Kaks "laiska" lugu ehk mis meid tegelikult takistab?

Updated: May 14, 2020




Taustaks või selle artikli täienduseks loe ka artiklit "Laiskus - heal lapsel mitu nime".


Mul on olnud au paaril õppeaastal anda ühes gümnaasiumis Julgemaks suhtlejaks saamise ainet. Mõlemal korral on grupis olnud üks noormees. Enamus gruppides on see üks noormees. Neis näidetes on mõlemad 15-17aastased.


Vahemärkus: hetkel on tegemist poiste näidetega. Sama tüüpi tüdrukuid on ka. Vaikseid nähtamatuid geeniuseid. Neid on väga palju. Aga sagedamini on tüdrukute ja naiste heitumine teistsugune. Ja tegelikult ka karmim. Sest nad alluvad palju rohkem ja sageli taanduvad päriselt mõttetusse, aga kuna nende „mõttetused“ on sageli näiteks emadele mõistetavamad, ohutumad, korrektsemad, siis neid toetatakse ehk siis tüdrukud juhitakse totaalsesse mõttelagedasse ja isikupäratusse passiivsusse, milles puudub igasugune endast lähtumine või mingigi kirglikkus. See seisund on väga karm ja seetõttu peaksid kõik emad ja õpetajad kartma igasuguse „tubli“ käitumise soodustamist. Aga see on eraldi teema. Lihtsalt hetkel on oluline välja tuua, et minu märkamistes on tüdrukute ja poiste (ja hiljem sama nähtus meestes ja naistes) erinev ja vajab erinevat tundlikkust ning abi.



Nähtamatute geniaalsete "laiskade" välimääramine

Minu vaatenurgast – geniaalsed tüübid. Meeletult huvitava mõtlemisega, kes näevad asju väga huvitavalt ja teistmoodi. Nad sünteesivad ja kombineerivad infot väga põnevalt. Ei mahu igavasse tavalisse süsteemi. Ei leia oma kohta, sest ei vasta standardile standardses süsteemis. Neil on oma nooreks vanuseks tegelikult juba tohutu kogemus, sest nad tegelevad selle veidrusega salaja ja sageli enda teadmata väga süsteemselt ja põhjalikult.


Teiste vaatenurgast - enamasti arusaamatud veidrad nohiklikud (loe: keskmise jaoks liiga targad) mõttetud (loe: mitte-popid ehk siis kasutud) tüübid. Nad on kasutud ka teistele omasugustele, sest nende suhtlemisvõime on sageli pärsitud ja nad on väga enesekesksed. Lisaks nohikukamba loomine eeldab uskumatut julgust, mis selles vanuses ega ka hiljem ei pruugi olla üldse ohutu. Sõltub keskkonnast. Aga kiusamise ja narrimise objektiks sattumine on väga lihtne. Ja kari on nähtavam kui üksiküritaja. Nii et üksi jäämine võib olla ohutum.


Nende enda vaatenurgast - on nad täiesti mõttetud, friigid, koledad, vahel rumalad, vahel targad, vahel üleolevad, vahel arvavad, et kõik teised on lollid. Nad on endast erakordselt halval (vahel võib väljenduda vastupidiselt, aga sisu on tegelikult madal enesehinnang) arvamusel tegelased, ja selle arvamuse tõttu käib meeletu enda kallal rapsimine.

Nüüd kirjeldasin siis oma lemmiktegelasi. Keegi peab nad ju sellest enda ehitatud puurist vabastama, sest muidu läheb nende geniaalsus hukka ja raisku ning see on päris kuritegu. Ja see on ka põhjus, miks on ruumide sotsiaalset hügieeni vaja rangelt hooldada, et keskpärasus ei kasvaks ega nakataks ja mitmekesisusel oleks ruumis ruumi. Aga see jälle eraldi teema.


vaba eneseväljenduse soodustamine ja julgustamine


Mul on kaks leivanumber ülesannet, mida teevad nii noored kui vanad ja mis muudavad elusid. Üha rohkem tundub, et rohkem meetodeid vaja polekski. Ok, see on liialdus, aga laias laastus tegelikult pole. Kõik muu on nende kahe aksessuaarid ja võimaldajad.


