Kallil Eesti Vabariigil on homme väärikas 100. sünnipäev!
Hakkasin mõtlema, kuidas toimus Eesti taasiseseisvumine minu loos ja kokku sai üks väga armas ning paljude väga oluliste detailide loetelu.
Meenusid paljud väga olulised kaasteelised, asjad ja hetked. Sain seda kirjutades nii nutta kui naerda.
Kuidas siis väikse Epu elus Eesti uuesti vabaks sai?
Ma teadsin, et minu vanaisa suri millegipärast Siberis ja mu umbes 5aastane ema nägi kuidas ta isa ära viidi. Ma ei teadnud miks, aga ma teadsin, et sellest ei räägita. Ma teadsin ka, et ta pidi ema ja vennaga kodust põgenema ning end varjama. Hiljem näitas ta mulle ka maju, kus ema julged ja hoolivad tuttavad neid salaja majutasid.
Ma teadsin, et mu naabritüdruku Kati vanaisa elas millegipärast Rootsis, aga Rootsi ju minna ei saanud. Aga tänu temale oli meil väga varakult New Kids on the Blocki, Roxette ja Ace of Base kassetid ning Barbi ja Sindi.
Umbes 1986. aastal rääkis Tädi Milde mu emale, et Pühavaimu kirikus hakatakse tegema pühapäevakooli ja kas ma tahaksin minna. Ma ei teadnud, mis see on, aga ma tahtsin. Järgmised 8 aastat jõlkusin kõik laupäevad vanalinnas, nägin ja katsusin esimesi ahjusoojasid uuesti eesti keeles ilmunud piiblit, lastepiiblit ja lauluraamatut, käisin piiramatult muuseumites, kolasin ringi, sõin Pingviini jäätist ja Nehatu burgerit ning nägin ja kogesin muutuseid. Laulsin ja osalesin kõikidel esimestel taasärkamisaja laste- ja jõulumissadel. Ma arvan, et neid hetki ei ületa miski. Kirik oli puupüsti rahvast täis, kõik laulsid, kõik oli salapärane ja kui ühine, meil oli lõbus. Nüüd mõeldes oli see mu elu esimene päris kogukonnatunde kogemus. Küsimus polnud religioonis, vaid päriselt usus, lootuses ja kokkukuulumises.
Ilmselt umbes samal ajal või varem kõõlusin väraval ja naabripoiss Priit rääkis mulle, et Eesti lipp on tegelikult sini-must-valge, aga et sellest ei tohi rääkida. See oli hetk, mil teadsin, et mulle avaldati üks saladus. Seda väikest 6. või 7. aastast usaldati nii palju, et ta võis teada. See oli ka päris raske koorem kanda, kuid ma olin edasiseks ettevalmistatud.
Umbes samal ajal ei hakanud juba 0-klassis Tõnn ja Indrek oktoobrilasteks. Nad ütlesid, et nemad usuvad muud. Me teadsime, et sellest ei räägita ja selle kohta ei küsita. Aga mulle jäi küsimus, et mis mõttes ja miks. Mis see teine asi on, mida nad usuvad ja mis siis sellel märgil viga on? Ehk sain teada, et on olemas maailmavaated ja oma vaadete eest võibki seista. Ja seda õpetasid mulle mu 6-aastased klassivennad.
1988. vaevus mu ema väikse naiivse tütre viima vaatama õhtukülmas ENSV lipu langetamist ja varahommikul Eesti sini-must-valge esimest taasheiskamist. Hiljem rääkis ema, et sel hommikul olid tal alanud päevad ja ta jalad jooksid ta naiselikkusest. Seda kuuldes muutus see hetk, see lapsevanema vaevumine ja minu tänulikkus veel suuremaks.
Selle järel algas meie kodus suur lipuõmblemine. Ma ei tea, kust mu ema kangast koguaeg sai, aga sai. Mäletan, et valge ja mustaga oli korras, aga sinisega, eriti õige sinisega oli pidev jama. Aga lipud valmisid. Paljudele.
1988. novembris vaatas ema telekast mingit igavat jampsi väga kirglikult. Selgus, et ta vaatas kas võetakse vastu deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest. Võeti. Ja see õnn oli üüratu. See oli hetk, mida mu ema meenutas sageli.
Sel ajal sai mu Ameerika tädi teada, et tal on vend ja tal oleme meie. Ja nii hakkas mu isa 1989 minema Ameerikasse. Ärevad ajad olid ja viisa ning loa saamiseks pidi minema Moskvasse. Ilmselt see oli mu üks esimesi režiimi tunnetamisi. Kodus oli ärevus kuidas läheb. Aeg oli ju ka kahtlane ja ärev. Aga läks hästi. Ja minu ellu saabusid videomakk ja Playboy. Videomakist sai mu truu kaaslane ja meisterlikkuse harjutamise objekt paljudeks aastateks. Ei ole vist ühtegi teist kodumasinat, mida ma olen elus nii palju armastanud ja väärtustanud. Meil oli väga hea suhe.
