siis kutsun isa, arsti, õpetaja, naabri, koera... Ja nii ehitataksegi hirmuobjektid.
Ma tean, et kõikide nende hoiatuste näiline soov on kaitsta teist valu eest. Ja see on ju hea, aga oled sa kindel, et sa kaitsed teda tema valu eest? Äkki kaitsed end hoopis oma valu eest?
Täiskasvanu ülesanne on toetada kasvamist, mitte seda takistada. Seetõttu on oma hirmude ohjamise oskus väga oluline, sest muidu hakkab sinu hirm takistama teise õppimist. Loomulikult sa hoolid, aga vahel sinu hoolimine takistab teisel kogemist.
See kõik ei puuduta ainult lapsi, vaid kõik hirmunud inimesed muutuvad sisemiselt lapseks, kes vajavad kaitset. Nii, et need näited käibivad täpselt samamoodi ka ealiselt täiskasvanute kohta.
HIRMUDE PÄRANDAMINE
Juba minu ema kartis sügavas vees ujumist...
Kui sinu peres on keegi, keda sa austad (ka hirmust) ja kes teatraalselt häälekalt identifitseerib end mingi hirmu abil, siis on ta su eeskuju. Ja kuna sa oled näinud ainult selle asja kartmist, mitte sellest hirmust üle saamist, siis on väga lihtne võtta see hirm ka üle ja enda omaks.
Kuigi sa ei ole seda asja ise kunagi näinud, proovinud, õppinud ega kogenud, aga kuna sa tead et „Kõik meie pere mehed ei ...“ ja sina tahad olla ka „meie pere mees“, siis ongi pärand üle võetud ja ilmselt jätkumisele suunatud.
HIRM KUI IDENTIDEEDI OSA
Naised lihtsalt kardavad hiiri, ämblikuid vms.
Kas tõesti?
Tõeline mees ei karda hiiri, ämblikuid vms.
Kas tõesti?
Ema ehk täiskasvanud naine ei mängi, ei roni, ei uju, ei tee lastega midagi kaasa.
Kas tõesti?
Need on stereotüübid, mis aitavad meil olla aktsepteeritud, täita õigesti mõnda rolli.
Kuna nõrk kiljuv naine kutsub loodetavasti esile igas mehes tema sisemise rüütli, siis on kiljuv reaktsioon hea ja tasub korrata.
Samas kiljuv mees ei oleks nii tahetud ja ei kutsuks esile naistes iha-reaktsiooni, nii et tema puhul tuleb hirmuga toime tulla teisiti.
Samuti võivad olla hirmud ka rahvuslikud sümbolid.
Eestlased ju juba on sellised vaiksed ja tagasihoidlikud, nii et esinemise hirm on meile juba emapiimaga sisse kodeeritud.
Kui hirm on sinu identiteedi osa, siis on selle muutmine jällegi raskem, sest teised oskavad sind ju selle järgi määratleda. Ja kui sinu enda jaoks tähendab naine olemine teatud asjade kartmist, nõrk või abitu olemist, siis selle muutumisega kaasneb oht kaotada ka oma identiteet naisena. Sest alternatiiv tundub ju olevat sõjaprintsess Xena või Bitch. Ja neid ju ei armastata. Nii et sellisel juhul on hirm nö „turvaline probleem“, mis loob elus turvatunnet, pakub kuuluvustunnet ja raamitud arusaadavaid rolle. Ja sellist hirmu peab seega hoidma ja kaitsma. Kuniks ta tegelikult ikkagi jalgu jääb...
SÕNADEL ON VÄGA SUUR MÕJU
Loodan, et saad juba aru, et suur osa meie hirmudest on legendid, müüdid, ettekujutused, mille on loonud teiste pildid, sõnad ja küsimused.
Me kõik võime üksteisele hirme tekitada.
Me ise tekitame endale hirme.
Me kõik võime olla üksteisele hirmude ületamise kaasteelised.
Me kõik võime lõpetada oma hirmude toitmise.
Selleks pead hakkama kontrollima oma sõnu, mida sa ütled endale ja mida ütled teistele. See on esimene samm.
“KAS SA ÜLDSE EI KARDA?”
See on küsimus, mida mulle esitatakse kõige rohkem.
See on kõige rumalam küsimus, mida saab üldse esitada, sest sellele ei saa vastata.
Kas sa tahad kuulda, et tegelikult kardan või et tõesti ma üldse ei karda, mis on ju jama.
Ja kust sa üldsegi võtad, et ma ei karda? Äkki ma proovin esimest korda oma hirmu ületada? Äkki ma olen otsustanud enam mitte karta? Äkki ma olen läbinud pika teraapia, et lõpuks midagi tegema hakata? Äkki ma kardan nii palju, et ma lähen kohe katki, aga ma tean, et ma pean proovima?
See on küsimus, millega toidad oma hirmu ja teise hirmu. Ja sa ju tead, kui habras on hirmuületamise energia. Selle saab ühe sõnaga hävitada.
Hirmu ületamise kõrval seismine eeldab meeletult respekti, empaatiat ja endast loobumist. Sageli ei tohi hirmu ületaja poole vaadata, temaga rääkida, sest ta on enda ületamisega väga ametis. Muidugi sa tahad kiita ja julgustada, aga see aitab sind, mitte teda. Kõige rumalam on öelda “Ära karda!” või “Mis sa kardad, see pole ju midagi!”. Jah, sinu jaoks võibolla tõesti. Aga teine astub kohe võitlusse sinu jaoks nähtamatu 17pealise lohega.
Oluliselt parem on öelda “Ma tean, et sa kardad. Ma tean, et see on hirmus. Võta rahulikult aega. Kui oled valmis, siis tee. Ma usun sinusse ja tean, et sa saad hakkama. Aga tee omas tempos.” Ja siis lase olla. Vahel muutub inimene nii väga kiiresti julgeks.
Kui keegi on midagi ületanud, siis ära hakka ka kohe tänitama, kiitma ja seletama, et “Oi kui tubli” või “Ma ju ütlesin…” või muud sarnast totrust.
Enamus inimesed ületasid oma igasuguse mugavuspiiri ja alles taastuvad, seedivad juhtunut. Võibolla kogesidki nad päriselt kardetud valu ja ebamugavust, aga nad elasid selle üle ja see on OK ehk selgus, et vastik oli küll, aga ei tapnudki.
Kui sa ütled neid lauseid, siis sa annad hinde. Aga inimesed ei peaks ületama hirme hinde saamiseks, vaid kuna nad ise tahavad saada rohkem endaks ja selleks on vaja oma hirmud ületada. Hirmud hoiavad meid sisemiselt väikse lapsena, kes vajavad igavesti kaitset ja abi. Nii et kui tahad saada ehedalt vabaks endaks, siis ei jää muud üle kui oma hirmudega tegeleda.
HIRMUTUNDEGA ELAMA JA TEMA KUULAMA ÕPPIMINE
Juba alguses mainisin, et hirm on meie sisemine hääl, mis hoiatab.
Sinu enesemeisterlikkus on õppida seda häält kuulama.
Ta hoiatab õigete asjade eest, aga sinu võimuses on otsustada kas sel hetkel on oht tõeline või mitte. Seejärel saad juba otsustada oma reaktsiooni ehk käitumise.
Hiirt nähes ei pea tegelikult kiljuma. Ja hiir on lihtsalt hiir. Ta teeb omi asju. Jah sa võid teda karta, aga sa võid ka mõista, et ta ei soovi sind rünnata, ta ei ole paha. Ta on lihtsalt hiir, kellele sa reageerid tugevamalt kui teistele asjadele. Hiirt nähes võid temaga hoopis vestelda “Tere Hiir. Ma lähen nüüd teise tuppa ja palun mine ka oma tuppa tagasi.” Võib tunduda totter, aga nii räägid sisemist jõudu kasutades ja see võimaldab sul näha, et hiir on, hirm on ja sa ise oled. Aga te ei ole üks ja sinu käes on võim otsustada, mis sa teed. Valikuid on palju: kiljun, lähen teise tuppa, tapan, helistan 112, jään rahulikult paigale, ütlen Tere vms.
HIRMUTUNDEGA HAKKAMA SAAMISE ÕPETAMINE
Hirmutunne tahab hoida ära valu ja tahab hoida meid elus. Väga õilsad eesmärgid .
Ma olen oma elus kõike kartnud. Ja mind ümbritsevad inimesed on kõiki minu hirme rõõmuga toitnud ja kaitsnud.
Ühel hetkel ma enam ei jaksanud karta. Ma olen enamuse oma elust kartnud. Kõike ja kõiki. Ka praegu tuleb hirm kergelt peale. Ega see lohe siis ju ära ei lähe. Ikka ajab oma pea kusaglt välja. Aga ta on päris taltsaks saanud. Ta tuletab ennast meelde ja siis ma saan ta jälle maha rahustada.
Esimene täiskasvanu, kes õpetas mulle valuga ehk hirmuga silmitsi seismist oli mu üks lapsepõlve väga tore hambaarst, kes keeldus mu pisikese augu pärast tuimestust tegema. Ta lihtsalt rääkis väga mõjusalt ja ütles, et puurimine kestab vaid mõne sekundi ja et “Elus peab valu ka tundma”. Ma olen talle lõpmatuseni tänulik. Ma ei hakanud valu armastama või ei muutunud masohhistiks, aga valu omandas elulise tähenduse ja sain sisemise jõu temaga hakkama saamiseks.
Ma olen kaotanud väga paljusid ilusaid veesid, kuna ma kartsin sügavat vett ja näo vette panemist (tegelikult vee ninna minemist). Ujuda ma ju oskasin, aga hirm muutis mind alati uppujaks. Selle ületamiseks oli vaja kahte sõpra, kes mind naeruvääristamata ja minu tempos olid nõus mu kõrval olema kui ma hakkasin esimesi arglikke ujumisi sügavas veel tegema. Nad viitsisid olla mu kõrval kui naeruväärsena tunduvad 3m kaugusel olemine minus juba meeletut hirmu tekitasid. Aga see oli vajalik algus. Ja lõpuks 26aastaselt tuli mu ellu ujumistreerner Maie, kes tõi mu ellu ninaklambri, tänu millele ma sain hakata päriselt hirmuta ja vabalt ujuma. Vahel ka ilma klambrita. See kõik oleks võinud toimuda varem. Aga õnneks nüüd on iga vesi võimalik.
Muutumise ja tegemise hirmust on aidanud mul üle saada lihtsalt tegemine, kirg, uudishimu ja lõputu naiivsus ning elutahe.
Teadmine, et muutumine on küll õudne ja tundmatusse hüppamine, aga vanasse jäämine tundub veel õudsemana. Ja siis tulebki hüpata.
Mul aitavad hirmust üle saada tuhandete teiste lood, kes ka proovisid ja õnnestusid ja jäid ellu. No ja äkki mul siis õnnestub ka!
TÄISKASVANUTE UNUSTATUD ÜLESANNE
Hirmuga hakkama saamise õpetamine lastele on täiskasvanute ülesanne. Nii loomariigis kui inimeste riigis. Tänapäeval on see ülesanne ära unustatud.
Lapsed kasvavadki vati sees. Täiskasvanud tegelikult ka. Kõik peab olema mugav, tore, nauditav ja hea. Nii kui on raskus, siis kaebame kuhugi ja kellegi peale. Sest minu koguaeg peab olema hea, aga elus ju tegelikult ei ole. Elu on täis tüütuseid, raskuseid, ootamatusi, ebaõnnestumisi, igavust, suuri õnnestumisi, keerulisi inimesi jne. Neid kõiki peab oskama kanda ja hallata. Lapsevanemad ja õpetajad saavad aidata õppida seda psüühilist koormat kandma. Selleks muidugi peavad täiskasvanud ise oskama oma valu ja hirmuga hakkama saama, sest mis nippe sa ikka muidu õpetad.
Kunagi Gröönimaal käis meile vanu kombeid tutvustamas üks shamaan. Me kõik joonistasime endale shamaani maskid. Seesama, mis selle artikli pildil. Neil maskidel oli kolm ülesannet – viljakus, jahiõnn ja hirmu õpetamine lastele, sest lapsed peavad õppima hirmu tundma ja selle tundega hakkama saama. Ja turvalises ruumis, järelvalve all on seda oluliselt parem teha.
Lapsed teevad seda õpet tegelikult instinktiivselt. Kõigi laste elus on aeg, mil kõige tähtsamad lood on hundilood. Hunt esindab hirmutavat, aga põnevat väljakutset. Ja temaga saab turvaliselt ema või vanaema süles tutvuda. Viimasel ajal olen kuulnud lugusid, et hunt jäetakse ja kõik teised “hirmsad” kohad jäetakse muinasjutust välja, sest stress on paha asi.
KUIDAS HIRM JA HIRMU PUUDUMINE VÕIVAD VÕRDSELT OHTLIKUD OLLA?
