Kuidas ennast ignoreerida?

Kuidas siis sina ennast juba täna ignoreerinud oled?

Millist sisetunnet, sisemist häält, keha appikarjet, tegelikult olulist, oma unistust või plaani sa ignoreerisid? Kuidas end reetsid? Millest loobusid, millele ei leidnud aega, mida ei pidanud oluliseks? Mida sa ei väärinud?

Kuidas seda kõike vaigistasid ja varjasid – sõltuvuste, lärmi, välimuse, meelelahutuse, enesekriitika, enesehalvustamse, muretsemise, kellegi teise ründamise, teiste teemade ja probleemide eelistamise, sotsiaalmeedia, uudiste, ekirjade, viitsimise, perfektsionismi, tuimuse, ükskõiksuse, ärevuse, kiiruses olemise, masendumise, suhete ...? Täienda oma trikkide ja viisidega.

Kui harjumuspärane see sulle on?

​

Kuidas ma ennast ignoreerin?

See fantastiline küsimus on olnud minu õpetaja ja kaaslane suurema osa praegusest aastast. Kõik algas kevadel, kui sain diagnoosi, mis oli seekordseks äratajaks. Mul ei ole midagi haruldast või eluohtlikku, kuid siiski tugevate mõjudega. Variant oli lihtsalt operatsioon ja unustus ehk siis oma elu ära delegeerimine ja vanaviisi jätkamine. Aga seda ma olen juba üle kümne aasta tagasi teinud. Siis ei osanud ma kuulata. Siis oli vaja tagada, et midagi ei muutuks. Vaja oli ennast täielikult ignoreerida. Ikka selleks, et pidu jätkuks vanaviisi.

Nii juhtub kui sa ise pole oluline, su keha pole oluline, su elu pole oluline ja sa ei tunne ennast üldse. Ja sa teed kõik selleks, et oma ebaolulisusega mitte vahele jääda. Et kuuluda teiste ellu, mitte iseenda ellu.

Selline enda ignoreerimine on ju väga tavaline. Meil on palju eeskujusid. Seda õpid, kui sind kasvatavad end täielikult ja uhkusega ignoreerivad vanemad, õpetavad ainet inimesest olulisemaks pidavad õpetajad, juhivad läbipõlemisega uhkeldavad ülemused, seltsi pakuvad sind seltskonnaks ja vahelduseks pidavad sõbrad jne.

Keegi ei ole süüdi. Nad teevad, mida ise oskavad ja saavad. Nad ju oskavad ennast samuti lihtsat ellu jätta. Keegi neist ei saagi peegeldada sind emotsionaalselt ja inimesena. Sa oled asi, kohustus, vahend, ülesanne, ressurss, lootus. Aga tõelist inimlikku kohtumist ei ole. Ja nii jääd sa üksi. Teed mis oskad.

Kui su mina-pilt ja enesetunnetus ehitub selliste peeglite otsa, siis sind ei saagi päriselt olemas olla. Sa ei saagi olla oluline. Ja kui sa ise oled tundlik, siis sa muudkui püüad paremini ja parandad ennast ehk pead ennast puudulikuks.

Teine variant on taandada ennast tähtsusetuks, ignoreerida ennast ja kõiki teisi veelgi rohkem. Pühenduda täielikult millelegi välisele.

Puudulikuna tundev variant hakkab õnneks sageli lahendust ja väljapääsu otsima. Tal tekib kahtlus, et temas ja elus on veel midagi. Taandatud tegelane on olukorraga leppinud ja kaitseb seda.

Nii sain sel aastal kingiks ühe neist elumuutvatest päevadest, mil sa teed valiku. Elada või olla abitu ohver. Mina kipun valima päriselt elamise. Riskides kaotustega, aga elades. Nii algas uus jupp teekonnast tundmatusse. Järjekordne teekond tuhande kardinaga lava taha. Teekond ikka jälle Enda poole. Aga Endaks saamine kestabki ju terve elu. See on lihtsalt teekond uuele tasemele. Võibolla ainult 1mm eemale.

Vahel on lausa naljakas, kuidas selliste hetkede tulemusena on kõik võimalik. Päevakava, toitumine, töö tegemise ja suhetes olemise viisid, eesmärgid, valikud, tunded – kõik saavad äkki muutuma hakata. Järsku on võimalik valida iseennast, kehtestada piire, teha heatahtlikke valikuid, leida aega. Ja tulemus ei ole kaotus, vaid hoopis võit. Kõik on järsku väärtuslikum, ehedam, kvaliteetsem ja mõtestatum.

Keha on üks tore abiline, kelle kaudu saab jõuda sisemiste teemadeni. Kui muidugi julgeda seda seost näha.

Minu terviseprobleem viis mind oma loo uute valusate ja oluiste peatükkideni. Me ei jõua sinna enne kui oleme valmis. Iga asi omal ajal ja omas järjekorras.

Sel suvel olid nagu võluväel raamatupoe riiulil esikohal raamatud „Kaassõltuvus“, „Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand“, „Vihatants“, „Kui keha ütleb ei“, „The Narcissist in Your Life“, „Facing Love Addiction“, „