Kuidas teiste naiste toetuse puudumine naisi takistab?



3. märtsil toimus Eesti Rahvusraamatukogus VII Eesti Naiste Kongress. Kongress tähistas 100 aasta möödumist esimesest Eesti Naiste Kongressist. Sel korral oli kongressi teema - Naise sõna loeb. Kongressil esinesid teiste seas Marina Kaljurand, Jevgeni Ossinovski, Lavly Perling ja mina. Minu teema oli "Naistesolidaarsusest enesekehtestamisel ja edukusel."

Minu kõne sai ootamatult palju tähelepanu. Teiste seas saab minu kõnet osaliselt lugeda "Eesti Naise" aprillinumbris. Lisaks refereeris seda Delfi, Pealinn, Pärnu Postimees ja Reporter.

Siin saab lugeda kõne tervikuna.

"Naistesolidaarsusest enesekehtestamisel ja edukusel".

Epp Adler

Eesti Naiste Kongressil

3. märts 2017

VII Eesti Naiste Kongress tähistab 100 aasta möödumist hetkest, mil tolleaegsed naised julgesid nii suurelt kokku tulla ja võitlesid välja minu õiguse olla täisväärtuslik ning võrdne ühiskonna liige. Isegi kui ma olen naine.

Rõõm on näha, et ka 2017. aastal naised julgevad ja tahavad kokku tulla. Aitäh ja au Eesti Naiste Liidule, kes selle traditsiooni uuesti ellu äratas.

Mul on au rääkida naistesolidaarsusest ja kuidas see mõjutab enesekehtestamist ja edukust.

Teema sai alguse muljest, et meeskollektiivides on justkui rohkem solidaarsust kui naiskollektiivides. Kas on?

Ma usun, et solidaarsustunne on inimlik tunne soost sõltumata. Kuulumine, armastatud ja väärtustatud olemine on meie põhivajadused ning paljude uuringute järgi peitub neis ka õnneliku elu saladus.

Oluline on mõista, et meie koosolemine loob väga palju energiat, mis peab kuidagi väljenduma. Meie kõigi kõige olulisem võime on mõjutada enda ja teiste käitumist. Selle võime teadvustamine on kõige olulisem. Mitte keegi meist ei ole neutraalne. Meil on meeletu võim. Küsimus on, kuidas me seda võimu kasutame?

Aga miks me siis ikkagi räägime naiste ja meestesolidaarsusest?

Mulle tundub, et meesgruppides on sageli rohkem kamraadlust, mis on sageli lähemal vaatlusel väga piiratud ja reglementeeritud. Teatud teemadel ei räägita, ollakse teatud moodi. Peab olema „õige mees“. Kamraadlus ja vendlus viivad siiski enamasti meeldivama õhustikuni.

Kui mehed peavad end välja elama, siis nad teevad seda füüsiliselt. Mõni teeb sporti ja mõni lööb.

Kui naised peavad end rühmas välja elama, siis nad teevad seda emotsionaalselt. Heas ja turvalises rühmas nad kallistavad, laulavad, nutavad, naeravad, ja tantsivad. Kui naised ei tohi naised olla, vaid peavad olema midagi muud, siis nad on üksteise suhtes vaenulikud, kadedad, kahtlustavad, kaitsvad, ründavad. Siis nad on konkurendid või hindajad. Tulemus on õel õhustik, mitte õdede õhustik.

Kui naine suhtub endasse ja teistesse kui mingisse rolli, kui objekti, siis on olemas õige ja vale viis olemiseks. Ehk siis valesti olemise ja käitumise võimalus on väga suur. Selline hinnangulisus ja enesekaitse põhjustab kadedust, süüdistamist, mugandumist, nähtamatust, võimutsemist, vaikimist ehk Hirmunud, ebakindel inimene, kes kardab valesti käituda või on moraalijüngri rollis, ei tunne end tõenäoliselt ka väga väärtuslikuna.

