"Jää alati iseendaks!"
"Usu endasse!"
"Kuula oma sisehäält!"
"Ütle, mida sa tahad, ja sa saad selle!"
Oled neid lauseid kuulnud või kellelegi öelnud? Neid on ilus ja väga lihtne öelda.
Aga neid võib olla kohutav kuulda, kui sa pole päris kindel kes sa oled, mida sa tahad või kui su sisehääl pole päris sinu hääl, vaid on üks alandaja, tähenärija või kubjas.
Näiteks võib sisehääle vastus olla:
Ma olen alati kartnud, järelikult kardan edasi, et jääda iseendaks!
Ma usun iseendasse ja seega olen veelgi nõudlikum ja perfektsust tagaajav nii endas kui teistes! Alati saab paremini!
Ma kuulasin oma sisehäält ja see ütles, et ma ei kõlba kuhugi ega millekski.
Ma usaldan ennast täielikult ja seetõttu ma ei kavatsegi kunagi esineda ja end teiste ees lolliks teha.
Sellise sisehääle näiteid võib tuua veel ja veel. Oskad ehk isegi mõne näite lisada?
Ja sellest tekib küsimus, et kas tõesti need on inimese olemuse vastused või on need hoopis mingi kavala kaitsesüsteemi vastused? Kuidas siis seda päris häält kuulda ja päris ennast usaldada? Mis see üldse on? Kas siis esinemishirm, alaväärsustunne ja perfektsionism polegi kaasasündinud isikuomadused, millega tuleb lihtsalt elada?
Ma arvan, et pole. Need on õpitud oskused, mis on küll mingil ajahetkel kasulikud olnud, aga tegelikult lihtsalt piiravad olemist ja elamist.
Tundub, et mu töö suurim väärtus on aidata inimestel hakata nägema oma olemust ja selle väärtust, et siis teha valikuid ja arenguid viisil, mis ka päriselt kannaksid, innustaksid ja eneseteostust pakuksid.
Kuidas on võimalik ennast mitte tunda?
Mul on au kohtuda hämmastavate ja võimekate inimestega, kes jõuavad enamasti minuni, kuna neil on mingid suusad ristis. Nad enam ei mahu senisesse karpi. Ei tea enam, kes nad on või mida tahavad. Kuigi nad püüavad end veenda, et kõik on ju korras, hästi ja peaks olema rahul, aga mingi asi on...
Mingi asi pole joonduses ja joondamine on sageli ka keeruline, sest joondatavad üksused on sageli kipakad. Joondatavad elemendid on siis see inimene ja mingi uus vorm.
Vormi probleem on, et püütakse mahutuda mingisse uude üldtuntud anumasse. Näiteks minnakse õppima täiesti uut (väga sageli natuke arusaamatut) ametit või püütakse saavutada karjäärimuutust mitte endast tulenevalt, vaid trendist tulenevalt. Näiteks hetkel kolm poppi lähenemist - saan IT-tegelaseks, coach-tegelaseks või investeerija-ja-finantsvabaduse-tegelaseks. Kõik ju teevad nii. Kõik need valdkonnad ongi suured ja ägedad, aga nad ei peaks olema eesmärk omaette, et kuhugi oma suusad kiiresti uue saabuva õnne lootuses paigutada, kuni...
Olulisem joondumise lähtekoht peaks olema MINA ehk kes see on, keda ma paigutan ja joondan? Mis üldse ammendas? Mis otsa sai või puudu jäi? Mis on järgmine arengut võimaldav samm? Mis on mu väärtused, vajadused, motivaatorid? Mis tüüpi tegevus mind käivitab - algatamine, arendamine, hoidmine, juhtimine, haldamine, korraldamine, mõtestamine, analüüs, töö inimestega, töö süsteemidega, töö materjalidega?
Ja nii ongi minu praktikas suurim probleem see, et inimesed tunnevad end väga vähe või vahel üldse mitte. Nad on endiselt oma noorusea või vahel lausa lapseea arusaamas iseendast ehk nende teadmine tugineb endiselt sellele, mida ütles ema, isa, naaber või õpetaja. Ja nii nad püüavadki jätkuvalt nende heakskiitu välja teenida. Nüüd juba tööandjalt, kolleegidelt, klientidelt, abikaasalt, lastelt vms. Natuke nagu lemmikloomake. Ma olen, kes sa tahad, et ma olen, et sa mulle süüa annaks ja mind ikka armastaks. Kõigil on oma trikk varrukast võtta. Kes elab mitte segades, teine jälle vait olles, viieline olles, hõivatud olles, kõrgele ja kaugele hüpates, üldse mitte hüpates, piinlikkust mitte põhjustades, alati kõige parem olles, mitte-midagi-tahtes... Ka see nimekiri võiks olla lõputu.
