• Epp Adler

Kaks "laiska" lugu ehk mis meid tegelikult takistab?

Updated: May 14




Taustaks või selle artikli täienduseks loe ka artiklit "Laiskus - heal lapsel mitu nime".


Mul on olnud au paaril õppeaastal anda ühes gümnaasiumis Julgemaks suhtlejaks saamise ainet. Mõlemal korral on grupis olnud üks noormees. Enamus gruppides on see üks noormees. Neis näidetes on mõlemad 15-17aastased.


Vahemärkus: hetkel on tegemist poiste näidetega. Sama tüüpi tüdrukuid on ka. Vaikseid nähtamatuid geeniuseid. Neid on väga palju. Aga sagedamini on tüdrukute ja naiste heitumine teistsugune. Ja tegelikult ka karmim. Sest nad alluvad palju rohkem ja sageli taanduvad päriselt mõttetusse, aga kuna nende „mõttetused“ on sageli näiteks emadele mõistetavamad, ohutumad, korrektsemad, siis neid toetatakse ehk siis tüdrukud juhitakse totaalsesse mõttelagedasse ja isikupäratusse passiivsusse, milles puudub igasugune endast lähtumine või mingigi kirglikkus. See seisund on väga karm ja seetõttu peaksid kõik emad ja õpetajad kartma igasuguse „tubli“ käitumise soodustamist. Aga see on eraldi teema. Lihtsalt hetkel on oluline välja tuua, et minu märkamistes on tüdrukute ja poiste (ja hiljem sama nähtus meestes ja naistes) erinev ja vajab erinevat tundlikkust ning abi.



Nähtamatute geniaalsete "laiskade" välimääramine

Minu vaatenurgast – geniaalsed tüübid. Meeletult huvitava mõtlemisega, kes näevad asju väga huvitavalt ja teistmoodi. Nad sünteesivad ja kombineerivad infot väga põnevalt. Ei mahu igavasse tavalisse süsteemi. Ei leia oma kohta, sest ei vasta standardile standardses süsteemis. Neil on oma nooreks vanuseks tegelikult juba tohutu kogemus, sest nad tegelevad selle veidrusega salaja ja sageli enda teadmata väga süsteemselt ja põhjalikult.


Teiste vaatenurgast - enamasti arusaamatud veidrad nohiklikud (loe: keskmise jaoks liiga targad) mõttetud (loe: mitte-popid ehk siis kasutud) tüübid. Nad on kasutud ka teistele omasugustele, sest nende suhtlemisvõime on sageli pärsitud ja nad on väga enesekesksed. Lisaks nohikukamba loomine eeldab uskumatut julgust, mis selles vanuses ega ka hiljem ei pruugi olla üldse ohutu. Sõltub keskkonnast. Aga kiusamise ja narrimise objektiks sattumine on väga lihtne. Ja kari on nähtavam kui üksiküritaja. Nii et üksi jäämine võib olla ohutum.


Nende enda vaatenurgast - on nad täiesti mõttetud, friigid, koledad, vahel rumalad, vahel targad, vahel üleolevad, vahel arvavad, et kõik teised on lollid. Nad on endast erakordselt halval (vahel võib väljenduda vastupidiselt, aga sisu on tegelikult madal enesehinnang) arvamusel tegelased, ja selle arvamuse tõttu käib meeletu enda kallal rapsimine.

Nüüd kirjeldasin siis oma lemmiktegelasi. Keegi peab nad ju sellest enda ehitatud puurist vabastama, sest muidu läheb nende geniaalsus hukka ja raisku ning see on päris kuritegu. Ja see on ka põhjus, miks on ruumide sotsiaalset hügieeni vaja rangelt hooldada, et keskpärasus ei kasvaks ega nakataks ja mitmekesisusel oleks ruumis ruumi. Aga see jälle eraldi teema.


vaba eneseväljenduse soodustamine ja julgustamine


Mul on kaks leivanumber ülesannet, mida teevad nii noored kui vanad ja mis muudavad elusid. Üha rohkem tundub, et rohkem meetodeid vaja polekski. Ok, see on liialdus, aga laias laastus tegelikult pole. Kõik muu on nende kahe aksessuaarid ja võimaldajad.


