Kuidas teiste naiste toetuse puudumine naisi takistab?



3. märtsil toimus Eesti Rahvusraamatukogus VII Eesti Naiste Kongress. Kongress tähistas 100 aasta möödumist esimesest Eesti Naiste Kongressist. Sel korral oli kongressi teema - Naise sõna loeb. Kongressil esinesid teiste seas Marina Kaljurand, Jevgeni Ossinovski, Lavly Perling ja mina. Minu teema oli "Naistesolidaarsusest enesekehtestamisel ja edukusel."

Minu kõne sai ootamatult palju tähelepanu. Teiste seas saab minu kõnet osaliselt lugeda "Eesti Naise" aprillinumbris. Lisaks refereeris seda Delfi, Pealinn, Pärnu Postimees ja Reporter.

Siin saab lugeda kõne tervikuna.

"Naistesolidaarsusest enesekehtestamisel ja edukusel".

Epp Adler

Eesti Naiste Kongressil

3. märts 2017

VII Eesti Naiste Kongress tähistab 100 aasta möödumist hetkest, mil tolleaegsed naised julgesid nii suurelt kokku tulla ja võitlesid välja minu õiguse olla täisväärtuslik ning võrdne ühiskonna liige. Isegi kui ma olen naine.

Rõõm on näha, et ka 2017. aastal naised julgevad ja tahavad kokku tulla. Aitäh ja au Eesti Naiste Liidule, kes selle traditsiooni uuesti ellu äratas.

Mul on au rääkida naistesolidaarsusest ja kuidas see mõjutab enesekehtestamist ja edukust.

Teema sai alguse muljest, et meeskollektiivides on justkui rohkem solidaarsust kui naiskollektiivides. Kas on?

Ma usun, et solidaarsustunne on inimlik tunne soost sõltumata. Kuulumine, armastatud ja väärtustatud olemine on meie põhivajadused ning paljude uuringute järgi peitub neis ka õnneliku elu saladus.

Oluline on mõista, et meie koosolemine loob väga palju energiat, mis peab kuidagi väljenduma. Meie kõigi kõige olulisem võime on mõjutada enda ja teiste käitumist. Selle võime teadvustamine on kõige olulisem. Mitte keegi meist ei ole neutraalne. Meil on meeletu võim. Küsimus on, kuidas me seda võimu kasutame?

Aga miks me siis ikkagi räägime naiste ja meestesolidaarsusest?

Mulle tundub, et meesgruppides on sageli rohkem kamraadlust, mis on sageli lähemal vaatlusel väga piiratud ja reglementeeritud. Teatud teemadel ei räägita, ollakse teatud moodi. Peab olema „õige mees“. Kamraadlus ja vendlus viivad siiski enamasti meeldivama õhustikuni.

Kui mehed peavad end välja elama, siis nad teevad seda füüsiliselt. Mõni teeb sporti ja mõni lööb.

Kui naised peavad end rühmas välja elama, siis nad teevad seda emotsionaalselt. Heas ja turvalises rühmas nad kallistavad, laulavad, nutavad, naeravad, ja tantsivad. Kui naised ei tohi naised olla, vaid peavad olema midagi muud, siis nad on üksteise suhtes vaenulikud, kadedad, kahtlustavad, kaitsvad, ründavad. Siis nad on konkurendid või hindajad. Tulemus on õel õhustik, mitte õdede õhustik.

Kui naine suhtub endasse ja teistesse kui mingisse rolli, kui objekti, siis on olemas õige ja vale viis olemiseks. Ehk siis valesti olemise ja käitumise võimalus on väga suur. Selline hinnangulisus ja enesekaitse põhjustab kadedust, süüdistamist, mugandumist, nähtamatust, võimutsemist, vaikimist ehk Hirmunud, ebakindel inimene, kes kardab valesti käituda või on moraalijüngri rollis, ei tunne end tõenäoliselt ka väga väärtuslikuna.

Eneseväärtustamine on aga igasuguse edukuse ja enesekehtestamise eeltingimus, sest iseolemine tähendab erinemist, mis ohustab kuulumist. Erinemine vajab alguses väga palju julgust ja sisaldab üüratut eksimise võimalust. Nii et kaotada on tegelikult palju, kuigi võita võib terve elu.

Kus me oleme aastal 2017?

Täna on Eesti üks vabamaid riike maailmas. Minu rahvusvahelise töö tõttu on paljud eeldanud, et ma kolin siit ära. Ma elan siin, sest esiteks on see mu kodu, kuid peamiselt, kuna ma ei tea maailmas vabamat ja lihtsamat kohta, kus ma saan end teostada nii nagu ma tahan. Eesti on füüsiliselt ja õiguslikult väga vaba maa. Kas see on ka emotsionaalselt ja sotsiaalselt nii?

Kes on naine ja kes on mees 2017. aastal Eestis? Ehk kes on need kaks poolt, kes mõlemad võivad valida, kuid kelle vahel on endiselt teravalt soolise võrdõiguslikkuse küsimus.

Mulle tundub, et see põhimõtteline vestlus on meil endiselt pidamata. Me endiselt räägime näidetest, et kas naised tahavad traktoristid olla või kas naistele ei tohi enam ust avada. Arvan, et me oleme piisavalt küpsed, et liikuda edasi põhimõttelisemate küsimuste juurde, mitte rääkida logistikast.

Eesti tundub vahel sootu üleseksualiseeritud ühiskonnana. Inimesed ja nende sünnipärane sugu on maha surutud või ära normeeritud ja kõik nende asjad ning tegevused on ära seksualiseeritud. Meeste tööd, tüdrukute asjad, naiste käitumine jne. Inimesel on sugu, mitte asjadel ja tegevustel.

Vahel mõnes naiste seltskonnas tekib tunne, et kui tuleks mõni tugev hurmav mees ja ütleks, et Eesti heaolu pärast oleks vaja mõneks ajaks naistel valimisõigusest loobuda, siis nad oleksid sellega nõus.