Head saabuvat sõbrapäev!
Sõprusest kirjutasin paar aastat tagasi ühe endiselt asjakohase artikli. Loe "Sõprus on õnneliku elu alus".
Aga seekordne sõbrapäev.
Mõned ootavad seda. Teistele on see päev võõras. Kolmandatele hoopis stressirohke, millega seostub pinge ja kohustus "midagi" teha või siis hoopis pinge, et pole kellegagi seda "midagi" teha.
See on tegelikult lihtsalt üks päev. Päev, mis annab võimaluse märgata ja tähistada lähedust.
Mis on lähedus?
Lähedus on üksteisega oma reaalsuse jagamine. Need on inimesed, kellega sa oled saanud end jagada ja kelle reaalsuse oled sina otsustanud vastu võtta.
Päevad on tähtsad, sest meie elu koosneb päevadest. Ja päevadele nime andmine on kui rituaal. Me vajame rituaale. Need markeerivad aega, annavad strutkuuri, ühendustunde ja võimaluse märgata oma elu. Seda kõike muidugi kui liikuda edasi kohustusest. Mõtestada rituaal läbi enda ja selles peituva ühenduse võimaluse. See on sama sünnipäeva, emadepäeva, iga aastapäev, jõulupäeva või iga teise päevaga.
Mulle meeldib, et 14. veebruar on Eestis saanud laiema tähenduse ja nime -
SÕBRAPÄEV
See on nii ilus sõna. Võiks ka olla - SÕPRUSE PÄEV.
Ma arvan, et sõprus on midagi väga erilist. Hea sõber on elu suurim väärtus. Erinevalt teistest elusuhetest on hea sõprus rollivaba. Suhe, kuhu ma mahun oma kõiksuses ja kuhu teine mahub oma kõiksuses. Vähemalt nii võiks see olla ja selle poole püüelda ja kasvada.
Sõber olemine on oskus.
Sõbra leidmine on kingitus.
Sõbraks saamine vajab julgust ja riski.
Sõprus vajab hellust, toitu ja aega.
Hea sõprus on tõeline kohtumine. Igakord uuesti ja tegelikult jätkates. Lihtsalt tunnustades üksteise elu ja muutumist.
Sõprus ei ole üldse tavaline asi, mis kõigil olemas on.
Mõnel on palju sõpru. Teisel pole üldse. Mõni on sõbrad kaotanud. Mõni on nad unustanud.
Kus on sõpruse ja tuttava piir?
Olgu sinu sõpruste seis, milline tahes, siis on meie kõigi elus üks inimene, kelle sõprust me vajame kõige enam ja kes vajab meie sõprust.
See keegi on MINA ise.
Sõprus iseendaga - oma kehaga, oma mõtetega, oma hingega, oma südamega, oma eluga, oma olukorraga, oma andekusega, oma puudustega.
See on kõige tähtsam sõprus.
See võib võib olla su elu kõige karmim suhe või kõige lojaalsem suhe. Igal juhul on ta alati sinuga.
Ja kuna ta on nii lähedal, siis tundub fännisuhe mõistlikum, kui pidevalt ühe mürgise ja kriitilise pahurdajaga hommikust-õhtuni aega veeta.
Sõprus iseendaga vajab vahel isegi rohkem toitu, hellust, kohtumist, julgust, riski, kui ükski teine suhe.
Võib juhtuda, et seda suhet pole kunagi olnud või pole seda väga kaua olnud.
Ja nii on vaja võtta ette pikk kohtumise, kohtingutel käimise, tundma õppimise, üllatumise, pettumise, andestamise, leppimise, õppimise ja aktsepteerimise teekond. Isegi kui see on pikk tee, siis see on erakordselt ilus tee.
Ja see on väga mõjuvõimas sõprus, sest see mõjutab absoluutselt kõiki su teisi suhteid, valikuid ja kogemusi.
Mis oleks kui sa sel sõbrapäeva nädalal oleksid teadlikult sõber iseendaga?
Teeksid endale midagi head, pakuksid endale midagi head?
Võibolla julgustad teisi sama tegema, et hiljem jagada iseenda sõprust koos teise iseenda sõprusega.
Võibolla oled sa kiiruse, hõivatuse, laiskuse või hirmude tõttu jätnud oma sõprused unarusse?
Äkki on nüüd hea aeg nad vähemalt meelde tuletada või teha koosolemise aja leidmise ettepanek või lausa päriselt kohtuda?
Äkki oled hiljuti kohtunud kellegagi, kellega mõtlesid, et tahaksid rohkem tuttavaks saada. Äkki isegi sõbraks? Äkki on just nüüd see aeg, et talle kirjutada ja seda öelda.
Äkki saab midagi toredat juhtuda?
See kõik on võimalus, et märgata, et sa pole kunagi tegelikult üksi.
Me oleme alati palju rohkem ja palju laiemalt ühenduses kui me enamasti arvame või kui see välja paistab.
Ma tean isiklikust kogemusest kui keeruline võib olla suhe iseendaga ja teistega.
Ja tean ka, et seda saab õppida ja arendada.
Mitte, et see kõik väga lihtsaks läheks. Aga ta läheb arusaadavamaks, võimalikumaks, loovamaks ja väga palju hoolivamaks.
Minu ülesanne ja soov on aidata inimestel olla iseendaga paremad sõbrad, et nad saaksid olla ka sõbrad, kolleegid, kaasteelised üksteisele. Sõbrad eluga, tema kõikides värvides.
Head sõpruse märkamist ja tähistamist!
Ma arvan, et üks võimsamaid viise enesesõpruse edendamiseks on õppida mõtlema küsimustes. Heades, võimestavates ja avatud küsimustes. Nii on võimalik kõik keerulised olukorrad avada uutele võimalustele. Ja seejärel on vaja julgeda neile vastata. Hinnanguvabalt, aega võttes, lihtsalt ennast kuulates. Täna on üks vastus ja homme teine. Ja nii avastadki iseenda imelist reaalsust ja hakkad üha rohkem julgema sada jagada ka teistega.
Superküsimuste seiklus on terve aasta kestev teekond, mil saadan sulle igal nädalal ühe võimsa küsimuse. Nagu elu näitab, siis tavaliselt saad alati õige küsimuse õigel ajal.
Peaaegu kõik inimeste hädad on kuidagi seotud suhtlemisega. Tegelikult me lihtsalt märkame neid hädasid teiste inimestega kokku puutudes. Vahel piisab vaid mõttest, et see kohtumine võiks juhtuda.
Minu kogemuse järgi pole peaaegu kunagi probleem oskamises, isegi kui inimene ise seda arvab. Probleem on alati veidi vildakas, keeruline või võimatu arusaam endast, teisest ja mis nende vahel peaks toimuma. Ehk ootus sellele, mis on normaalne. Kõik muutub kui tõmmata neid ootuseid, tähendusi ja arusaamasid avaramaks või mitmekesisemaks.
Sellel kursusel olen kokku kogunud enam kui 100 küsimust, mille olen saanud oma õppijatelt. Jagasin need küsimused 40 teemaks ja püüdsin neid teemasid avada (kokku on 15h materjali), et suhtlemine muutuks arusaadavamaks. Ja su ootus "normaalsusele" saaks olla veidi kergem.