Eneseväärtustamine on aga igasuguse edukuse ja enesekehtestamise eeltingimus, sest iseolemine tähendab erinemist, mis ohustab kuulumist. Erinemine vajab alguses väga palju julgust ja sisaldab üüratut eksimise võimalust. Nii et kaotada on tegelikult palju, kuigi võita võib terve elu.

Kus me oleme aastal 2017?

Täna on Eesti üks vabamaid riike maailmas. Minu rahvusvahelise töö tõttu on paljud eeldanud, et ma kolin siit ära. Ma elan siin, sest esiteks on see mu kodu, kuid peamiselt, kuna ma ei tea maailmas vabamat ja lihtsamat kohta, kus ma saan end teostada nii nagu ma tahan. Eesti on füüsiliselt ja õiguslikult väga vaba maa. Kas see on ka emotsionaalselt ja sotsiaalselt nii?

Kes on naine ja kes on mees 2017. aastal Eestis? Ehk kes on need kaks poolt, kes mõlemad võivad valida, kuid kelle vahel on endiselt teravalt soolise võrdõiguslikkuse küsimus.

Mulle tundub, et see põhimõtteline vestlus on meil endiselt pidamata. Me endiselt räägime näidetest, et kas naised tahavad traktoristid olla või kas naistele ei tohi enam ust avada. Arvan, et me oleme piisavalt küpsed, et liikuda edasi põhimõttelisemate küsimuste juurde, mitte rääkida logistikast.

Eesti tundub vahel sootu üleseksualiseeritud ühiskonnana. Inimesed ja nende sünnipärane sugu on maha surutud või ära normeeritud ja kõik nende asjad ning tegevused on ära seksualiseeritud. Meeste tööd, tüdrukute asjad, naiste käitumine jne. Inimesel on sugu, mitte asjadel ja tegevustel.

Vahel mõnes naiste seltskonnas tekib tunne, et kui tuleks mõni tugev hurmav mees ja ütleks, et Eesti heaolu pärast oleks vaja mõneks ajaks naistel valimisõigusest loobuda, siis nad oleksid sellega nõus.

Tundub, et naisküsimus on 2017. aastal endiselt ropp teema, mida looritab mingi väljendamata hirm, mis vaigistab. Seda alavääristatakse või naeruvääristatakse.

Aasta tagasi Sugu N etendus tekitas minus küsimuse ja imetluse – Kuidas nad julgesid seda etendust teha? Aasta tagasi naistepäeval kirjutasin lõpuks värisedes naiseks olemise ja naise tähenduse teemalist blogi postitust. Tundus, et keegi tuleb ja ründab mind. Ka eile küsis mu sõbranna minu esinemise kohta – kas sa ei karda, et sind peetakse feministiks?

See teema ongi hirmus, sest see puudutab meie algolemist, meie tähendust, meie kogukonnas olemise viisi. Ehk siis elu aluseid. Aga see vestlus on vaja ära pidada, sest muidu see jääbki meid kummitama.

Kui mulle tehti ettepanek siin esineda, siis tundsin, et ma pean. Kui ma tahan, et midagi muutuks, siis ma lihtsalt pean, isegi kui ma kardan või arvan, et ma ei ole piisav.

Kuid kas ma tohin siin rääkida? Kas ma olen piisavalt naine? Jah ma olen tubli, haritud, ettevõtja, vabatahtlik, aidanud paljudel inimestel end parimini mõista ja julgeda teha suuremaid valikuid, esindan Eestit, õpetan noortele väliseestlastele eesti keelt, aga... Mul ei ole meest ja mul ei ole lapsi...

Selle „aga“ pärast olen ma olnud aastaid vait ja peidus, küsinud alati liiga vähe raha, sest ma ei uskunud, et ma olen piisav. Sest alati oli aga… Ja seda „aga“ ütlevad naised – “Küll sa ükskord maha rahuned”, “Kas sa ei karda, et kui sa nii iseteadlik oled, siis mehed sind ei taha…”, “Tore küll, et sa teed, aga kas sa pere loomisele ei mõtle...” See kõik on läinud vahel nii kaugele, et olen mõelnud fiktiivselt abielluda, et teised Rahul oleksid. See naiste surve on üüratu. Liiga paljud tütred alluvad ema unistusele ja vahel ka „sunnile“ vanaemaks saada.

