Head sõbrapäeva! Sõprust tuleb tähistada. See ei ole iseenesestmõistetav kraam, see on haruldane ja erakordselt väärtuslik varandus.
Tõeline Sõprus on tuli – võimas, soojendav, kõrvetav, elav, innustav, elu andev, habras. Sõprus tugineb inimlikkusele, suhtlemisele, avatusele. Hea sõprus on kahepoolne pingutus.
See ei ole kasupõhine suhe; see ei ole lepinguline suhe stiilis „Me ju leppisime 1993. aasta juulis kokku, et oleme parimad sõbrad surmani“; see ei ole uudishimu suhe; see ei ole ärakasutamise suhe; see ei ole teenindamissuhe; see ei ole hirmule põhinev sõltuvussuhe; see ei ole mugavussuhe vms. Need võivad olla iga suhte osad, kuid need ei peaks olema kesksed. Kui märkad, et mingi suhe on muutunud liiga funktsionaalseks, siis tuleb ise seda muuta ja jälgida, et suhtleksime ka muul põhjusel. Iga sõprus võib ilma vajaliku hoolitsuseta suhteliselt lihtsalt üheks neist suhetest muutuda.
Tõeline sõprus sünnib koguaeg uuesti, talub muutuseid, lubab kasvamist, üllatub, huvitub, on osavõtlik ja kaasa elav.
Sõprus on maagiline side. Side, mis tekib ootamatult ja on ennustamatu. Side, mis vahel kestab vaid ühe koosoldud hetke, vahel ühe nädala, vahel ühe ühise tegemise, vahel mitu, vahel kuid, vahel aastaid, vahel nii kaua, et lõpp ei paista. Iga sõpruse kestvus on ennustamatu. See tekib, püsib, kasvab, muundub, kustub, vahel muutub mälestuseks, vahel süttib taas.
Ma usun, et sõprus on üks kõrgeim inimestevahelise ühenduse vorme. Valitsejate lähedasi sõpru on ajaloos tapetud, sest nad olnud liiga mõjuvõimsad. Sõpruse süttimine on sama, mis armumine. Lihtsalt osad armumised loovad romantilisi suhteid, osad puhtalt seksuaalseid suhteid ja osad kadestamisväärseid sõprussidemeid. Väga heas lähisuhtes on need kõik koos. Kirgilikult põlevas armumise faasis olev sõprus on võrreldav seksuaalsuhtega. Keha ja vaim on sama erksad ning koosolemisest erutuvad. Sõpruse edasine elu sõltub nagu iga suhe armumisele järgnevast, kas ühine side kustub või muundub sügavamaks sidemeks. Sügavam side ei teki aga ilma ühise pingutuseta. Kui sõprus sündis ühest tegevusest, siis püsimiseks peab side kasvama laiemaks kui see üks ühendav element. Muidu saab jaks otsa.
Mina ja sõprus
Sõpruse mõtestamine on olnud minu viimase paari aasta üks keskne teema, kõige valulisem teema ja kõige suurema armastuse allikas. Mina ja mu elu on viimastel aastatel väga palju muutunud. See tähendab, et muutuma pidid ka suhted. Osad suhted on uuesti sündinud, osad kasvanud sügavamaks, osad muutunud mälestuseks, osad kadunud jäljetult ja osadest jäid maha verised haavad, mis on vajanud ravi. See kõik on olnud väga suur õppimine.
Tänaseks tean, et sõprus on minu õnne, rahulolu, motivatsiooni ja edukuse põhikomponent. Seda nii töös kui eraelus. Ilma tõelise koosolemiseta ma närbun. Ma saan koos olla ja töötada ainult inimestega, kellega tekib side, muidu on tunne, et midagi ei ole. Kõik tundub mõttetu. Ma ei armasta tööd tööülesannete pärast. Mu töö peab looma headust inimestele ja mul peab seda tehes tore olema ning teistel peab sama tore olema.
Kui ma mõtlen kõikidele väga headele hetkedele oma elus, siis need kõik on seotud toreda koosolemise ja koostegemisega – reisid, tööprojektid, raskete hetkede üle elamine, kõige rõõmsamad hetked, ägedaimad seiklused. Ma vajan väga palju üksolemise aega, et taastuda, kuid omas tõelises kirglikus olemises olen ma koos teistega. Ma ei vaja lihtsalt inimesi kui asju. Ma armastan tõelist inimkontakti, sidet, puudutust, jagamist, kohtumist, emotsiooni, üllatust. Minu kire põlemise ja õnne väljendumise vormid on rääkimine ja tantsimine. Kui mul on tore, siis ma räägin palju. Kui ma ei räägi, siis ma ei tunne end hästi ja vabalt. Sama on ka tantsimisega. Tean, et see kõik võib vahel olla päris palju, aga ma olen oma kirge kaane all juba küllalt hoidnud. Nüüd on aeg endaga leppida ja lubada oma olemisel elada ning ümbritseda end inimestega, kellega saab koos elus olla, lobiseda, naerda, nutta, lollusi teha, mängida ja tantsida, mitte kes tahavad, et ma tantsiksin rahulikumalt, ei räägiks või oleks tuim ehk siis „normaalne“. Ma olen oma elus püüdnud liiga palju „normaalne“ olla. Selle tulemuseks on vaikimine, enda mugandamine, konfliktide vältimine, teise talumine ehk siis ennast ja teist mitte väärtustav ja valele tuginev suhtlemine. Selline sõprus on halvaks läinud sõprus, mis vajab uuesti sünniks ausat konflikti või kiiret hukkamist, enne kui ta söövitavalt mürgitama hakkab.
