• Epp Adler

Kas "hea kasvatus" võib olla vaba, hooliva ja loomuliku suhtlusoskuse vaenlane?



Oled sa kunagi mõtisklenud mida tähendavad päriselt väljendid "Ole viisakas!" või "Käitu korralikult!", "Eeskujulik käitumine", "Tubli laps"...

Need on laused, mida öeldakse Eestis kõige enam lastele ja ka täiskasvanutele hetkedel, kui nad hakkavad piinlikkust valmistama. Eesti emad on eriti vilunud neid lauseid ütlema ka silmade pööritamise ja eriti mitte-rahuloleva pilgu abil. Üldiselt Eesti emad ei vaata lapsi rõõmsal ja naerataval pilgul, pigem ikka etteheitval või tüdinenud pilgul.

Viisakus ja korralikkus on eluliselt olulised oskused, kuid nende kasutamine sõltub neile antavast tähendusest. Vaja on arusaama, milleks peab olema viisakas. "Lihtsalt peab", "Et piinlik ei oleks" või "Nii tehakse" on petmist õpetavad põhjused. See tähendab, et sinu juuresolles käitun nii ja mujal naa. Ilma mõistmiseta on viisakas käitumine ka silmakirjalik. Viisakas käitumine ei tohiks olla valikuline tegevus. Olete märganud, et tere ja aitäh peavad alati ütlema kuni umbes 3aastased lapsed. Hiljem piisab kui ainult ema ütleb tere, sest häbelik laps on ju nunnu ja tema tere-ütlema ei pea. See võib olla ootamatu, aga ema ütleb tere ka 25aastaste eest, sest lapsepõlv ei lõppe ju kunagi.

Viisakus tähendab eelkõige austust.

Austus tähendab võimet teist märgata, temaga arvestada ja ennast vastavalt kontrollida. Ja austus on hea suhtlemise üks tähtsaim komponent. See ei tohi ära kaduda ka konflikti lahendades ja viisakus ei ole ainult võõrastele, vaid ka oma perele. Viisakus võiks olla loomulik asi, mitte miski, mis väsitab ja mida kodus ei pea tegema.

Korralikkuse treenimine

Korralikkus on üks õudne sõna. Korralikkus-treening toodab hingetuid argasid inimesi. Eeskujulikult ja korralikult käituv laps on vanamoodsate pedagoogide ja ebakindlate korralikult kasvatatud lapsevanemate unistus. Eeskujulikkus tähendab ju vaikimist, ainult õigel ajal rääkimist ja vastuvaidlematut allumist ehk mugavust ja häbi mitte põhjustamist.

Korralikkus-treeningut harrastavaid vanemaid vaadates mõtlen alati, et huvitav kas need vanemad saavad aru, et nad kasvatavad tulevasi töötuid - kehva suhtlusoskusega ja elu kartvaid inimesi. Eesti versiooniga treenitud korralikkusest ei käi kaasas suhtlusoskus. Osades riikides käib, kus korralikkuse kasvatamise eesmärk on sotsialiseerimine ehk oskus seltskonnas osaleda.

Korralikkust õpetatakse eriti tugevalt tüdrukutele, kes istuvad siis tuimal pilgul käed ilusti süles, naeratavad arglikult, midagi ei ütle, jalus ei ole, vastavad küsimustele ühe sõnaga, ise vestlust ei alusta. Ning seda vaatavad tädid-onud käsiplaksutades heldinult pealt "Kui hea laps", märkamata, et tegemist on kohe täiskasvanuks saavad noore neiuga, kel võiks juba olla eluvõime ja elutahe. Osadele poistele õpetatakse seda ka, kuid enamusele mitte. Nemad on täiesti segaduses, kuidas olema peab. Ja nii võibki tekkida usk, et mehed ja naised on füsioloogiliselt erinevate vajadustega. Meestel lihtsalt tekib kõhugaase ja sülge rohkem, mida peab pidevalt väljutama. Ja ka ropendamine on meestel füsioloogilist päritolu.

Kuidas ma sain teada, kui ebaviisakas ma olen?

Aasta oli siis 1993 ja mina 13aastane. Ma olin erakordselt tubli ja korralik tütarlaps. Vanematel oli rõõm minuga kõikjal käia, sest ma ei põhjustanud piinlikkust. Naeratasin, istusin vaikselt ja vastasin kenasti küsimustele. Koolis lugesin alati luuletust, sest ma ei vaielnud vastu ja luuletus jäi meelde ehk siis ei põhjustanud piinlikkust. Olen pärit üsna tavalisest Eesti perest. Kodust väljas naeratame ja oleme viisakad ning kodus sees võib olla tusane, tüdinud, vaikida jne.

Läksin koos isaga Ameerikasse tädile külla. Ehk siis käisin esimest korda seal tühise "keep smilingu" maal. Tagasi mõelda on päris õudne, sest käitusin nii nagu suur enamus Eesti tütarlapsi minu projektides ehk siis täiesti elutult ja surmigavalt. Ootab, et talle pakutakse variante ja lõbustatakse, kuigi tal lõbus kunagi ei ole, sest korralikku käitumist ei saa hetkekski unustada ja vigu ei tohi teha. Loe: enesekesksust ei saa unustada. Päris kurnav on sellist külalist 6 nädalat võõrustada.