Varem ma allusin ja vaikisin, sest tundus, et tubli, hea ja väärt naine sellistest roppustest, nagu minu kui naise koht, väärtus ja õigused, ei räägi. Olid mulle ju naised öelnud, et siis mehed tahavad. Aga tahtsid hoopis valed mehed, mehed kellele meeldis vaikiv naine. Ma tahan, et minu mees tahaks mind minuna, mitte rollina. Tahan, et ta oleks feminist ehk arvaks, et nii minul, tema emal, õel kui tütrel on võrdsed õigused. Tänaseks vastan küsimusele – kas sa oled feminist? – Muidugi olen, kas sa ei ole või?. Kui sa ei ole feminist, siis mis väärtuseid sa oma tütrele ja pojale nende eneseväärikuse ja võrdsuse kohta edasi annad?

Milline on hea Eesti naine?

Vastus: Eesti naine on rahul!

Eelmise aasta naistepäeval toimus Vikerraadio Hommiprogrammis järgmine väga piltlik vestlus.

Naissaatejuht: "Meie siin tähistame väikse shokolaadiga. Kõrval vene raadio toimetuses oli uhkem tähistamine."

Meessaatejuht: "Ei tea, kas me peaks ka siin midagi muud..."

Naissaatejuht: "Ei, ei. Eesti naine on rahul."

Meessaatejuht: "Jah. Peaasi, et on mees ja ei joo."

Hea naine olla on väga raske. Me peame olema:

Tublid tüdrukud – käitub hästi, õpib hästi, vastu ei räägi, naeratab. Piinlikust ei põhjusta. Liiga ambitsioonikas ei ole, kuigi hinded peavad olema korras. Ülikooli võib minna, aga juhiks pürgida ei tohi.

Lastega, aga mitte liiga paljudega.

Töötav ja ettevõtlik naine – toetab peret, aga pole liiga rikas ehk ahne, et mees ei oleks ohustatud ja mees ikka tahaks. Mitte liiga edukas, sest ta peab jõudma olla ka hea ema, perenaine ja abikaasa, sest rongaema oht on kuklas.

Mu isa võttis naisteküsimuse kokku ühe lausega „Naiste häda on see, et neil on lapsed“... Ja häda kui ei ole. Ja häda kui on liiga noor või liiga vana.

Kuidas siis olla sobiv?

Milline on Eesti naiseideaal aastal 2017?

Ma arvan, et endiselt Krõõt. Heleda häälega, kannatav, vaikiv unelmate naine, nutab üksi aidas ja kes sureb iseenda muresse. Mul on au olla ühe Krõõda tütar. Ja mul on suur soov oma ema nimel seda mustrit muuta. Ma tahan, et mu ema oleks saanud, tohtinud ja eelkõige julgenud seda mustrit muuta. Ja mul oleks tema eeskuju ja julgustus.

Mu armas ema andis mulle kaasa kolm tähtsat õpetussõna:

Ära mine magama segamini köögiga, Kõik tuleb ära kannatada ja Sõbrannasid ei või usaldada.

Kes mind toetas ema surma ajal kõige rohkem? Minu sõbrannad ja mu Ema sõbrannad. Sõbrannad, kel ei olnud võimalik mu ema toetada ja aidata, kuigi nad väga tahtsid. Aga põhimõte ei lubanud.

Kas on aeg leida uued ideaalid?

Äkki võiks Krõõda ja Andrese ning nende tööst armastuse otsimise aeg läbi saada?

Äkki on aeg hakata märkama, kuidas me räägime naistest ja meestest. Mida seostame sooga? Millele anname seksuaalse tähenduse?

Kuidas me iseennast kahandame ja väärtusetuks peame? Kuidas teeme sama teistega kodus ja tööl?

Äkki lubaksime tüdrukutel ja poistel kasvada täiskasvanud küpseteks naisteks ja meesteks, kes võivad ennast avastada, ennast teostada ja elu luua, ilma hirmuta põhjustada emale pettumust ja häbi. Selliseks kasvamiseks on vaja armastust, vabadust, usaldust, julgustust ja eeskuju.

