Oled sa kunagi laisk olnud? Ma nüüd ennustan:) Jah, oled! Aga...
Kuidas sulle tundub, kas sa oled liiga laisk või äkki hoopis liiga vähe laisk?
Kas läks mäng kohe põnevamaks?
Mis see laisk siis on?
Laisk on üks kõva sõna. See on hinnang, silt, tempel, diagnoos. Sellest sõnast ei saa edasi minna - ei laisk ise ega laisaga suhtleja. Laisk. Punkt. Laisk on alati võrreldes millegi või kellegagi ehk mingi välise asjaga.
Seetõttu eelistan ja soovitan kasutada selliste sõnade tegevussõna variant. Laisklemine on palju vahvam sõna. See ei tundu kui puur või kohtuotsus, millest ei pääse välja. Verbis on dünaamika, mäng, teadlikkus, tegevus. Ja seda saab teadlikult alustada ja lõpetada. Lõpetan laisklemise ja teen midagi muud.
On väga suur vahe, kas ma ütlen, et ma olen laisk või ma laisklen. Sõnadel on väga suur jõud.
Tänapäevases professionaalses kõnepruugis kasutatakse laiskuse asemel rohkem mõisteid viivitamine ja edasi lükkamine. Inglise keeles procrastination.
Mulle meeldib selle sõna eestikeelne veidersõna prokrastineerimine, see lisab kohe elegantsi ja peensust sellele tegevusele 😊 Ja seda on palju peenem ja uhkem teha kui labaselt midagi edasi lükata. See on vist Pipi mõtlemine, kes suutis ka oma olemist väga uhkelt mõtestada.
Kas laisklemine on hea või halb?
Klassikalises mõttes tähendas laiskus peamiselt füüsilise töö tegemata jätmist. Ei viitsi midagi teha. Moodsal ajal räägime laiskusest üha enam ka mõttetasandil - mõttelaiskus või emotsionaalne laiskus. See on keerulisem ja sügavam ning ka peidetum.
Aga reaalsus on, et inimesed on lihtsalt meeletult hõivatud ja seetõttu räägitakse üha enam tühja aja vajadusest. Nimetame seda siin teadlikult laisklemiseks. Hiljuti ilmus populaarne artikkel molutamisest. Fred Jüssi räägib viljakast mittemidagitegemisest.
Jällegi imelised sõnad laisklemise asendamiseks! Kas pole? Kohe on asjal teine tähendus.
Kui juba teadlased ja teadjamehed räägivad sellest kui heast asjast, siis äkki on asjal tähendust?
Minu lemmikud oma teadliku olesklemise kirjeldamise sõnad on aelemine ja jõlkumine.
Kui ma vaatan oma elule tagasi, siis peaaegu kõik väärtuslik on juhtunud aelemise või jõlkumise tulemusena. Aeledes toimub eraldumine, mingisse uude ruumi sisenemine, kus saavad tulla uued mõtted, lahendused ja taipamised. Kogu mu karjäär ja tegelikult ka kõik olulised suhted mu elus on sündinud jõlkumise tulemusena. See on sihitu kusagile minemine või kusagil käimine, küsimata miks ma seal olen või mis seal toimub. Ilma sihita ei ole ka eesmärki ega efektiivsuse pimestust ehk siis on avatus, reageerimisvõime, üllatusvõime ja ootamatu kontaktivõime.
Neid ühendav täiuslik sõna on – AEGLEMINE. Teadlik sihitu sisukas ajas olemine.
Ma aeglen palju ja see on väga tore, aga see pole kunagi sisutu. Pigem loov, õppiv ja avastav aeg. Ja vahel ka erakordselt tootlik, ilma soovi või kohustuseta seda olla.
Laiskus on siiski ka lihtsalt laiskus
Positiivsuse ajastul on lihtne omistada asjadele ka ainult häid omadusi. Tegelikult olen ma ka ikka päriselt laisk. Lükkan asju edasi. Vedelen, jobutan, viivitan, hädaldan ja otsin teisi põhjuseid, et midagi mitte teha. Eesti keele rikkus laiskuse sünonüümide osas ei väsi mind üllatamast.
Kas olla vähem või rohkem laisk?
Väga oluline on õppida vahet tegema, kus on vaja olla vähem laisk ja kus rohkem laisk.