Kuid see nimekiri pole oluline muuks kui et hakata seda lugu teadvustama ja mõista, et selle ellujäämisloo tagajärg võib olla see, et sa ei tunne end üldse või näed end kõverpeeglis. Isegi kui sa oled nüüd väga kogenud ja "vana". Kuid vaatama kogemusele ja elatud elule ei pruugi su loomulikud omadused olla kunagi tunnistatud, tunnustatud või saanud "omaniku" heakskiitu. Olgu see omanik, siis sa ise või keegi teine. Meie kultuuriruumis juhtub ka palju meie tugevuste ja annete naeruvääristamist, sest kiitmine teeb uhkeks ja upsakaks. Hakkad endast veel hästi arvama!
Ja nii muutusid mitmed ja võibolla lausa kõige tugevamad loomulikud omadused ja talendid peidetavateks ja hallatavateks nuhtlusteks, millega ei tohi vahele jääda, sest päris kinni keerata neid ikkagi ei saa. Ikka nad pressivad välja. Osad loomulikud võimed aga kuulutatakse iseenesestmõistetavateks, tavalisteks, väärtusetuteks ja kõigil olemasolevateks. Ehk siis selleks, mille alusel saab teisi omakorda alandada, kui need "lollid" nii “elementaarset” asja ei mõista või oska.
Sa oled alati teinud ja teed edasi ellu jäämiseks ja hakkama saamiseks oma parima valiku. Mis ongi olnud piisav ja peaks ka edaspidi olema. Aga vahel enam ei ole piisav. Mõnel/paljudel koputab ühel hetkel/korduvalt miski uksele ja küsib, et kas tõesti see ongi kõik?
See oma olemuse kinni keeramise töö on päris kurnav, sest ikka hakkab lekkima. Ja nii on sageli parem variant nad vabaks lasta, et saaksid oma loomuliku olemise omaks võtta ja teda päriselt ning vabalt rakendama hakata. Tegema paremaid ja jätkusuutlikumaid valikuid, panema end õigematesse kohtadesse ja suhetesse. Ehk siis saad taasmetsistuda ja rakendada seda ägedat võimekust kogu maailma hüvanguks. See lekkiva toru lappimise töö ei teeni kedagi, nagu sa juba ilmselt kahtlustad.
"Can't you see there's more to me than my mistakes."
("Kas sa ei näe, et minus on muudki kui mu puudused")
- Michael Kiwanuka laul "Love and Hate"
Meil kõigil on meile omane maailma nägemise, kuulmise ja tunnetamise viis ning see ongi sinu väärtus!
Sageli aetakse sassi talendid või soodumused ja oskused. Ega neil polegi lihtne vahet teha, sest nad toetavad üksteist. Ühed on lihtsalt õpitud ja teised tulevad meile loomulikult, kuid vajavad harjutamist ja arendamist, et neid saaks rakendada. Tippsportlaste puhul küsitakse ikka, et kumb on olulisem - Anne või töö? Ja vastus on sageli, et ainult andest ei piisa ja ainult tööga ei jõua ka kaugele.
Mis see loomulik kasulik võimekus siis võib olla?
Mõned näited.
Üks näeb kontseptsioone, teine arve, kolmas järgmist sammu, neljas laia pilti, viies puuduvaid elemente, kuues võimalikke riske, seitsmes inimeste heaolu, kaheksas toob julguse ruumi, üheksas toob rõõmu ruumi, kümnes seob need kõik kokku, üheteistkümnes tuletab juba järgmise idee, kaheteistkümnes kirjutab mõjusalt, kolmeteistkümnes teeb kõik ära kui traktor, neljateistkümnes räägib mõjusalt …
Kõik need võimed on õiges kohas üliolulised, vajalikud ja kasulikud.
Aga kui esimesele on öeldud, et ta on mõttetu “filosoof”....
Teisele, et matemaatika on nõme ja kõik matemaatikud on nõmedad ning meie pere ei armasta matemaatikat ja üldsegi hangi praktiline amet!...
Kolmandalt on eeldatud filosoof olemist ja tema praktilisus on olnud naeruvääristatud...
Neljandat on kästud keskenduma detailidele, sest kord siin ja praegu on kõige tähtsam, mitte mingid suured plaanid ja õhulosside ehtamine. Kõik Unistused pole täitmiseks!...
Viies sai teada, et ta on liiga kriitiline...
Kuues, et ta on paniköör ja näeb tonti igal pool...
Kaheteistkümnes teab siiani, et tal on kole käekiri ja komasid ka panna ei oska ja kui täiuslik ei ole, siis teistele ei näidata ...
Neljateistkümnes teab, et tal on esinemiseks liiga paksud sääred või kole nina või räägib liiga kiiresti või ajab lihtsalt liiga lolli juttu või et raamatupidaja on hea kindel amet ...