Äkki lubaksime ka emadel olla endiselt naised, kes võivad peale laste saamist endiselt lennata. Looduses ei jää ju linnuema pessa lapsi tagasi ootama. Looduses lükkab linnuema poja pesast välja, sest ta teab, et muidu nad hukkuvad mõlemad. Meil aheldab ema end vahel pessa ja nutab tibu taga, sest ta justkui ei saa või ei julge mäletada, kes ta veel on. Jah sa oled ema, aga see on vaid üks osa sinust.

Naiseeskujud ja naiste võimestamise tähtsus

Naised on endiselt esindamata. Ja küsimus ei ole, et neid ei ole või nad ei oska rääkida. Nad lihtsalt ei julge, ei oska või nagu mina varem arvasin – ei tohi, pole sobiv, pole piisav. Las teised räägivad.

Paar aastat tagasi avastasin, et mul ei ole tiivustavaid naiseeskujusid ega mentoreid, kelle toel saaksin end teostada ja ennast leida. Tänaseks olen nad leidnud, aga mitte Eestist. Ma tahan, et see muutuks.

Naised vajavad julgustust, eeskujusid, võimestamist. Mitte miski ei saa enne muutuda kui naised ise ei muuda naisi laval, äris, poliitikas tavalisteks. Iga „Ei“, mida me ütleme esinemisvõimalusele toidab naiste nähtamatust.

Kvoot ei ole lahendus. Lahendus on naiste eneseväärikuse tõstmises ja julgustamises. Selleks on vaja eelkõige teiste naiste julgustamist. Selleks ongi vaja naistesolidaarsust.

On aeg anda naistele õigus olla ka mujal kui ainult paberil. Seda peab iga naine julgema tahta ise.

Küsigem endalt – kes ma olen?

Uskuge, et te olete piisavad ja väärtuslikud tingimusteta. Ka väljaspool oma rolle. Aidake seda uskuda igal naisel ja igal mehel. Mitte keegi ei saa minu eneseväärikust ära võtta. Ma saan selle ise ära anda.

Eile ütles rongi piletikontrolör „Kui sul rohelist kaarti pole, siis oled sa mitte keegi.“

Ei ole. Ma olen alati keegi. Ma olen väärtuslik, isegi kui ma eksin, mul pole lapsi või kui mul pole sobivat dokumenti. Me ei ela koonduslaagris.

Meil naistena on selles keerulises inimhinge eneseväärikuse mängus väga suur roll. Meie käes on võti. Meie oleme emad, kes loovad oma laste enesehinnangu ja eneseväärikuse alused. Meie anname enda ja teiste armastamise oskuse ning julguse. Meie oleme suur osa õpetajatest, kes kasvatavad või kahandavad iseolemist. Meie oleme suur osa abistajatest, kes mõjutavad abivajajate edasisi valikuid, julgust ja eneseväärikust. Me oleme väga tähtsad, väga võimsad ja väga suure väega. Kasutame seda võimu elu edasi viimiseks.

On aeg avastada oma inimlikkus ja naiseks olemine.

Armastage end päriselt j

a tingimusteta. Loobuge süüst ja häbist. Andestage endale oma ebatäiuslikkus, et saaksite nägema hakata oma piisavust.

Ainult nii saab hakata elu voolama. Ainult nii saab olla koos. Nii saab üksteist märgata, toetada ja jagada.

Nii saab olla väärtuslik. Uskuda oma tähtsusesse. Kasutada oma õiguseid. Ainult nii saab olla edukas.

Naiste võimestamine ei lahenda kogukonna probleeme mitte ainult Aafrikas, vaid siinsamas kallis Eestis.

Jõudu meile!

Aitäh.



Kui keegi peaks ikkagi kahtlema, et see on ajakohane teema, siis see turvafirma reklaam 2017. aasta algusest tõestab, et vähemalt selle firma omanike ja vähemalt ühe kujundaja arvates on naine võrdne vara ja loomadega.


#Endaavastamine

Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2022 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle