Laiskus - heal lapsel mitu nime

Updated: May 14, 2020


Oled sa kunagi laisk olnud? Ma nüüd ennustan:) Jah, oled! Aga...

Kuidas sulle tundub, kas sa oled liiga laisk või äkki hoopis liiga vähe laisk?

Kas läks mäng kohe põnevamaks?


Mis see laisk siis on?


Laisk on üks kõva sõna. See on hinnang, silt, tempel, diagnoos. Sellest sõnast ei saa edasi minna - ei laisk ise ega laisaga suhtleja. Laisk. Punkt. Laisk on alati võrreldes millegi või kellegagi ehk mingi välise asjaga.


Loe ka artiklit, kus jagan kahte näidet "laiskadest" ja nende aitamisest.

Seetõttu eelistan ja soovitan kasutada selliste sõnade tegevussõna variant. Laisklemine on palju vahvam sõna. See ei tundu kui puur või kohtuotsus, millest ei pääse välja. Verbis on dünaamika, mäng, teadlikkus, tegevus. Ja seda saab teadlikult alustada ja lõpetada. Lõpetan laisklemise ja teen midagi muud.


On väga suur vahe, kas ma ütlen, et ma olen laisk või ma laisklen. Sõnadel on väga suur jõud.


Tänapäevases professionaalses kõnepruugis kasutatakse laiskuse asemel rohkem mõisteid viivitamine ja edasi lükkamine. Inglise keeles procrastination.

Mulle meeldib selle sõna eestikeelne veidersõna prokrastineerimine, see lisab kohe elegantsi ja peensust sellele tegevusele 😊 Ja seda on palju peenem ja uhkem teha kui labaselt midagi edasi lükata. See on vist Pipi mõtlemine, kes suutis ka oma olemist väga uhkelt mõtestada.



Kas laisklemine on hea või halb?


Klassikalises mõttes tähendas laiskus peamiselt füüsilise töö tegemata jätmist. Ei viitsi midagi teha. Moodsal ajal räägime laiskusest üha enam ka mõttetasandil - mõttelaiskus või emotsionaalne laiskus. See on keerulisem ja sügavam ning ka peidetum.


Aga reaalsus on, et inimesed on lihtsalt meeletult hõivatud ja seetõttu räägitakse üha enam tühja aja vajadusest. Nimetame seda siin teadlikult laisklemiseks. Hiljuti ilmus populaarne artikkel molutamisest. Fred Jüssi räägib viljakast mittemidagitegemisest.


Jällegi imelised sõnad laisklemise asendamiseks! Kas pole? Kohe on asjal teine tähendus.


Kui juba teadlased ja teadjamehed räägivad sellest kui heast asjast, siis äkki on asjal tähendust?


Minu lemmikud oma teadliku olesklemise kirjeldamise sõnad on aelemine ja jõlkumine.


Kui ma vaatan oma elule tagasi, siis peaaegu kõik väärtuslik on juhtunud aelemise või jõlkumise tulemusena. Aeledes toimub eraldumine, mingisse uude ruumi sisenemine, kus saavad tulla uued mõtted, lahendused ja taipamised. Kogu mu karjäär ja tegelikult ka kõik olulised suhted mu elus on sündinud jõlkumise tulemusena. See on sihitu kusagile minemine või kusagil käimine, küsimata miks ma seal olen või mis seal toimub. Ilma sihita ei ole ka eesmärki ega efektiivsuse pimestust ehk siis on avatus, reageerimisvõime, üllatusvõime ja ootamatu kontaktivõime.


Neid ühendav täiuslik sõna on – AEGLEMINE. Teadlik sihitu sisukas ajas olemine.

Ma aeglen palju ja see on väga tore, aga see pole kunagi sisutu. Pigem loov, õppiv ja avastav aeg. Ja vahel ka erakordselt tootlik, ilma soovi või kohustuseta seda olla.



Laiskus on siiski ka lihtsalt laiskus


Positiivsuse ajastul on lihtne omistada asjadele ka ainult häid omadusi. Tegelikult olen ma ka ikka päriselt laisk. Lükkan asju edasi. Vedelen, jobutan, viivitan, hädaldan ja otsin teisi põhjuseid, et midagi mitte teha. Eesti keele rikkus laiskuse sünonüümide osas ei väsi mind üllatamast.


Kas olla vähem või rohkem laisk?

Väga oluline on õppida vahet tegema, kus on vaja olla vähem laisk ja kus rohkem laisk.

Näiteks mõjutajana (juht, õpetaja, lapsevanem vms) liiga vähe laiskus võib tähendada mikromanageerimist, helikopterdamist ja superkontrollimist ehk siis mõjutatava eest elama hakkamist, ja seega muutub õppimine ja kasvamine võimatuks, sest lahendamisele eelnevat frustratsiooni ja ebamugavust ei lubata. Vigu ei lubata ja nende lahendamist ei lubata. Ja kõige halvem seejuures on mõjutaja hõivatus ja väsimus, mis ei võimalda reageerimist ja sekkumist hetkedel, kui seda päriselt vaja oleks.

Liigne laiskus tuleneb väga sageli kehvadest süsteemidest, mida on raske teenindada või pigem alati tuleb hakata uuesti jalgratast leiutama, mis on tüütu ja mõttetu. Ja nii on lihtsam mitte teha. Kui asju on palju, siis on kuhjumine ja segadus lihtsad tekkima (seda võrdselt nii füüsilistes asjades kui emotsionaalselt, vaimselt ja sotsiaalselt) ning tekkiv koorem vajutabki mittemidagitegema. Sest teha on nii palju, et algus ega lõpp ei paista ja nii on lihtsam ronida kuhja alla või katta kuhi mingi kattega ja loota, et see haisema ei lähe. Õnneks peaaegu alati läheb :)

Esimene laiskus toodab pikas perspektiivis autonoomsust, vabadust ja rõõmu mõlemale, kuigi lühiperspektiivis on väga ebamugav mõlemale, kui nad pole sellega harjunud.

Teine laiskus toodab pikas perspektiivis tööd ja veelgi suuremat tüütust juurde, kuigi lühiperspektiivis on hirmus mõnus ja mugav.