Täna mõistan, et paljud tähtsad, kuid tänaseks lagunenud suhted ongi tuginenud valele. Ma olen väga palju ostnud armastust. Püüdes sobituda, loobud sa iseendast ja see ei ole armastamine. Sageli ma ei ole julgenud olla õigel ajal aus, ma ei ole pidanud end piisavalt väärtuslikuks, et väljendada oma valu ja valinud kergema tee ehk olnud vait, teinud kompromisse, loobunud tahtmisest ja pole osanud ega julgenud väljendada seda, mida mina tahan. Sest mina saan ju ikka hakkama. Ja ma ei ole julgenud ka lugeda märke, et see suhe pole vastastikune. Kui muul ajal ei toimu korrektuure, siis rasketel aegadel toimuvad need nagunii. Paljud leiavad su jaoks aega, osad jätavad marineerima omas mahlas ja osade jaoks on see kõik lihsalt liiga raske. Nii lihtsalt on. Kõik mis juhtub on õppetund. Ainus, mida ma saan teha on päriselt andestada endale ja teistele, armastada kogu südamest ja õppida kogetust, et saaks teha uusi ja paremaid valikuid.
Minu uued väljakutsed on julgeda väljendada oma vajadusi, valu ja rõõmu. Uskuda, et ma väärin tundma õppimist. Ja uurida seda kõike teistelt, et mõista ja arvestada ning koos kasvada. Minu aitamise viis ei ole minu rahule jätmine. See on minu jaoks surmahoop. Ma vajan tööpäeva järel drinki, matuste järel koos naermist, rõõmude jagamist, kaasa elamist. Ehk siis emotsionaalset koosolemist. See ongi minu toit. Kui ma seda teistele teada ei anna, siis ma pettun ju ise ja teised ei saa kunagi aru, mida nad valesti tegid. Aususes ja julguses peitub enda ja teiste väärtustamine.
Mida vajad Sina päriselt ja kas su lähedased seda teavad?
Õnneliku elu alus on kvaliteetsed suhted
Maslow ütles, et üks meie põhivajadusi on kuulumisvajadus. Seda kinnitavad ka kõik järgnenud õnneuuringud. Kvaliteetsed suhted on pikaealisuse ja õnneliku elu alus. Me kõik oleme emotsionaalsed ja sotsiaalsed olendid, ükskõik kui ratsionaalseks sa end mõelnud oled. Ma ei ole veel näinud kedagi, keda tõeliselt hea ja lähedane suhtlemine ükskõikseks jätaks. Jah olen näinud neid, kes põgenevad, sest nad on selle endale keelanud, nad ei usalda või kardavad, et see ei ole päris. Kuid ükskõikseks see ei jäta.
Hiljuti kuulsin ka Eesti uuringust, mis uuris eestlaste lähisuhteid, kellega rääkida ja jagada. Naistel on vähesel määral sõpru. Mehed räägivad ainult oma naistega. Ja ilmselt väga suur hulk mehi, kel naist ei ole, ei räägigi kellegagi ja marineeruvad omas mahlas.
Eesti lähisuhtemustri üks element tundub vahel olevat kohustus, et kas mõlemad lõpetavad sõpradega suhtlemise või vähemalt üks peab loobuma oma suhetest. Enamasti armukadeduse põhjustel või loobutakse enda väärtustamisest. Arvestades, et suhted ei kesta igavesti, siis on see päris ohtlik lähenemine. Nii ongi väga palju üksikemasid, kes on täiesti üksi ja lahutatud mehed on veelgi rohkem üksi.