Näiteks mõjutajana (juht, õpetaja, lapsevanem vms) liiga vähe laiskus võib tähendada mikromanageerimist, helikopterdamist ja superkontrollimist ehk siis mõjutatava eest elama hakkamist, ja seega muutub õppimine ja kasvamine võimatuks, sest lahendamisele eelnevat frustratsiooni ja ebamugavust ei lubata. Vigu ei lubata ja nende lahendamist ei lubata. Ja kõige halvem seejuures on mõjutaja hõivatus ja väsimus, mis ei võimalda reageerimist ja sekkumist hetkedel, kui seda päriselt vaja oleks.
Liigne laiskus tuleneb väga sageli kehvadest süsteemidest, mida on raske teenindada või pigem alati tuleb hakata uuesti jalgratast leiutama, mis on tüütu ja mõttetu. Ja nii on lihtsam mitte teha. Kui asju on palju, siis on kuhjumine ja segadus lihtsad tekkima (seda võrdselt nii füüsilistes asjades kui emotsionaalselt, vaimselt ja sotsiaalselt) ning tekkiv koorem vajutabki mittemidagitegema. Sest teha on nii palju, et algus ega lõpp ei paista ja nii on lihtsam ronida kuhja alla või katta kuhi mingi kattega ja loota, et see haisema ei lähe. Õnneks peaaegu alati läheb :)
Esimene laiskus toodab pikas perspektiivis autonoomsust, vabadust ja rõõmu mõlemale, kuigi lühiperspektiivis on väga ebamugav mõlemale, kui nad pole sellega harjunud.
Teine laiskus toodab pikas perspektiivis tööd ja veelgi suuremat tüütust juurde, kuigi lühiperspektiivis on hirmus mõnus ja mugav.
Nagu näed valik on alati sinu.
11 võimalikku laiskuse tegelikku tähendust
Inimene on üks keeruline emotsionaalne ja vahel ka mõtlev olend, kelle siseelu ainus nähtav ja seega ka "analüüsitav" vorm on käitumine. Ja kuna käitumine näeb pealtnäha ühtemoodi välja - selle artikli mõttes näeb välja "laisk", sest midagi ei tehta, siis on lihtne seda kõike ka ühtemoodi tembeldada ja hukka mõista.
Aga nagu sa tead, siis nii lihtne lähenemine mind ei rahulda. Mulle meeldib vaadata sirmi taha ja näidata uutmoodi peeglit ka sulle endale, et ka sina saaksid oma sirmitagust paremini tundma õppida.
Järgnevalt toon välja 11 sisemist saladust, mis võivad esile kutsuda väliselt ühesugust laiska käitumist.
„Laiskled“, sest kardad, et sa pole piisav või ei oska piisavalt ehk takerdud oma tunnetuslikku ebapädevusse (enamasti tuleneb mingist veidrast võrdlemisest ja hirmust ebaõnnestuda (näiteks kahte saada või mingil nähtamatul eksamil läbi kukkuda), selle asemel, et proovida ja harjutada, et paremaks saamine oleks võimalik. Mis aitab? Luba endal olla teel, kus saab proovida ja harjutada.
„Laiskled“, sest kardad teiste arvamust. Väga levinud põhjus. See on nii reaalne kui ettekujutatud. Reaalsuses võidki olla ümbritsetud inimestest, kes koguaeg sind hindavadki ja kommenteerivad. Kahjuks elame kultuuris, kus see on tavaline ja kahjuks on sageli kõige karmimad kriitikud su kõige lähedasemad. Ettekujutatult tähendab see justkui elamist pideval eksamil, kus mingid nähtamatud inimesed sind pidevalt hindavad ja eksamineerivad. Mis aitab? Kui kannatad päris kriitika all, siis tee asju salaja ja ära jaga neid enne kui oled selleks "abiks" ja "rohimiseks" piisavalt tugev. Teisel juhul anna aru, et seda eksamikomisjoni tegelikult ei ole ja isegi kui ei tule hästi välja, siis tegelikult võib alati uuesti proovida.
„Laiskled“, sest arvad, et pead tegema, aga see on tegelikult vale asi, vale suund või totrus. Näiteks ogar koristamismaania või siis läbi mõtlemata ja sulle sobimatu ettevõtlusvormi raiumine või millegi tegemine, mis sind üldse ei huvita. Mis aitab? Märka seda laisklemist ja küsi, et miks sa seda teha ei taha ja mis mõte sellel üldse on. Mida või keda see teenib?
„Laiskled“, sest asi pole veel küps. Ehk usalda, lase settida ja küpseda. Minu lemmik laisklemise põhjus „Usalda ennast ja Universumit. Asjad juhtuvad õigel ajal. Ja valel ajal teen vale asja, mis ei lähe kuhugi või pärast on ilgelt tüütu ümber teha.“ Koogi ahjus olemise ajal sa ju ka justkui midagi ei tee, kuigi sa küpsetad kooki. Ja kui sa arvad, et su mittemidagitegemine pole tähtis, siis kõik teavad, kuidas asjadel on kombeks kõrbeda või ülekeeda hetkel, mil sa tema juurest mittemidagitegemast lahkud. Nii et see on väga tähtis tegevus. Kuigi selline, mida on lihtne hukka mõista. Mis aitab? Su elu peab olema mitmekesine. Ehk siis selle konkreetse asjaga mittemidagitegemise aeg peab olema sisustatud millegi muuga. Muidu hakkad nokkima ja torkima ajal kui seda pole vaja. Nii et leia hobid ja erinevad huvialad, millega tegeled mittemillegipärast ja armastusega.
„Laiskled“, sest sa oled lihtsalt väsinud ja vajad puhkust. Ehk sul on vaja olla päriselt teadlikus ja sisukas mittemidagitegemises ja taastuda ning laadida. Mis aitab? Puhkamine. Ja vahel väga pikk puhkamine, sest rapsivas eluviisis me enam ei tea, mida väsimus tähendab. Ja kuna meil loomulikult on jõudeaega väga vähe, siis me keha ei anna enam õigesti märku, sest ka tema püüab ellu jääda ja selles ellujäämises ei saa end lõdvaks lasta. Aga lõpuks on plahvatus. Ja selle vältimiseks on vaja jõudeaega koguaeg ja regulaarselt. Telefonis sa ju laed igapäev. Aga ennast mitte.
„Laiskled“, sest elad arvamuses, et normaalne olek on rapsimine, rööprähklemine, stressis, ärevuses olemine ning plahvatusohtlikkus on äge olek. Ja siis äkki sa ei taha seda enam teha. Ja samuti sellises mõttelaadis inimene arvab, et iga väiksemgi vaiksem paus on kohe laisklemine. Mis aitab? Teadvusta. On suur vahe kas sa oled lihtsalt aktiivne inimene, kellele meeldib palju teha või sa oled peast orav, kes peab end ogaraks askeldama, et end väärtuslikuna tunda.
„Laiskled“, sest oled segaduses ja sul puudub visioon. See tähendab, et ka tegemist ootavad asjad ripuvad õhus, sest tunduvad mõttetud. Neil ei ole seost, tähendust ega vundamenti. Mis aitab? Reflekteerimine, mõtestamine, asjade seostamine. Kõik me valikud tegelikult toidavad ja rahuldavad meie mingeid põhivajadusi, põhiväärtuseid ja unistusi. Kui sa neist teadlikuks saad, siis on lihtsam asjadele tähendust anda.
„Laiskled“, sest su senine tegevus on end ammendanud ja aeg on uueks või muutuseks. Ehk oled ajas, kus vana juba kustub, aga uut veel ei ole. Isegi aimu ei pruugi veel olla. Mis aitab? Lepi sellega, kuigi see on peaaegu võimatu, sest tegelikult sa märkad seda olekut alles siis kui uus juba sünnib. Enne oled kui pidetu ja endale võõras, kus sa ei saa aru, mis toimub. Sel ajal aitab asjade lihtsalt ära tegemine, et vanad asjad saaks lõpetatud ja olukorra usaldamist, et vastused hakkavad lihtsalt tasapisi tulema. Selleks on vaja aga olla rahulik ja tegevuses, mitte laskuda meeleheitesse. Ja kui oled kogenud, siis tasub olla ka ettevaatlik, sest oled tõenäoliselt teiste jaoks sel ajal vastik ja arusaamatu.