Ja nii võivad kõik need inimesed end paigutada mingisse normaalsusesse, kus neil on kitsas, kus nad on valed, kus nad on liiga suured või liiga väikesed, kus nad on närvilised ja kurjad, kus neil on liiga igav või liiga vahelduv.
Kõik need ütlejad soovisid ju head. Nad tahtsid hoiatada, kaitsta pettumuste ja häbi eest. Nad ütlesid, mida teadsid enda kohta. Nad ju ka ei tundnud ennast... Aga nii jätkub see jada, kuni keegi otsustab seda pärandit muuta ja luua uus eeskuju. Ja lisaks enda väärtustamisele õpivad ka teiste võimeid paremini peegeldama või oma laste ebamugavaid omadusi targalt ohjama, taluma ja armastama, et see saaks õigel ajal rakenduda võimsalt ja julgelt ning teistega arvestavalt.
"If they knew what they said would go straight to my head What would they say instead?"
("Kui nad oleks teadnud, et kõik mis nad ütlesid läheb otse mu pähe, mida nad selle asemel oleks öelnud?)
- Billie Eilishi laul "Evertything I Wanted"
MINU RÕÕM
Minu suurim rõõm on näha seda erilist sügavat sädet ja ilu inimese silmas, kes on just avastanud oma väärtuslikkuse. Ma armastan kui ma saan aidata või võimaldada või käivitada või tegelikult ma ei teagi mida ma teen ja see polegi oluline, sest see muutus toimub inimeses endas. Ma saan luua ruumi, kus see omaks võtmine saab üldse toimuda ja vahel ka pisut peegeldada, et kuri sisehääl üksi ei arvaks. Aga see protsess peab olema minust sõltumatu, sest muidu on oht, et see muutus toimub minu rahuldamiseks või meelitamiseks. Ja nii on kõik mõttetu. See muutus peab rahuldama ja sageli esialgu ehmatama iseennast. Mina saan olla tugi, mis aitab sellega harjuda ja seda mõista. See võtab aega. Kuigi tulemused on enamasti väga kiired ja peaaegu kohesed, sest juba su tere muutub. Aga endasse kasvamine vajab aega ja palju hellust, sest vanad kombed ei kao nii kergelt.
Üksikud näited mu rõõmust
Aidata üks võimas kuninganna lavale ehk nähtavaks, kes oli seni otsustanud, et esinemine ei ole tema asi ja nii ta siis selle hirmuga end piiras. Nüüd aitab ta oma valdkonnas tuhandeid, saab vastu võtta kõik esinemiskutsed ja ei pea selle teemaga tegelema muidu, kui rahustama ikka ja jälle pead tõstvat ebamugavustunnet.
Aidata ühel võimsal meesjuhil olla see maailma parim nuga või kiireim auto, kes ta tahaks olla ja on, kuid kes seni oli igaks juhuks seda nuga mitte kasutanud või sõitnud ainult teise käiguga. Selle teadvustamise tulemusena tekkis tugevus, mis tähendas, et ta iga lause ei lõppenud enam kahandava "aga" lausejupiga.
Aidata ühel terve elu töötanud ja nüüd suurde arengufaasi jõudnud superprofil julgeda mõista, et aega on ja raha on ning et võibki võtta pika karjääripausi, et mõtestada senine kogemus läbi, et sellest saaks sündida uus ja endaga paremas joonduses olev järgmise eluetapi plaan.
Aidata paljudel inimestel mõista, miks neile mingid inimesed või alluvad närvi käivad. Neil on lihtsalt väga erinevad käivitajad ja vajadused. Ja neid on võimalik mõista ja nende suhtes olla empaatiline ning tark. Samas oma vajadusi ja käivitajaid unustamata. "Hundid söönud ja lambad terved" olukord võibki osutuda võimalikuks.
Kõik need lood on samad. Aidata koristada kultuurkihti, et selle all oleva enda saaks tasapisi omaks võtta ja säravasse rakendusse panna. See ei ole uueks saamise lugu. See on hoopis vanaks või algupäraseks saamise lugu. Elukogenud ja enesemeisterlikuks algupäraseks saamise lugu. See on üleliigse eemaldamise, lahti haakimise ja teadvustamise lugu.
Eneseareng peab käima päris enda peale, mitte uueks või kellekski teiseks saamise kaudu
See ei ole mingi mõõdetav kognitiivne protsess, see on protsess, milleks on vaja elada, seda kogemust mõtestada ja siis edasi elada. Ja nii kuni elu lõpuni. Üha enam endaks kasvades ja ikka koguaeg elades.
"You can't steal the things that god has given me No more pain and no more shame and misery"
(Sa ei saa varastada, mida jumal on mulle andnud
Aitab valust, aitab häbist ja viletsusest)
- Michael Kiwanuka laul "Love and Hate"
KUI SA TAHAD ENNAST PAREMINI MÕISTA JA
ENNAST PAREMINI ESINDADA