Mulle tundub, et meie toreda Eesti üks kõige nõrgem koht ongi suhete puudumine. Inimesed on väga üksi ja puudutamata. Jah inimesi ju on, kuid kas nad näevad sind, märkavad, huvituvad, kas neile on turvaline end avada ja end näidata, või on turvalisem olla kaitses. Kuuluvustunne ei tähenda loosungite-põhist kuulumist - „Me oleme eestlased“. Tõeline kuulumistunne on palju sügavam. See on tunne, et ma olen oodatud, ma tohin olla oma heade ja vigadega, seal on pühendumine, märkamine, andestamine, ausus, usaldus. Hea tüli ja hea konflikt tuginevad ainult aususele, usaldusele ja respektile. Kui neid ei ole, siis ei ole konflikt ohutu, sest nö tingimusteta armastust ei ole. Andestusele ei saa loota. Hukkamine tundub sel juhul tõenäolisem tulemus. Väga paljud on seda hukkamist ka isiklikult kogenud või kindlasti pealt näinud. Väga suure tõenäosusega väiksena kodus ja koolis kindlasti. Kindlasti oli keegi, keda õpetaja süstemaatiliselt alandas või keda teised õpilased kiusasid. Kõikide selliste olukordade nägemine või kogemine loovad meile mustreid keda ja kui palju võib usaldada.
Sõprus kui oskus
Ma usun, sõprus on oskus, mida tuleb hoida, kaitsta ja arendada. Seda tuleb õpetada ja see vajab eeskujusid. Kui lapsed näevad oma vanematel sõpru, siis tekib neil terve arusaam kuulumisest. Ilma sõpradeta, tööl ja köögis rügav ema on igale lapsele koormaks ja mureallikaks. Muu hulgas on vaja näha konflikte, nende lahenemist, andestamist, üksteise respekteerimist, ausat jagamist. Sellest sünnib usaldus inimeste ja elu suhtes. Sõprus ja sõbralikkus on oskused, mis on lihtsad ununema ja kaduma. Täiskasvanuks saamine on väga suur oht sõpruse tundele ja oskusele. Täiskasvanuna on lihtne jääda kinni mingitesse veidratesse vanuse, staatuse, kommete reeglitesse, et kuidas võib olla, kellega sobib suhelda ja kuidas üldse tohib olla. Kui sellised rollid su elu üle võtavad, siis ei ole tõeline suhtlemine ja lähedus enam võimalikud, sest tsensuur on koguaeg töös. Ja nii algabki allakäik, mandumine, kurjus, pettumine, haigused vms. Kõige pealt kaovad sõbrad ja peagi ka pereliikmed.
Sõprus ja sõbralikkus on kõikide heade suhete alus. Sõber olla oskavad inimesed on ka paremad töötajad, sest tõenäoliselt on nende emotsionaalsed ja sotsiaalsed oskused paremad. Nad oskavad jagada, koos teha, vestelda, üksteise eripäradega arvestada jne.
Mis on sõprus?
Ma usun, et sõprus on inimeseks olemise kõrgeim viis. Sõbrad on meie elu tunnistajad, meie käivitajad, meie toetajad, meie aitajad, meie tõukajad. Hea sõber võimaldab olla, julgeb öelda kui sa talle haiget teed, hea sõbraga on võimalik tülitseda ja siis jätkata. Hea sõprus sisaldab andestamist ja uudishimu, mitte ei tugine kompromissile või teise vaikivale talumisele. Sõprus on armastus.
Head ja maagilist sõbrapäeva!
Epp
14. veebruarini -50%
Ma arvan, et üks võimsamaid viise enesesõpruse edendamiseks on õppida mõtlema küsimustes. Heades, võimestavates ja avatud küsimustes. Nii on võimalik kõik keerulised olukorrad avada uutele võimalustele. Ja seejärel on vaja julgeda neile vastata. Hinnanguvabalt, aega võttes, lihtsalt ennast kuulates. Täna on üks vastus ja homme teine. Ja nii avastadki iseenda imelist reaalsust ja hakkad üha rohkem julgema sada jagada ka teistega.
Superküsimuste seiklus on terve aasta kestev teekond, mil saadan sulle igal nädalal ühe võimsa küsimuse. Nagu elu näitab, siis tavaliselt saad alati õige küsimuse õigel ajal.
14. veebruarini -50%
Peaaegu kõik inimeste hädad on kuidagi seotud suhtlemisega. Tegelikult me lihtsalt märkame neid hädasid teiste inimestega kokku puutudes. Vahel piisab vaid mõttest, et see kohtumine võiks juhtuda.
Minu kogemuse järgi pole peaaegu kunagi probleem oskamises, isegi kui inimene ise seda arvab. Probleem on alati veidi vildakas, keeruline või võimatu arusaam endast, teisest ja mis nende vahel peaks toimuma. Ehk ootus sellele, mis on normaalne. Kõik muutub kui tõmmata neid ootuseid, tähendusi ja arusaamasid avaramaks või mitmekesisemaks.
Sellel kursusel olen kokku kogunud enam kui 100 küsimust, mille olen saanud oma õppijatelt. Jagasin need küsimused 40 teemaks ja püüdsin neid teemasid avada (kokku on 15h materjali), et suhtlemine muutuks arusaadavamaks. Ja su ootus "normaalsusele" saaks olla veidi kergem.
Friends for lifetime .