Mõlema meetodi eesmärk on sama - vaba eneseväljendus, vaba uudishimu, enese väärtustamine. Need on igasuguse eduka suhtlemise, analüüsimise, konflikti lahenduse, otsustamise ja julgemise eeltingimused.


1. Vaba teksti kirjutamine (viideteta ja teiste mõtetest sõltumata), kus tohib päriselt kirjutada ja avastada enda mõtteid. Neid ülesandeid ei tohi hinnata, sest neist saab väga intiimset infot, need on lubamise ülesanded. Eelkõige kirjutaja enda lubamise ülesanded.


2. Esinemine. Lihtsaim variant on pidada 1-minutine kõne teemal „Mis või kes mind inspireerib?“ ja edasi lasen neil juhtida 5-10minutist töötuba, kus nad õpetaat teistele midagi, mis on neid puudutanud, aidanud, mõjutanud või on lihtsalt väga tähtis. See on väga emotsionaalne ja isiklik ülesanne, sest sa pead lavale tooma enda ja enda loo. See harjutus ei ole ainult esinejale, vaid veelgi rohkem publikule, et osata esinejat toetada.

No ja mis sa arvad – kas endast mitte midagi arvaval inimesel on sellistes ülesannetes midagi öelda?


Muidugi mitte. Ta on ju nii igav ja mõttetu. Tavaliselt jäävad need tegelased kohe kodutöödega võlgu.


Kuna ta midagi kasulikku või huvitavat või erilist enda arvates ei tee, siis käib ta ka ringi nii kodus kui koolis sildiga „laisk“.


Kõik tema tegevused on ilmselt väliselt kuulutatud mõttetuteks ja kasututeks, sest nad ei tee arvajate arvates mõistlikke tegusid. Ja kuna need tüübid on nii mõttetud enda peas ja nad on harjunud olema kõrvale jäetud või õiendatud, siis nad ka ei proovi ega valmista ette, sest nad on harjunud hädisema, mitte pingutama ja nad on ilmselt ülesande soorituse hetkeks end vaimselt tuhaks peksnud.


Oluline ka arvestada, et need tüübid ei tule kunagi abi küsima, sest neid ei saa nende arvates aidata ja nad ei tea ka mis abi neil vaja on, sest neil pole ju nagunii mitte midagi öelda.


Nii et abi peab tulema teistmoodi ja aitaja algatusel, mis on väga tundlik protsess, sest lihtne on sellega ju ka eneseuhkust riivata ja põhjustada veel suuremat lukku minemist. Vaatamata oma viletsusele on neil tegelikult kõrge eneseuhkus ja lolliks peetud nad küll olla ei taha.


EDUELAMUSE TAGAMINE ON JUHENDAJA ÜLESANNE


Kuna mul on nende tegelaste peale nina ja väga tundlikud antennid, siis näen neid ja tean, et neil pole ettevalmistatud ehk minu asi on luua nendega sel teemal õrnalt aegsasti kontakt, et neil jääks aega valmistuda.

Nad vajavad selleks tegelikult väga vähe aega, sest nad mõtlevad ja lahendavad väga kiiresti. Nii et aeg ei ole probleem. Julgustus ja teema nägemine on probleemid.

Mitte sooritamine ei ole minu töös variant. Minu asi on saada nad lavale ja tagada, et nad saavad eduelamuse. See on minu ülesanne 100%. Minu asi on neid julgustada. Ja kuna ma tean, et neil on olemas teema, erakordne vaade sellele ja ka kõik oskused, siis kõik mis ma pean tegema on ronima nende enesematerdamisest läbi ja näitama neile peeglit, kust nad saavad oma seni mõttetuks tembeldatud teemat näha ja aidata seda näha uues valguses, ning julgustada neid sellest „lollusest“ teistele rääkima. Siin näidetes oli mõlemal aega 6 minutit. 6 minutit lollust kuulata jõuavad kõik 😊 Ehk siis kahju ei saa tegelikult juhtuda. Ka selle näitamine ja tagamine on minu ülesanne.


Nii aga nüüd lugude juurde.


Laisk 1 – MART


Niisiis esimene tegelane oli selline, kes pausi ajal põhimõtteliselt aeles mööda seinasid ja kellegagi ei rääkinud. Ja kuna ma olen aelemise ja jõlkumise meister, siis sellise tegevusega suhestumine on minu jaoks väga lihtne. No ja loomulikult teatas Mart, et tal pole millestki rääkida. Ta ei tee mitte midagi huvitavat. Aga nagu me kõik teame, siis me kõik sisustame aega millegagi. Me teeme igal hetkel midagi, isegi kui lebame voodis on see ikkagi tegemine. Ja enamusi neid „vedelemise“ tegemisi me tegelikult armastame kirglikult. Muidu me neid ei teeks. Seega uurisin, mida Mart teeb ja ootamatu vastus oli, et mulle meeldib koristada. Saate juba aru, miks see on jama teema? Koristamine on ju nõme ja koristamine ei ole ka väga mehelik tegevus ehk siis see ajaveetmiskirg ei ole kuidagi normaalne. Aga no ma ei jäta ja kuna mina vaimustun igast ogarusest, siis rääkisime koristamisest. Selgus, et ta teeb seda matemaatiliselt. No ja siis ma ütlesin, et sellest räägidki. Mida sa koristamise juures armastad. Ta muidugi vaatas mulle suurte silmadega otsa, et kas see on aktsepteeritav teema. Normaalselt ainetundides peaks ikka millestki asjalikust rääkima. Rohkem abi ta ei vajanud, jätsin ta edasi seinu nühkima. Paar tundi hiljem tegi ta selle grupi kõige parema ja meeldejäävama esinemise. See oli vapustav millise sügavuse ja kirega ta rääkis sokkide voltimisest. Ma ei teadnud, et see võimalik on. Aga kui lubad inimesel rääkida millestki mis teda erutab, siis see inspireerib ära kõik. Peale neid mõnda minutit ei ole soki voltimine ja üldse korrastamine enam samad. Ja ma olen kindel, et tema elutöö saab olema kuidagi sarnase süstematiseerimise oskusega seotud tegemine.


Laisk 2 – Peeter


Järgmisel korral oli mul grupis uus Laisk. Ta oli veidi parem variant, sest ta tegeles ka hobidega ja võttis mingitest asjadest osa. Aga kui sa oled oma peas vilets, laisk ja mõttetu, siis kõik need suured tehtud asjad (ürituste juhtimine, näitlemine vms) muutuvad tähtsusetuteks iseenesestmõistetavateks asjadeks, mis ei saa arengus ja elus mingit väärikat kohta. Ja kui need tuleva hästi pingutuseta välja ehk siis on sinu supertalendid, siis need on veelgi mõttetumad, sest kõrvalt näed kuidas teised samade asjadega vaevlevad ja tööd teevad. Ehk see supertalendiga jahmerdamine võib äraspidiselt ebapiisavuse tunnet tegelikult võimendada kui ei ole ümber inimesi, kes selle kõverpeegli sirgemaks tõmbaksid.


Ja Peeter oli ka rohkem vaiksem ja depressiivsemat tüüpi. Eelmine tegelane oli pigem arrogantset tüüpi, kelle lahendus on seiskumine, ülbitsemine, teistest üleolek ja vastu rääkimine ehk kel oli eneseväljendus väga kõrgel tasemel. Lihtsalt paljud ei saa sellega hakkama ja jätavad ta rahule ehk ta siis saavutabki ruumides ülimusliku staatuse.