Minul oli väga tore ja minu meelest tuli mul korralik käitumine hästi välja. Ja siis langes pomm ja mu silmad avanesid.

See juhtus meie külastuse keskel, kui ühele järjekordsele väga maitsvale, heale ja toredale õhtusöögile järgnes ootamatult vestlus. Mu tädi ja onu küsisid, et miks me õhtusöögi lõpus mitte kunagi midagi ei ütle - ei täna, kiida või ütle mingitki kommentaari. Me sõime nagu sööklas, vohmisime sisse, mis ette pandi ja oligi kõik. Istusime ja ootasime järgmist käiku.

Selgus, et minu arusaam korralikkusest oli põhjustanud minu senise elu kõige piinlikuma hetke ja ma olin teinud haiget inimestele, kellest ma väga hoolisin. Ma olin olnud täiesti ebaviisakas ja tänamatu ülbik. See pole oluline kas tahtlikult või tahtmatult. Ma ei teadnud ja ei osanud. Ja mul oli kahju, sest mu tädi ja onu väga meeldisid mulle. Eks ma siis püüdsin tagantjärgi heastada.

Tänulikkuse ja märkamise õppimine

Sel hetkel sain teada, et kõik, mida ma olin oma kodus õppinud, ei olnudki ainus ja ainuõige toimimise viis. Ma ei olnud kunagi pidanud söögi eest aitäh ütlema. See, et ema märterlikult orjas oli ju iseenesestmõistetav! Kodus ma ei pidanud tänama. Ema ju ei nõudnud tänu oma töö eest, sest hea ema ei nõua sellist asja. Ta teeb, rassib, võibolla nutab tagatoas korraks või karjub ja siis rassib samamoodi edasi. Kahjuks ei olnud ma selletõttu õppinud ka teiste panust märkama. Tänulikkus puudus minu suhtumisest ja käitumisarsenalist. Aitäh ütled ikka ainult ju asja eest! Ja kui ei ole hea või on tavaline, siis ei ütle ka aitäh, mis sellest, et keegi on siiski pingutanud.

Ma ei ole kindel, et seda hetke märkas mu isa, kes usub, et ennast ei tohi muuta. Isegi kui su käitumine teeb kellelegi haiget. Tema räägib siiani lugusid sellest, kuidas külalised käisid vaatamas, kuidas mina noakahvliga sõin. Ameeriklased ju ei oska! Jah see on väga kena oskus, kuid kahjuks ei märganud seesama uhke isa, et tema tütar on lauas vait ja arglik, kuna ta ei julge suhelda. Ja ta teadis, et ma ei ole vaikne tegelane.

Lihtsalt meie arusaam tublidusest ja heast käitumisest on vaikne, enesekeskne, arglik ja tegelikult osavõtmatult ebaviisakas.

Kui ka teie kodus endiselt "Söögilauas ei räägita", siis võibolla on aeg see põhimõte ümber mõtestada. Meeldiv vestlus, mõtete jagamine, üksteisest huvitumine ja üksteise kuulamine on tänapäeva elu põhioskused ükskõik mis ametit sa pead.

Minu ebaviisakuse avastamine sai sellega alles alguse ja avastan oma korralikkus-treeningu mustreid siiani. See on olnud väga hea ja tugev treening ning päris keeruline on olnud selle alt oma loomulik ja vaba suhtlusvõime välja kaevata.

Need kogemused aitavad mul mõista siinset ebakindlat ja sageli ebameeldivat suhtlemisstiili. Kui keegi räägib mulle eestlaste külmusest, siis ma lihtsalt ei usu seda. Olen töötanud tuhandete Eesti noorte ja täiskasvanutega ning näen, mis nendega juhtub paari päevaga vabas suhtlusruumis. Ootamatult lähevad silmad särama ja korralikust ebaviisakast tütarlapsest, saab korralik, viisakas, lõbus ja väga lärmakalt aktiivne liider. Minu ülesanne on aidata need liidrid oma korralikkuse-karpidest välja!

Paar aastat tagasi koolitasin Prantsusmaal ja grupis oli ka paar eestlast. Rahvusvahelised projektid on kõige parem ja lihtsam võrgustiku arendamise viise mida ma tean. Isegi kui sa nende inimestega ei hakka koostööd tegema, siis on sul tõenäoliselt diivan kus magada, kui tema linna reisima satud. Aga sellele diivanile pääsemiseks on vaja diivaniomanikuga suhelda.

Koolituse ajal olid Eesti osalejad väga aktiivsed ja pauside ajal kadusid ära. Uurisin ühelt, et mida nad pauside ajal teevad. Selgus, et loevad toas raamatut ja põhjus oli shokeeriv - "Jah, ma küsisin kõigilt juba kõik ära, mida ma teada tahtsin"!?!? Õnneks ta paar päeva hiljem taipas, et ta saab kodus ka raamatut lugeda, aga see grupp kaob peagi igaveseks. Ja siis astus seltskonda üks väga tore uus inimene, kes avastas, et suhtlemine ei tähenda intensiivsete intervjuude teostamist, vaid vahel tähendab suhtlemine lihtsalt koos teistega olemist.


#suhtlusoskus #Eneseareng #Endaavastamine #enesemeistrelikkus

Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2022 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle