Kuidas siis sina ennast juba täna ignoreerinud oled?
Millist sisetunnet, sisemist häält, keha appikarjet, tegelikult olulist, oma unistust või plaani sa ignoreerisid? Kuidas end reetsid? Millest loobusid, millele ei leidnud aega, mida ei pidanud oluliseks? Mida sa ei väärinud?
Kuidas seda kõike vaigistasid ja varjasid – sõltuvuste, lärmi, välimuse, meelelahutuse, enesekriitika, enesehalvustamse, muretsemise, kellegi teise ründamise, teiste teemade ja probleemide eelistamise, sotsiaalmeedia, uudiste, ekirjade, viitsimise, perfektsionismi, tuimuse, ükskõiksuse, ärevuse, kiiruses olemise, masendumise, suhete ...? Täienda oma trikkide ja viisidega.
Kui harjumuspärane see sulle on?
Kuidas ma ennast ignoreerin?
See fantastiline küsimus on olnud minu õpetaja ja kaaslane suurema osa praegusest aastast. Kõik algas kevadel, kui sain diagnoosi, mis oli seekordseks äratajaks. Mul ei ole midagi haruldast või eluohtlikku, kuid siiski tugevate mõjudega. Variant oli lihtsalt operatsioon ja unustus ehk siis oma elu ära delegeerimine ja vanaviisi jätkamine. Aga seda ma olen juba üle kümne aasta tagasi teinud. Siis ei osanud ma kuulata. Siis oli vaja tagada, et midagi ei muutuks. Vaja oli ennast täielikult ignoreerida. Ikka selleks, et pidu jätkuks vanaviisi.
Nii juhtub kui sa ise pole oluline, su keha pole oluline, su elu pole oluline ja sa ei tunne ennast üldse. Ja sa teed kõik selleks, et oma ebaolulisusega mitte vahele jääda. Et kuuluda teiste ellu, mitte iseenda ellu.
Selline enda ignoreerimine on ju väga tavaline. Meil on palju eeskujusid. Seda õpid, kui sind kasvatavad end täielikult ja uhkusega ignoreerivad vanemad, õpetavad ainet inimesest olulisemaks pidavad õpetajad, juhivad läbipõlemisega uhkeldavad ülemused, seltsi pakuvad sind seltskonnaks ja vahelduseks pidavad sõbrad jne.
Keegi ei ole süüdi. Nad teevad, mida ise oskavad ja saavad. Nad ju oskavad ennast samuti lihtsat ellu jätta. Keegi neist ei saagi peegeldada sind emotsionaalselt ja inimesena. Sa oled asi, kohustus, vahend, ülesanne, ressurss, lootus. Aga tõelist inimlikku kohtumist ei ole. Ja nii jääd sa üksi. Teed mis oskad.
Kui su mina-pilt ja enesetunnetus ehitub selliste peeglite otsa, siis sind ei saagi päriselt olemas olla. Sa ei saagi olla oluline. Ja kui sa ise oled tundlik, siis sa muudkui püüad paremini ja parandad ennast ehk pead ennast puudulikuks.
Teine variant on taandada ennast tähtsusetuks, ignoreerida ennast ja kõiki teisi veelgi rohkem. Pühenduda täielikult millelegi välisele.
Puudulikuna tundev variant hakkab õnneks sageli lahendust ja väljapääsu otsima. Tal tekib kahtlus, et temas ja elus on veel midagi. Taandatud tegelane on olukorraga leppinud ja kaitseb seda.
Nii sain sel aastal kingiks ühe neist elumuutvatest päevadest, mil sa teed valiku. Elada või olla abitu ohver. Mina kipun valima päriselt elamise. Riskides kaotustega, aga elades. Nii algas uus jupp teekonnast tundmatusse. Järjekordne teekond tuhande kardinaga lava taha. Teekond ikka jälle Enda poole. Aga Endaks saamine kestabki ju terve elu. See on lihtsalt teekond uuele tasemele. Võibolla ainult 1mm eemale.
Vahel on lausa naljakas, kuidas selliste hetkede tulemusena on kõik võimalik. Päevakava, toitumine, töö tegemise ja suhetes olemise viisid, eesmärgid, valikud, tunded – kõik saavad äkki muutuma hakata. Järsku on võimalik valida iseennast, kehtestada piire, teha heatahtlikke valikuid, leida aega. Ja tulemus ei ole kaotus, vaid hoopis võit. Kõik on järsku väärtuslikum, ehedam, kvaliteetsem ja mõtestatum.
Keha on üks tore abiline, kelle kaudu saab jõuda sisemiste teemadeni. Kui muidugi julgeda seda seost näha.
Minu terviseprobleem viis mind oma loo uute valusate ja oluiste peatükkideni. Me ei jõua sinna enne kui oleme valmis. Iga asi omal ajal ja omas järjekorras.
Sel suvel olid nagu võluväel raamatupoe riiulil esikohal raamatud „Kaassõltuvus“, „Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand“, „Vihatants“, „Kui keha ütleb ei“, „The Narcissist in Your Life“, „Facing Love Addiction“, „Pane paika oma piirid“, "Why am I afraid to tell you who I am" jt. Mõni neist just trükist tulnud. Seekord võtsin ma selle kõik vastu. Ütlesin päriselt „Jah“ - endale ja oma kehale.
See on nii lihtne soovitus. Ongi. Aga selle tähendus rullib end lahti aegamööda just sinu loos, sinule ainuomasel viisil.
Mina sain lõpuks kohtuda paljude saladustega. Valusate saladustega, millel olen lasknud end pikalt määratleda, hirmutada ja vangistada. Mida olen lojaalselt kaitsnud ja vaikides kannatanud.
Oluline on siin mõista, et seda ei teinud nemad, vaid mina ise. Mina tõlgendan oma kogemusi ja annan neile tähenduse. Seega on minu käes ka võime neid lugusid toimetada.
Kui neid saladusi ja lugusid lõpuks näha, siis saab seda kõike leinata, et saaks edasi liikuda. Hetkel tundubki, et saan lõpuks leinata end rohkem inimeseks. Sest saab tõdeda, aktsepteerida ja eralduda.
On olnud põnev avastada kui meisterlikult ma oskan end ignoreerida. Olen seda kunsti õppinud lapsest saati. Ja nüüd saab hakata tervenema ja uusi oskuseid õppima. Vähemalt sinna poole liikuda. Tipa-tapa.
Juba praegu saab palju lihtsamalt vastata küsimustele
Mida ma tahan?
Mida ma vajan?
Sõltub ju neist kahest pisikesest küsimusest kõik. Kõik mu valikud, otsused ja suhted. Kui ma ei tea, mida ma tahan, siis olen ma lükata-tõmmata. Siis ma reageerin, mitte ei algata. Nii on võimalik saada väga palju väga ägedaid kogemusi, sest sa lihtsalt lähed kõikjale. See on olnud ka minu tee ja elukool. Aga nii on lihtne muutuda ohvriks, küünikuks, päästjaks, kurblikuks ja teha kõike vastumeelselt, sest teise mängu mängimine rahuldab sind ennast ainult teatud aja. Lõpuks on vaja ikkagi endaga kohtuda ja anda võimalus ka Enda Mängule.
Küsimuses „Kuidas ma ennast ignoreerin?“ on ilmselt peidus kõik.
See on ka hirmutav küsimus, aga veelgi rohkem on ta armas ja vabastav küsimus.
Mis oleks kui sa juba täna ignoreeriksid ennast ainult sutsukese vähem?
Mis siis saaks hakata juhtuma?
Kui sa võtaksid riski olla oma elus oluline ja väärne?
Vähemalt hakata mõtlema, et mida see üldse tähendaks.
Ja siis tekib kahtlus. Kas ensemeisterlikkuse coach üldse tohib nii tunda, öelda, mõelda?
Kas ta ei peaks olema juba valmis ja täiuslik?
Jah, võiks ju! Aga siis ei oleks temast mitte mingit kasu.
Ta ei teaks mitte midagi päriselt. Ta ei usuks inimeste lugusid. Ta ei teaks kui sassis sees võib olla, isegi kui väljast paistab kõik väga ilusana. Ta ei teaks, mida tähendab teha uus valik. Ja ta ei oleks sel juhul kogenud seda Endaks saamise teekonda.
Meid ei aita inimesed, kes juba teavad kõike ja on valmis. Nad on meist liiga kaugel või alles pimedad. Meid aitavad inimesed, kes on olnud seal, kus me ise oleme ja on vaid mõned sammud kaugemal.
Ütles ka kuulus Alfred Adler -
"Parim inimestetundja on siiski see, kes on ise läbi teinud kõik need kired - nö "kahetsev patune". Kes on ise läbi elanud kõik inimliku hingeelu eksimused ja end neist päästnud, või vähemalt kõigele sellele lähedal olnud."
Mida saaksid Sina teha kohe praegu, et pidada iseennast oluliseks? Et mängida oma mängu? Et öelda endale "jah"?