• Epp Adler

Kuidas eneseareng mõjutab professionaalsust ja töökeskkonda?



"Eneseareng on mingi energiaring või joogavärk või? Sellega tegelegu "valgustunud" omast ajast. Meie teeme tööd ja oleme huvitatud inimeste tööoskustest ja teadmistest. Ikkagi suured inimesed." Mis on isiklik asi ja mis professionaalne asi?

Loomulikult on nende vahel piir. Peabki olema.

Kõrge enesearenguga inimestel ongi see piir olemas.

Vähemalt nad ohjavad seda paremini või vähemalt püüdlevad selle poole, sest teadvustavad, et see polegi tegelikult nii lihtne.

Madala enesearenguga inimestel ujub isiklik asi kontrollimatult ja ootamatult kõikjale sisse. Nad küll omast arust on professionaalsed, sest ei toovat isiklikku elu tööle kaasa. See lihtsalt tuleb ise, sest kontroll tema üle puudub. Ja nii loodavad kolleegid, et sellel inimesel läks hommikul kodus hästi ja saab tööd teha, sest muidu on kõigi päev rikutud. Või siis kõik on salamisi õnnelikud, kui ta haigeks jääb, sest siis on ka parem olla.

Meeldib see meile või mitte, siis me oleme ja alati jääme inimesteks.

Arst on inimene, juht on inimene, õpetaja on inimene, sekretär on inimene, õppija on inimene, politseinik on inimene, ametnik on inimeme, müüja on inimene, klient on inimene...

Nad kõik on unikaalsed, võimsad ja erakordselt haprad inimesed, kes kõik tahavad olla armastatud, olla olulised, tunda end hästi, panustada, olla vajalikud, olla märgatud.

Nad kõik väsivad. Neil on kõigil hirm eksimise ees. Neil kõigil on lapsepõlvest kaasa saadud teadmised ja kogemused, kuidas asjad käivad ning need teadmised osalevad kogu elu mõtestamisel ja tegutsemisel.

Kuidas isiklik asi professionaalsust mõjutab?

  • Need on need hetked, kui mul tekib küsimus, kas naistearst räägib arstina või jagab oma vanaema lugus sellest, milline naine olema peaks.

  • Või õpetaja, kes õpetab "ametlikku" versiooni ja siis seda, kuidas tegelikult asjad on.

  • Või juht või poliitik, kelle ema unistus oli, et tema lapsest saaks oluline inimene. Ja nii ta täitiski ema unistuse, aga enda unistustele ei olnud kunagi aega ja ruumi. Ja nii ta siis kannatab ise ja mõjutab kõiki enda ümber.

  • Või sekretär, kes on ilmselge juhivõimega, aga kuna tema perekonnas ambitsioon, ülikool ja kaugemale lendamine ei olnud aktsepteeritud valikud, siis ta istubki alla kõiki oma võimeid töökohal, kus ta kannatab ja elab seda teiste peal võimutsedes välja.

  • Või tark kolleeg, kes kunagi midagi ei ütle, sest "lapsed räägivad siis kui kana pissib" ja üldse kui vanem, targem, ilusam või ükskõik milline teine inimene on ruumis, siis lihtsalt ei segata ega suruta ennast peale.

Neid näiteid on lõputult.

Meie MINA juhib mängu alati. Ja selle MINA tundmisest sõltub, kui palju me professionaalina tegelikult areneda saame.

Meil kõigil on oma unikaalne lugu, tunded, vajadused, põhiväärtused, anti-väärtused, unistused, kogemused, teadmised ja varjatavad mitte-teadmised. Kõik mida me teeme või ütleme on läbinud need filtrid. Lisame siia veel elu jooksul kogutud ja välja treenitud hirmud, ebakindlused. Näpuotsaga varasematest suhetest loodud võimukogemused, rolliidentiteedid.

Ehk siis üks lõputu inimlikkuse rägastik, kust tööandjad tahaksid saada ainult puhast, pidevas flows olevat, efektiivselt sooritavat, antud töö kontekstis leidlikult mõtlevat, õigel ajal alluvat ja õigel ajal aktiivset, iseseivalt mõtlevat juhi- ja meeskonnavõimelist, täiuslikult aega ja ennast juhtivat professionaali.

Kuigi me inimlikest omadustest ei huvitu, siiski võiks inimene ka hoolida ja mõista organisatsiooni põhiväärtuseid, olla neile lojaalne, olla hea suhtleja, esindada brändi hästi, panustada organisatsiooni arendamisse ehk siis huvituda sellest jne.

