Kuidas teiste naiste toetuse puudumine naisi takistab?

3. märtsil toimus Eesti Rahvusraamatukogus VII Eesti Naiste Kongress. Kongress tähistas 100 aasta möödumist esimesest Eesti Naiste Kongressist. Sel korral oli kongressi teema - Naise sõna loeb. Kongressil esinesid teiste seas Marina Kaljurand, Jevgeni Ossinovski, Lavly Perling ja mina. Minu teema oli "Naistesolidaarsusest enesekehtestamisel ja edukusel."

Minu kõne sai ootamatult palju tähelepanu. Teiste seas saab minu kõnet osaliselt lugeda "Eesti Naise" aprillinumbris. Lisaks refereeris seda Delfi, Pealinn, Pärnu Postimees ja Reporter.

Siin saab lugeda kõne tervikuna.

"Naistesolidaarsusest enesekehtestamisel ja edukusel".

Epp Adler

Eesti Naiste Kongressil

3. märts 2017

VII Eesti Naiste Kongress tähistab 100 aasta möödumist hetkest, mil tolleaegsed naised julgesid nii suurelt kokku tulla ja võitlesid välja minu õiguse olla täisväärtuslik ning võrdne ühiskonna liige. Isegi kui ma olen naine.

Rõõm on näha, et ka 2017. aastal naised julgevad ja tahavad kokku tulla. Aitäh ja au Eesti Naiste Liidule, kes selle traditsiooni uuesti ellu äratas.

Mul on au rääkida naistesolidaarsusest ja kuidas see mõjutab enesekehtestamist ja edukust.

Teema sai alguse muljest, et meeskollektiivides on justkui rohkem solidaarsust kui naiskollektiivides. Kas on?

Ma usun, et solidaarsustunne on inimlik tunne soost sõltumata. Kuulumine, armastatud ja väärtustatud olemine on meie põhivajadused ning paljude uuringute järgi peitub neis ka õnneliku elu saladus.

Oluline on mõista, et meie koosolemine loob väga palju energiat, mis peab kuidagi väljenduma. Meie kõigi kõige olulisem võime on mõjutada enda ja teiste käitumist. Selle võime teadvustamine on kõige olulisem. Mitte keegi meist ei ole neutraalne. Meil on meeletu võim. Küsimus on, kuidas me seda võimu kasutame?

Aga miks me siis ikkagi räägime naiste ja meestesolidaarsusest?

Mulle tundub, et meesgruppides on sageli rohkem kamraadlust, mis on sageli lähemal vaatlusel väga piiratud ja reglementeeritud. Teatud teemadel ei räägita, ollakse teatud moodi. Peab olema „õige mees“. Kamraadlus ja vendlus viivad siiski enamasti meeldivama õhustikuni.

Kui mehed peavad end välja elama, siis nad teevad seda füüsiliselt. Mõni teeb sporti ja mõni lööb.

Kui naised peavad end rühmas välja elama, siis nad teevad seda emotsionaalselt. Heas ja turvalises rühmas nad kallistavad, laulavad, nutavad, naeravad, ja tantsivad. Kui naised ei tohi naised olla, vaid peavad olema midagi muud, siis nad on üksteise suhtes vaenulikud, kadedad, kahtlustavad, kaitsvad, ründavad. Siis nad on konkurendid või hindajad. Tulemus on õel õhustik, mitte õdede õhustik.

Kui naine suhtub endasse ja teistesse kui mingisse rolli, kui objekti, siis on olemas õige ja vale viis olemiseks. Ehk siis valesti olemise ja käitumise võimalus on väga suur. Selline hinnangulisus ja enesekaitse põhjustab kadedust, süüdistamist, mugandumist, nähtamatust, võimutsemist, vaikimist ehk Hirmunud, ebakindel inimene, kes kardab valesti käituda või on moraalijüngri rollis, ei tunne end tõenäoliselt ka väga väärtuslikuna.