Mõlema meetodi eesmärk on sama - vaba eneseväljendus, vaba uudishimu, enese väärtustamine. Need on igasuguse eduka suhtlemise, analüüsimise, konflikti lahenduse, otsustamise ja julgemise eeltingimused.


1. Vaba teksti kirjutamine (viideteta ja teiste mõtetest sõltumata), kus tohib päriselt kirjutada ja avastada enda mõtteid. Neid ülesandeid ei tohi hinnata, sest neist saab väga intiimset infot, need on lubamise ülesanded. Eelkõige kirjutaja enda lubamise ülesanded.


2. Esinemine. Lihtsaim variant on pidada 1-minutine kõne teemal „Mis või kes mind inspireerib?“ ja edasi lasen neil juhtida 5-10minutist töötuba, kus nad õpetaat teistele midagi, mis on neid puudutanud, aidanud, mõjutanud või on lihtsalt väga tähtis. See on väga emotsionaalne ja isiklik ülesanne, sest sa pead lavale tooma enda ja enda loo. See harjutus ei ole ainult esinejale, vaid veelgi rohkem publikule, et osata esinejat toetada.

No ja mis sa arvad – kas endast mitte midagi arvaval inimesel on sellistes ülesannetes midagi öelda?


Muidugi mitte. Ta on ju nii igav ja mõttetu. Tavaliselt jäävad need tegelased kohe kodutöödega võlgu.


Kuna ta midagi kasulikku või huvitavat või erilist enda arvates ei tee, siis käib ta ka ringi nii kodus kui koolis sildiga „laisk“.


Kõik tema tegevused on ilmselt väliselt kuulutatud mõttetuteks ja kasututeks, sest nad ei tee arvajate arvates mõistlikke tegusid. Ja kuna need tüübid on nii mõttetud enda peas ja nad on harjunud olema kõrvale jäetud või õiendatud, siis nad ka ei proovi ega valmista ette, sest nad on harjunud hädisema, mitte pingutama ja nad on ilmselt ülesande soorituse hetkeks end vaimselt tuhaks peksnud.


Oluline ka arvestada, et need tüübid ei tule kunagi abi küsima, sest neid ei saa nende arvates aidata ja nad ei tea ka mis abi neil vaja on, sest neil pole ju nagunii mitte midagi öelda.


Nii et abi peab tulema teistmoodi ja aitaja algatusel, mis on väga tundlik protsess, sest lihtne on sellega ju ka eneseuhkust riivata ja põhjustada veel suuremat lukku minemist. Vaatamata oma viletsusele on neil tegelikult kõrge eneseuhkus ja lolliks peetud nad küll olla ei taha.


EDUELAMUSE TAGAMINE ON JUHENDAJA ÜLESANNE


Kuna mul on nende tegelaste peale nina ja väga tundlikud antennid, siis näen neid ja tean, et neil pole ettevalmistatud ehk minu asi on luua nendega sel teemal õrnalt aegsasti kontakt, et neil jääks aega valmistuda.

Nad vajavad selleks tegelikult väga vähe aega, sest nad mõtlevad ja lahendavad väga kiiresti. Nii et aeg ei ole probleem. Julgustus ja teema nägemine on probleemid.

Mitte sooritamine ei ole minu töös variant. Minu asi on saada nad lavale ja tagada, et nad saavad eduelamuse. See on minu ülesanne 100%. Minu asi on neid julgustada. Ja kuna ma tean, et neil on olemas teema, erakordne vaade sellele ja ka kõik oskused, siis kõik mis ma pean tegema on ronima nende enesematerdamisest läbi ja näitama neile pe