No ja siis me eestlased oleme ju ka pragmaatilised ratsionaalid, kes igasuguse tilulilu ja lasteaiaga ei tegele. Me oleme ikkagi asjalikud suured inimesed, kes oskuslikult kõik oma inimlikud uksed kinni müürivad ja meid meie lapsepõlv ega alateadvus ei mõjuta, sest meil on kõik kontrolli all. Me oleme normaalsed.

Eelneva lugemine on päris naljakas paradoks. Kahjuks ka liiga sageli reaalsus, kus kõik kannatavad - juhid, töötajad, õpetaja, õpilased.

Kõigil on paha, kõik on üksi ja märkamata, kõik võivad üksteisele kõik välja pahvatada, kõike võib kommenteerida, keegi ei vastuta ühise heaolu eest. Kogu energia kulub ellujäämisele ja enesekaitsele.

Ja nii on motivatsioon maas, inimesed on haiged, kõik tahavad kodus töötamise päevi teha, koolitustel ei osaleta inimese plaanivad ettevõtjaks hakata - sest koos ei ole tore ega turvaline. Ja nii ei saa ka kasvada ega ennast teostada, panustamise tahtest rääkimata.

Kuidas aitab eneseareng kaasa organisatsiooni arengule?

Mõned aastat tagasi tundus võimatuna, et mõni organisatsioon võiks osta oma töötajatele enesearengu koolituse. Tahaks ikka konkreetseid oskuseid õpetada, et sooritus paraneks. Aga ega väsinud, hirmul ja ebakindel loom uusi trikke ei õpi. Ta on hõivatud ellu jäämisega. Rõõmus, loov, vaba ja õpihimuline loom õpib uued trikid ise ja palju väiksema vaevaga.

Nüüd on see juba päris tavaline, et saadakse aru, et inimese hoidmise tulemusena saab ka kõik muu areneda.

Mis võib muutuda?

  • Passiivagressiivsus asendub proaktiivsuse ja aktiivse osalemisega.

  • Inimesed julgevad päriselt kaasa mõelda ja ettepanekuid teha.

  • Väsinud inimesed saavad jõu edasi kasvada, muuta hoiakut või ära minna.

  • Paraneb enesehoolitsuse võime ehk väheneb väsimusest, lapsikust käitumisest ja vähesest enesekontrollist tulenev ruumi mürgitamine.

  • Suhted lähevad ausamaks ja vähem hierarhiliseks ning sellega paraneb kollegiaalsus ja meeskonnatöö.

  • Inimesed julgevad ausamalt ja hoolivamalt suhelda ja väheneb tuim ning tehniline enesekeskne enesekehtestamine.

  • Ruumi tuleb hea konflikt ehk arvamuste paljusus, millest saab sündida areng ja tulemused, sest kõigi arvamusele on ruumi ja see omakorda tagab pühendumise ühise asja lahendamisele.

Kui tõsta ja toetada inimeste eneseväärtuse tunnet, siis

  • ta juhib ennast ise paremini

  • on lojaalsem, sest teeb enda väärtustega sobivamaid valikuid,

  • on vabam suhtleja, sest teised ei ole enam nii suur oht, kelle eest peab peituma või kellega võitlema

  • on muutustele vastu võtlikum, sest ta usub endasse ja tunneb ennast. Ta teab, et ta saab hakkama ja et maailm ei ole ohtlik.

  • talub teadmatust ja segadust paremini, sest on vähem hirmul ja sõltuv

  • läheneb probleemidele konstruktiivselt ja lahendusi otsivalt

  • näeb üldse valikuid ja lahendusi, sest tal on ruumi näha ja märgata

  • paraneb mitmekesisuse ja erinevuste talumine, sest eneseteadlikkus võimaldab olla emptaalisem endast erineva suhtes, kuna on toimunud endaga leppimine ja nii saab leppida ka teisega

Juhtimine saab lihtsustuda, aga selleks on vaja juhilt ka kõrget enesearengut ja endaga pidevat tegelemist, et ta saaks olla võimaldav juht.

Paljudes organisatsioonides unistatakse aktiivsetest töötajatest, aga juhtimine ja juhtimisstruktuur/kultuur seda praktikas ei soosi ega võimalda. Sellisel juhul on enesearengu soosimine kas vastu näidustatud või ei ole tegelikult kasulik.

Liiga ära kurnatud inimesed

Väga (liiga) sageli kohtun inimestega, kes on nagu äraaetud hobused.