Aga seekordne juhtum oli vaiksem, tublim, töökam, kes pigem allub ja muutub nähtamatumaks. Aga tegelikult taandub oma salamaailma ja ei tee ikkagi seda mida „vaja“ või mida kästi. Näiteks kodutöid.


Ja loomulikult ka temal ei olnud millestki rääkida, sest ta ei tee mitte midagi. Ja see mida ta teeb, sellest räägitakse halvasti. Mida tema siis aja sisustamiseks tegi? Tema mängis arvutimänge. Ja need on tavaarusaamises pahad.


Kõik kes nii arvavad unustavad ära, et pooled moodsad tööd eeldavad arvutimängus kasutatavaid oskuseid. Aga see selleks. Õnneks armastan ka mina arvutimänge. Ja nii ma siis tahtsin teada, mis tüüpi mänge ta mängib. Sest kõik mängud on mingi tüüp, mis eeldab omaseid oskuseid ja veelgi enam teatud tüüpi mõtlemist, mis annab vihjeid paljude annete kohta. Tema mängis paljusid mänge. Mis on ka märk sellest, et teda huvitab mängude ülesehitus laiemalt ehk suudab suhestuda paljude süsteemidega.


No ja nii ma siis andsin idee, et mõtle läbi mida iga erinev mäng sulle õpetab ja mis oskuseid selle mängimiseks vaja on. Ja lähtekoht oli tutvustada üheselt arvutimänge halvustavatele inimestele arvutimängude võimalikku kasu. Ja nii jäigi ta jälle koridori omal moel aega veetma. Temaga toimus vestlus vist päev enne kuulsat kuut minutit.

Tagajärg oli loomulikult olukord, et kuus minutit oli liiga lühike aeg. Tegemist oli akadeemiliselt ja mudeldavalt mõelda suutva tüübiga, kes läks ikka põhjalikuks ja uppus. Taas tegi kaaslaste hinnangul grupi võimsaima esinemise.


Kursuse lõpus sain aga teada, et sellel laiskuse ümbermõtestamise vestlusel oli veel suurem tagajärg. Äkitselt said arvutimängud hea tähenduse ja tema kirg mõtestatuse. Selgus, et teda paelub graafika ja konkreetselt üks spetsiifiline arvutigraafika liik. Ja nii oli ta samal õhtul hakanud ise joonistama oma tegelasi. Mul oli au tema esimest pilti ka näha.


Ta ise võttis kokku, et senine põgenemis- ja vältimismehhanism pani nüüd korraga teda tegutsema. Ja nii selgus, et tema „laiskus“ oli ka tema oskus, anne ja väga kasulik asi. Lihtsalt selle kõrvalt oli vaja õppida ka muud tüütumad asjad ära teha. Ja lõpuks said ka kõik kodutööd tehtud. Ja nagu sageli olen täheldanud, siis hilinetud vaba kirjutamise ülesanded on paremad, sest neis on emotsioon, frustratsioon ja vist kõige tähtsamalt enesekesksuse ja enesehaletsuse ületamine ehk vaja on lihtsalt ära teha ja sooritada ehk ennast ja maailma usaldada ning lihtsalt ära teha.


Mis see laiskus siis ikkagi on?


Ja lõpuks jääb küsimus, mis see laiskus siis ikkagi on? Kelle arvates? Kes selle tähenduse annab? Äkki on laiskuses peidus su supertalent, kui vaid seda näha oskad. Ja selleks on vaja lihtsalt harjutada oma olemise märkamist ja mõtestamist ning sageli ka uuest vaatenurgast mõtestamist.


Ja taas selgub, et küsimus pole asjas endas, vaid sellele omistatud tähenduses, suhtes sellesse ja üldises arusaamas endast ja oma sihist ehk mis selle asja või tegevuse ülesanne su teel on.



Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2022 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle