"Ma olen, kes sa soovid, et ma olen" ehk kuidas on võimalik end mitte tunda?

Updated: Mar 1


"Jää alati iseendaks!"

"Usu endasse!"

"Kuula oma sisehäält!"

"Ütle, mida sa tahad, ja sa saad selle!"


Oled neid lauseid kuulnud või kellelegi öelnud? Neid on ilus ja väga lihtne öelda.


Aga neid võib olla kohutav kuulda, kui sa pole päris kindel kes sa oled, mida sa tahad või kui su sisehääl pole päris sinu hääl, vaid on üks alandaja, tähenärija või kubjas.


Näiteks võib sisehääle vastus olla:

  1. Ma olen alati kartnud, järelikult kardan edasi, et jääda iseendaks!

  2. Ma usun iseendasse ja seega olen veelgi nõudlikum ja perfektsust tagaajav nii endas kui teistes! Alati saab paremini!

  3. Ma kuulasin oma sisehäält ja see ütles, et ma ei kõlba kuhugi ega millekski.

  4. Ma usaldan ennast täielikult ja seetõttu ma ei kavatsegi kunagi esineda ja end teiste ees lolliks teha.


Sellise sisehääle näiteid võib tuua veel ja veel. Oskad ehk isegi mõne näite lisada?


Ja sellest tekib küsimus, et kas tõesti need on inimese olemuse vastused või on need hoopis mingi kavala kaitsesüsteemi vastused? Kuidas siis seda päris häält kuulda ja päris ennast usaldada? Mis see üldse on? Kas siis esinemishirm, alaväärsustunne ja perfektsionism polegi kaasasündinud isikuomadused, millega tuleb lihtsalt elada?


Ma arvan, et pole. Need on õpitud oskused, mis on küll mingil ajahetkel kasulikud olnud, aga tegelikult lihtsalt piiravad olemist ja elamist.


Tundub, et mu töö suurim väärtus on aidata inimestel hakata nägema oma olemust ja selle väärtust, et siis teha valikuid ja arenguid viisil, mis ka päriselt kannaksid, innustaksid ja eneseteostust pakuksid.



Kuidas on võimalik ennast mitte tunda?


Mul on au kohtuda hämmastavate ja võimekate inimestega, kes jõuavad enamasti minuni, kuna neil on mingid suusad ristis. Nad enam ei mahu senisesse karpi. Ei tea enam, kes nad on või mida tahavad. Kuigi nad püüavad end veenda, et kõik on ju korras, hästi ja peaks olema rahul, aga mingi asi on...


Mingi asi pole joonduses ja joondamine on sageli ka keeruline, sest joondatavad üksused on sageli kipakad. Joondatavad elemendid on siis see inimene ja mingi uus vorm.


Vormi probleem on, et püütakse mahutuda mingisse uude üldtuntud anumasse. Näiteks minnakse õppima täiesti uut (väga sageli natuke arusaamatut) ametit või püütakse saavutada karjäärimuutust mitte endast tulenevalt, vaid trendist tulenevalt. Näiteks hetkel kolm poppi lähenemist - saan IT-tegelaseks, coach-tegelaseks või investeerija-ja-finantsvabaduse-tegelaseks. Kõik ju teevad nii. Kõik need valdkonnad ongi suured ja ägedad, aga nad ei peaks olema eesmärk omaette, et kuhugi oma suusad kiiresti uue saabuva õnne lootuses paigutada, kuni...


Olulisem joondumise lähtekoht peaks olema MINA ehk kes see on, keda ma paigutan ja joondan? Mis üldse ammendas? Mis otsa sai või puudu jäi? Mis on järgmine arengut võimaldav samm? Mis on mu väärtused, vajadused, motivaatorid? Mis tüüpi tegevus mind käivitab - algatamine, arendamine, hoidmine, juhtimine, haldamine, korraldamine, mõtestamine, analüüs, töö inimestega, töö süsteemidega, töö materjalidega?


Ja nii ongi minu praktikas suurim probleem see, et inimesed tunnevad end väga vähe või vahel üldse mitte. Nad on endiselt oma noorusea või vahel lausa lapseea arusaamas iseendast ehk nende teadmine tugineb endiselt sellele, mida ütles ema, isa, naaber või õpetaja. Ja nii nad püüavadki jätkuvalt nende heakskiitu välja teenida. Nüüd juba tööandjalt, kolleegidelt, klientidelt, abikaasalt, lastelt vms. Natuke nagu lemmikloomake. Ma olen, kes sa tahad, et ma olen, et sa mulle süüa annaks ja mind ikka armastaks. Kõigil on oma trikk varrukast võtta. Kes elab mitte segades, teine jälle vait olles, viieline olles, hõivatud olles, kõrgele ja kaugele hüpates, üldse mitte hüpates, piinlikkust mitte põhjustades, alati kõige parem olles, mitte-midagi-tahtes... Ka see nimekiri võiks olla lõputu.


Kuid see nimekiri pole oluline muuks kui et hakata seda lugu teadvustama ja mõista, et selle ellujäämisloo tagajärg võib olla see, et sa ei tunne end üldse või näed end kõverpeeglis. Isegi kui sa oled nüüd väga kogenud ja "vana". Kuid vaatama kogemusele ja elatud elule ei pruugi su loomulikud omadused olla kunagi tunnistatud, tunnustatud või saanud "omaniku" heakskiitu. Olgu see omanik, siis sa ise või keegi teine. Meie kultuuriruumis juhtub ka palju meie tugevuste ja annete naeruvääristamist, sest kiitmine teeb uhkeks ja upsakaks. Hakkad endast veel hästi arvama!


Ja nii muutusid mitmed ja võibolla lausa kõige tugevamad loomulikud omadused ja talendid peidetavateks ja hallatavateks nuhtlusteks, millega ei tohi vahele jääda, sest päris kinni keerata neid ikkagi ei saa. Ikka nad pressivad välja. Osad loomulikud võimed aga kuulutatakse iseenesestmõistetavateks, tavalisteks, väärtusetuteks ja kõigil olemasolevateks. Ehk siis selleks, mille alusel saab teisi omakorda alandada, kui need "lollid" nii “elementaarset” asja ei mõista või oska.


Sa oled alati teinud ja teed edasi ellu jäämiseks ja hakkama saamiseks oma parima valiku. Mis ongi olnud piisav ja peaks ka edaspidi olema. Aga vahel enam ei ole piisav. Mõnel/paljudel koputab ühel hetkel/korduvalt miski uksele ja küsib, et kas tõesti see ongi kõik?


See oma olemuse kinni keeramise töö on päris kurnav, sest ikka hakkab lekkima. Ja nii on sageli parem variant nad vabaks lasta, et saaksid oma loomuliku olemise omaks võtta ja teda päriselt ning vabalt rakendama hakata. Tegema paremaid ja jätkusuutlikumaid valikuid, panema end õigematesse kohtadesse ja suhetesse. Ehk siis saad taasmetsistuda ja rakendada seda ägedat võimekust kogu maailma hüvanguks. See lekkiva toru lappimise töö ei teeni kedagi, nagu sa juba ilmselt kahtlustad.