„Laiskled“, sest sa oled arengus, vaja on koobast, olemist, tunnetamist, tühjust. See natuke kordab paari eelnevat, aga kuna see on nii tähtis, siis on vaja seda uuesti ja selgelt mainida. See on nö kookoni-periood, kus tõuku enam pole ja liblikas alles sünnib. Sel ajal on vaja end kaitsta. Ja jällegi tegevuses hoida. Elad oma argielu ja teed mis vaja. Ja lihtsalt oled kookonis ning hoolitsed selle eest hellalt. Keegi ei pea sellele kaasa elama. Ainult sina ise. No ja võibolla mõni mõistja veel.
„Laiskled“, sest sa oled peast ohver, õpilane või laps ehk teed asju teistele. Asjadel ei ole mõtet sulle endale. Ja nii on vaja „autoriteedile“ vastu töötada, koht kätte näidata, abitu olla või muul moel tähelepanu manguda. Lootuses, et äkki keegi lõpuks allub ja võtab raskuse sinu õlgadelt ära. Näiteks otsustab sinu eest, ütleb ette või parimal juhul ütleb "Ah, sa ei pea tegema". See võib tähendada ka, et ootad välist käsku, tähtaega, kontrollimist. Mis aitab? Vaja on saada suureks ja iseseisvaks, kes elab endale ja koos teistega, mitte teiste pärast. Elul ja su tegevustel peaks olema mõte ka sulle endale.
„Laiskled“, sest oled harjunud seda tegema ja oled lubanud laisklemisest saada su identiteedi osa ning juhtharjumuse. Sellel võib olla palju vorme ja nimesid. Enamus neist on hirmutavad ja koledad, aga loetlen nad ikkagi, sest me paljud tegelikult kannatame nende käes. Liigne mugavuses olemine, autopiloodis ehk märkamatuses ja iseenesestmõistetavas tähendusetuses elamine, lodevuse harjumus, liigne „ära parkimine“, mugandumine, mandumine, viletsusse langemine, peast vaeseks ja viletsaks jäämine. Nii kaob oskus end kokku võtta ja tegelikult kaob sellega ka stressitaluvusvõime, sest iga pingutus (sh õppimine ja muutumine) tekitab ärevust ja hirmu. Üldiselt on see laiskuse vorm ka kõige luksuslikum. Seda saavad endale lubada ainult inimesed, keda ümbritsevad teised, kes hoolivad neist nii palju, et on võtnud vaevaks laisa inimese eest ka elada. Need inimesed arvavad, et neist ei sõltu midagi, las need teised rahmeldavad ja manguvad ja võimlevad nende heaolu nimel. Ehk siis tegelikult kõige suuremat tänulikkust eeldav laiskuse vorm. Seda vormi kasutavad laialdaselt nii heitunud teismelised kui ka elumõtte kaotanud täiskasvanud. Mis aitab? Harjumuste teadlik muutmine, teistest hoolima hakkamine ja tänulikkuse õppimine ehk siis otsus hakata elama.
Lahendused - mida teha?
Nimeta asja õige nimega. Kui "laiskus" tuleb peale, siis küsi, mis päriselt toimub? Oled sa väsinud, segaduses, tahtetuses, mõtte puuduses, hirmus, kahtluses, igavuses, lodevuses?
Mis su selle hetke laiskus on? Kui seda laiskust pisut uurida ja talle hellitavalt õige nimi anda, siis saab ka õigesti reageerida.
Mida sa tegelikult kardad? Mida ma tegelikult pelgan? Mis tunnet ma üritan edasi lükata või vältida?
On jah hirmus, aga seda pole veel tegelikult juhtunud.
Hetkel saan teha nii hästi kui saan, võttes arvesse võimalikku tulemust (ennetan või riskin või mõlemat) ja siis tegelen tagajärjega kui ta päriselt käes on.
Tee natukene.
Kirjuta üks lause.
Tee üks otsus.
Luba endal laiselda "No hea küll, ära siis tee midagi."
Ja eelkõige on vaja õppida oma olukorda ja reaktsiooni õigemini või pigem mitmekesisemalt tõlgendama. Selleks on vaja teada variante ja nende variantide loetlemine ongi see osa sellest tööst, mida mina saan pakkuda.
Kõik selleks, et elu oleks väärtustatud, sina saaksid rõõmustada, elada ehedalt ja et meil saaks koos tore olla!