Hirm on väga ohtlik, sest see teeb nõrgaks ja rabedaks.
See mõjutab immuunsussüsteemi ja seega tervist ning tervet elu .
Hirm teeb rabedaks, pimedaks, otsustusvõimetuks.
Hirmul autojuht on kõige ohtlikum autojuht, sest ta ei suuda reageerida või
reageerib valedele asjadele.
Hirmul arsti käed värisevad.
Ja sama ohtlik on ka hirmutundeta inimene, sest ta ei tunneta piire, oma mõju ja ta ei taju teistest või endast tulenevat ohtu.
Liiklus ongi ohtlik. Ma tean seda, aga see hirm ei tohi võimust võtta. Iga minu liigutus on ohtlik teistele ja iga teiste liigutus võib olla ohtlik mulle. See teadmine muudab sind võimsaks ja vastutustundlikuks liiklejaks, kes on tähelepanelik, märkav, hooliv ja kes annab endast parima, et tagada enda ja teiste ohutus.
Sama skeem töötab ka kõikides teistes hirmu olukordades.
Hirmunud esinejat on jube tüütu vaadata ja kuulata. Ja samas esineja, kes tajub oma hirmu ja vaatamata sellele, austusest oma publiku ees, ületab ennast ja annab endast parima, võib olla väga inimlik, veenev ja mõjus.
KUIDAS SAADA HIRMUST ÜLE?
Sa pead saama aru, et hirm on su vallutanud ja juhib sind.
Sa pead mõistma, et sina ise ei ole hirm. Hirm on eraldi psüühika osa.
Sul peab sellest hirmule allumisest kõrini saama. Muidu ei juhtu midagi, sest ilma selleta sa ei ole nõus ühtegi soovitust kuulda võtma ega midagi tegema. Usu, hirm kaitseb ennast väga edukalt.
Anna oma hirmule nimi – mis hirmust sa tahad vabaneda?
Täna oma hirmu – ta on sind kaitsnud. Mõtle 3-5asja, kuidas see hirm sulle kasulik olnud on.
Seejärel mõtle, miks sulle oleks kasulik selle hirmu haardest vabaneda. Jälle 3-5 asja, mida sa siis saaksid tegema hakata, saavutada või kuidas end tunneksid, kui see hirm sind ei juhiks.
Jälgi kuidas sa räägid ja reageerid. Hakka märkama, kuidas sa oma hirmu ise toidad. Räägi endaga julgustavalt, toetavalt. Harjumine võtab aega.
Väldi hirmutajaid. Väldi teatud inimesi, teemasid, vesltuseid, uudiseid – kõike, mis su hirmu väliselt toidavad.
Visualiseeri ehk kujuta ette end seda välditavat asja tegemas. Sulle talutavas mahus. Hiirt ei pea suudlema, vaid lihtsalt võid ette kujutada, et istud toas ja hiir jookseb mööda ning sa tunned end hästi. Või kujuta ette, et oled teinud kauaoodatud muutuse või seisad naeratava ja rahulolevana väikese publiku ees.
Tee mikrosamme. Julge võtta koosolekul sõna (kasvõi üks lause), tee midagi uutmoodi, kui kardad üks välja minna – mine jaluta linnas lihtsalt 5 baarist läbi, tee neis tiir ja mine minema. Ehk siis loo endale oma hirmutava kohaga turvalisi mikro kokkupuuteid. Kasvata võhma ja oma taluvuspriiri.
Julge neid samme teha üksi. Kui päriselt vajad kaaslast, siis vali keegi, kes saab toetamisest ja julgustamisest päriselt aru. Kes on valmis sind hellalt tõukama.
Iga mikrosammu eel räägi endaga. „Ma tean, et ma kardan, aga ma nüüd proovin. Lähme!“.
JULGEMINE EI OLE KARTMISE VASTAND.
JULGEMINE ON KARTMISE LAHENDUS.
Hirmudega on kõige lihtsam tegelema hakata kui saad aru, mida sa tegelikult kardad ja mida sa tegelikult kaitsed. Ehk millised on sinu põhivajadused, põhiväärtused või kuidas ennast määratled. Ehk siis enda parem tundmine. Selle tulemusena võivad mitmed hirmud lihtsalt kaduda, sest nende funktsioon kaob või väheneb. Enda parem tundmine, et saaks julgemalt elada ongi kogu minu coachingu-töö sisu.
Comentarios