Kuidas eneseareng mõjutab professionaalsust ja töökeskkonda?



"Eneseareng on mingi energiaring või joogavärk või? Sellega tegelegu "valgustunud" omast ajast. Meie teeme tööd ja oleme huvitatud inimeste tööoskustest ja teadmistest. Ikkagi suured inimesed." Mis on isiklik asi ja mis professionaalne asi?

Loomulikult on nende vahel piir. Peabki olema.

Kõrge enesearenguga inimestel ongi see piir olemas.

Vähemalt nad ohjavad seda paremini või vähemalt püüdlevad selle poole, sest teadvustavad, et see polegi tegelikult nii lihtne.

Madala enesearenguga inimestel ujub isiklik asi kontrollimatult ja ootamatult kõikjale sisse. Nad küll omast arust on professionaalsed, sest ei toovat isiklikku elu tööle kaasa. See lihtsalt tuleb ise, sest kontroll tema üle puudub. Ja nii loodavad kolleegid, et sellel inimesel läks hommikul kodus hästi ja saab tööd teha, sest muidu on kõigi päev rikutud. Või siis kõik on salamisi õnnelikud, kui ta haigeks jääb, sest siis on ka parem olla.

Meeldib see meile või mitte, siis me oleme ja alati jääme inimesteks.

Arst on inimene, juht on inimene, õpetaja on inimene, sekretär on inimene, õppija on inimene, politseinik on inimene, ametnik on inimeme, müüja on inimene, klient on inimene...

Nad kõik on unikaalsed, võimsad ja erakordselt haprad inimesed, kes kõik tahavad olla armastatud, olla olulised, tunda end hästi, panustada, olla vajalikud, olla märgatud.

Nad kõik väsivad. Neil on kõigil hirm eksimise ees. Neil kõigil on lapsepõlvest kaasa saadud teadmised ja kogemused, kuidas asjad käivad ning need teadmised osalevad kogu elu mõtestamisel ja tegutsemisel.

Kuidas isiklik asi professionaalsust mõjutab?

  • Need on need hetked, kui mul tekib küsimus, kas naistearst räägib arstina või jagab oma vanaema lugus sellest, milline naine olema peaks.

  • Või õpetaja, kes õpetab "ametlikku" versiooni ja siis seda, kuidas tegelikult asjad on.

  • Või juht või poliitik, kelle ema unistus oli, et tema lapsest saaks oluline inimene. Ja nii ta täitiski ema unistuse, aga enda unistustele ei olnud kunagi aega ja ruumi. Ja nii ta siis kannatab ise ja mõjutab kõiki enda ümber.

  • Või sekretär, kes on ilmselge juhivõimega, aga kuna tema perekonnas ambitsioon, ülikool ja kaugemale lendamine ei olnud aktsepteeritud valikud, siis ta istubki alla kõiki oma võimeid töökohal, kus ta kannatab ja elab seda teiste peal võimutsedes välja.

  • Või tark kolleeg, kes kunagi midagi ei ütle, sest "lapsed räägivad siis kui kana pissib" ja üldse kui vanem, targem, ilusam või ükskõik milline teine inimene on ruumis, siis lihtsalt ei segata ega suruta ennast peale.

Neid näiteid on lõputult.

Meie MINA juhib mängu alati. Ja selle MINA tundmisest sõltub, kui palju me professionaalina tegelikult areneda saame.

Meil kõigil on oma unikaalne lugu, tunded, vajadused, põhiväärtused, anti-väärtused, unistused, kogemused, teadmised ja varjatavad mitte-teadmised. Kõik mida me teeme või ütleme on läbinud need filtrid. Lisame siia veel elu jooksul kogutud ja välja treenitud hirmud, ebakindlused. Näpuotsaga varasematest suhetest loodud võimukogemused, rolliidentiteedid.

Ehk siis üks lõputu inimlikkuse rägastik, kust tööandjad tahaksid saada ainult puhast, pidevas flows olevat, efektiivselt sooritavat, antud töö kontekstis leidlikult mõtlevat, õigel ajal alluvat ja õigel ajal aktiivset, iseseivalt mõtlevat juhi- ja meeskonnavõimelist, täiuslikult aega ja ennast juhtivat professionaali.

Kuigi me inimlikest omadustest ei huvitu, siiski võiks inimene ka hoolida ja mõista organisatsiooni põhiväärtuseid, olla neile lojaalne, olla hea suhtleja, esindada brändi hästi, panustada organisatsiooni arendamisse ehk siis huvituda sellest jne.

No ja siis me eestlased oleme ju ka pragmaatilised ratsionaalid, kes igasuguse tilulilu ja lasteaiaga ei tegele. Me oleme ikkagi asjalikud suured inimesed, kes oskuslikult kõik oma inimlikud uksed kinni müürivad ja meid meie lapsepõlv ega alateadvus ei mõjuta, sest meil on kõik kontrolli all. Me oleme normaalsed.

Eelneva lugemine on päris naljakas paradoks. Kahjuks ka liiga sageli reaalsus, kus kõik kannatavad - juhid, töötajad, õpetaja, õpilased.

Kõigil on paha, kõik on üksi ja märkamata, kõik võivad üksteisele kõik välja pahvatada, kõike võib kommenteerida, keegi ei vastuta ühise heaolu eest. Kogu energia kulub ellujäämisele ja enesekaitsele.