HIRM JA KARTMINE – milleks nad on ja kuidas neid ületada?

Kartmine ja hirmud on kõige suuremad elu ja arengu takistajad. Miks nad meil on, kust nad tulevad, mis kasu neist on ja kuidas neid ületada - sellest kõigest see artikkel räägibki.

Igal sekundil reageerib su keha tuhandetele välistele stiimulitele ja selle kõigega peab su sisemine süsteem hakkama saama.

Su süda, pea ja veel mitmed süsteemid teevad koguaeg tööd, et hinnata kas olukord on ohutu või ohtlik ning mida järgmiseks peaks tegema.

See on su süsteemile päris suur koorem ja et koormat vähendada tekivadki mustrid, süsteemid ja menüüd. Kega õpib ka teatud olukordi ennetama ja vältima.

Nii saab järgmises sarnases olukorras korrata varasemat edukat käitumismustrit.

See on küll väga lihtsustatud kokkuvõte, aga nii põhimõtteliselt tekitavadki kõik meie käitumis- ja suhtumismustrid. Osad mustrid on kasulikud, osad on kahjulikud ja osad mustrid on ajale jalgu jäänud, kuigi algselt olid nad kasulikud. Nii on ka paljue hirmudega.

MIDA INIMESED KARDAVAD?

Kõike.

Absoluutselt kõike saab karta.

Kõrgust, sügavust, vett, päikest, tuult, tormi, laineid, vaikust, müra, inimesi, esinemist, vanemaid, oma lapsi, naabreid, autosid, busse, ronge, tramme, trolle, laevu, lennukeid, loomi, linde, putukaid, maastikke, ameteid, muutuseid, rääkimist, laulmist, tantsimist, telefoni jne. See nimekiri on lõputu.

Enamus inimestel on hirmud spetsiifilisemad – osad kardavad näiteks õpetajaid üldiselt, teised jällegi väga konkreetselt keka õpetajaid või vene keele õpetajaid. Mõni kardab kõiki maailma arste, teine jällegi hamba- või mõnda muud konkreetset arsti.

Kõik need asjad ju ongi ohtlikud. Ei saa öelda, et hirmud on mõttetud.

MILLEKS HIRMUTUNNET VAJA ON?

Hirmutunne aitab meil ennast kaitsta. Kunagi meie esivanemad elasid pidevas ohus ja nii pidi nende süsteem oskama ohtu ennetada, et saaks õigel ajal reageerida, vahel põgeneda ja teinekord oli mõttekas võidelda.

Seega hirmutunne on meie keha viis meid ohu eest hoiatada. See on tunne, mis kaitseb meid.

Kogu meie süsteem teenib igal hetkel ainult ühte eesmärki – meid elus hoida, nii füüsiliselt kui psüühiliselt.

Ehk siis võib öelda, et hirmud on meie sisemised turvamehed. Nad seisavad meie heaolu eest.

Aga hirmude ja meie psüühikaga on üks jama.

Meie psüühika ei tee vahet reaalsusel ja ettekujutlusel. Ja ta on päris suus meister asjade paisutamises ja ettekujutamises. Ja nii võib hirm üha suureneda, kuigi sa oma hirmuobjektiga ei pruugi kunagi oma elus päriselt kokku puutuda.