Isa Ameerika reisi ajal seisin emaga 1989. augusti kaunil ja soojal päeval kusagil Viljandi maanteel Luige kandis Balti Ketis. See oli üks eriline kogemus. Mu emal oli kaasas gloobus-raadio. Sealt sai uudiseid kuulata, aga ketis olles osutus ka maailm sümboolseks. Ma arvan, et minu maailmapildi kujunemiseks oli see gloobus märgilise tähtsusega. Küsimus ei olnud ainult isekas rahvusriigis või natsionalismis, vaid rahus, vabaduses ja ühtsuses.
Sel ajal algas mu uus hobi. Ma tahtsin näha taastatud vabadussõja monumente. Mul oli eraldi märkmik, kuhu ma kõik nähtud üles märkisin. Neid sai vist kokku ikka mitukümmend. Elasin neile väga kaasa.
1991. augustis sõitsime isa ja onu Tiiduga Türile liha ostma. Sel ajal oli Türi millegipärast lihaparadiis. Me teadsime hommikul, et tankid on piire ületanud. Aga lihareis ei jäänud ära. Ja nii sõitsime neist mööda ja ma nägin kuidas kolonn sõitis Tallinnasse. See oli päris hirmutav. Varem olid tankid olnud ägedad. Ma elasin Rahumäe sõjaväe lähedal ja igal hommikul lasteaeda minnes oli suur lootus, et tankide garaazid on lahti ja neid näeb. Väga harva nägi, aga vahel siiski.
1991. augusti päevad olid väga ärevad. Mäletan, et päev oli kuum. Ema kuulas toas ja isa garaazis. Ma ei julgenud toas kuulata ja olin õues. Mäletan, et ma päriselt kartsin, et tuleb sõda. Koolis kõik ka rääkisid ja ma ei tahtnud neid lugusid kuulda. Aga kõik lõppes hästi. Mulle avaldasid muljet kõik barrikaade ehitanud inimesed. Nad tundusid väga julged.
Ilmselt 1991. aastal Eesti Vabariigi kodakondsuse saamisel selgus, et midagi ei pidanudki tõestama, sest tänu oma 1939. aastal ehk veel eelmises vabariigis sündinud vanematele olime vennaga automaatselt Eesti Vabariigi kodakondsed.
Juunis 1992 toimus rahareform. Hommikul käisime Silikaadi tehases raha vahetamas ja seejärel läksin Rahumäe lillepoodi tööle. Sel päeval avasime poe hiljem. Mäletan kuidas tuli esimene klient, kes maksis kroonides. Ta oli mees ja maksis 1-kroonisega. See oli ju alguses palju raha.
Mõni nädal hiljem läksin oma südikale vanaemale piima viima ja vanaema purskas tuld. Selgus, et ta sai oma esimese pensioni kroonides. Kahe kroonistes! Tsiteerides mu vanaema, kes oli siis 89: „Mina, vanainimene ei julge minna fotograafi juurde ja nüüd nemad panevad sellise vanamehenässi raha peale.“ Selgus, et talle ei meeldind K.E.v Baeri pilt. Mida sina sellises huvitavas vestluses ja olukorras teeksid?
1993. kevadel selgus, et ka minul on aeg Ameerika tädile külla minna. See oli väga tore, aga mul oli mure. Nimelt ei soovinud ma minna Ameerikasse isa passis, aga nii noorena pidi see nii olema. Ja minusuguse enesemääramisõigust tähtsaks pidava printsessi jaoks tundus see lõpmatu alandamisena:) Õnneks ilmus mu teele abiline. Mu kallipinginaabri venna klass korraldas esimese ekskursiooni Soome ja seal oli paar kohta. Me siis läksime „vanemate“ (üks aasta vanemad) õpilastega kaasa. See reis toimus kaks kuud enne Ameerika reisi ja sinna ei tulnud isa kaasa. Nii saingi ma kenasti oma Eesti Vabariigi passi.
Need on väga kaunid mälestused. Neid ei oleks ilma väga väga paljude inimesteta. Aitäh neile kõigile!
Palju õnne sünnipäevaks kallis Eesti!
Hoidke teda päriselt, mitte ainult sümbolite või loosungitega.
Vaid päriselt!
Ja hoiame inimesi ka.
Ütleme täna hästi.
Julgeme täna laulda kõvasti, südamest ja valesti, ilma kriitika, hirmu, hinnangu ja proovita.
Lihtsalt laulame.