Sageli on nad end nii sügavale auku kaevanud, et välja ronimine võtab rohkem aega. Aga nad on jube tublid olnud. Ongi. Lihtsalt varsti enam ei ole või juba enam ei ole. Ja siis tuleb süütunne otsa ja see teeb välja ronimise veel vaevalisemaks.

Nagu auto, mille puhul ei ole varastele märkidele reageeritud ja lõpuks on vaja kapitaalremont teha või eriti radikaalsetel juhtudel maha kanda. Õnneks enamasti asi nii kaugele ei lähe, kuigi väga paljud teavad ka neid juhtumeid.

Väga sageli reageeritakse nendele näidetele, et inimese enda asi. Oleks pidanud varem... Suured inimesed ju. Selline on kaitses kibestunud ja külmaks läinud inimese reaktsioon. Muidugi oleks võinud. Aga teised oleks võinud ka varem reageerida ja püüda aidata.

Läbipõlemine võiks olla pigem läbimurre uude, suuremasse olemisse, mitte lõplik purunemine. Liiga pikk kannatamine muudab suhte oma professiooni agressiivseks ja tulemus on valdkonnast väärtusliku kogemuse ja teadmistega inimese kaotamine. Meil on liiga palju tipp-proffe, kes läksid nii katki, et neil on oma valdkonna suhtes tekkinud allergia ja nii nad on end taandanud millekski pisikeseks ja tähtsusetuks.

Auku kukkumine ja selle vajalikkus

Inimesed hakkavad endaga tegelema kui enam muudmoodi ei saa. Eks tegelikult kogu meie areng nii käibki. Aga suurtest aukudest võiks õppida ka jooksvat hooldamist, et need augud oleksid päriselt uude arenemise augud, mitte ogarast rügamisest ära kurnatuse augud.

Kui me ei ole kasvamise käigus enesearengu võtteid õppinud, me ei ole kunagi näinud oma vanemaid endaga tegelemas, siis enamasti käib sellele teele sattumine enda puruks tõmbamise abil. Sest elame ikkagi "Tee tööd, siis tuleb ka armastus" kultuuris.

Augus on muidugi võimalik ka leppida, et elu ongi selline. Ehk siis delegeerida oma areng teistele. Muutuda veel ohvrimeelsemaks, hakata jooma, langeda igikestvasse masendusse, kurnata kõiki lähedasi oma oigamise ja halamisega, muutuda üha kibestunumaks või sarkastiliseks.

Või siis vaadata olukorrale otsa ja hakata avastama, et variante on veel.

See ei ole kriitika. Me teeme asju alati siis, kui me oleme selleks valmis ehk kui meil on mingi ressurss selle radikaalse sammu tegemiseks või kui enam muudmoodi ei saa. Siis tekib ka sisemine ressurss ehk tunne, et midagi ei ole kaotada ja ma proovin. Ja nii nad avastavadki, et neis on palju põnevaid omadusi, võimeid ja jõudu, millest ta seni teadlik ei olnud.

Endaga tegelevad inimesed õpivad neid ohumärke kiiremini nägema ja lugema. Nad oskavad hädasid ennetada nii endas kui teistes, sest nad ei reageeri erinevatele käitumiskatkikatele reaktiivselt, vaid saavad aru, et nende käitumiste taga on veel midagi.

Mis see eneseareng siis on?

See on enda parem tundmine, enda aktsepteerimine ja pidev arenemine. Enda omaks võtmine, harjumuste ja iganenud tõekspidamiste ümberhindamine, uute vaatenurkade avastamine, uudishimulikuks muutumine jne.

Kõike selleks, et elu ei lõppeks enne kui ta päriselt lõppeb. Liiga paljude inimeste elud taanduvad ja kahanevad pisikesteks hirmude, ebakindluste ja sõltuvuste ellujäämiseks või päevade ära talumiseks. See kustumine algab meil liiga noorena ja liiga massiliselt.

Hoidkem ja väärtustagem ennast ennast rohkem.

Hukka mõista on alati lihne. Mõistmine on palju raskem. Aga just seda me kõik vajame. Sest ainult nii saab meie tõeline võimekus ja inimlikus väljenduda ning kaaslastele, organisastsioonidele ja ühiskonnale kättesaadavaks muutuda.

Mis kasu on enesearengust organisatsioonile loe järgmisest artiklist - 6 põhjust, miks iga inimese eneseareng on hea töökoha võimaldaja.

Üks võimalus enda avastamiseks on Enesemeisterlikkuse Arenguprogramm.



Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2022 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle