16 liiki elusegaduse tunnet. Kui paha asi segaduses olemine üldse on?

Updated: Dec 2, 2020



Me kõik vajame selgust, sest muidu me oleme ju segaduses ning siis on paha, raske ja ei tea mis teha. Aga kui paha asi segadus ikkagi on ja mis asi see segadus üldse on?

Selguse saamine ehk clarity on igasuguses vormis nõustamise ja coachingu üks tähtsaim kaup, unistus, eesmärk või lubadus. Inimesel on segadus, arusaamatus ja tal on vaja selgust saada, et saaks edasi minna, õiget või õigemat otsust teha.

Miks ma segadusest kirjutan?

Nagu mul ikka, annab inspiratsiooni elu ise. Üleeelmisel nädalal kohtusin Maidla noortega, kes olid segaduses kuidas valida, mida peale kooli teha. Eelmisel nädalal osalesin ja esinesin Tartu Ülikooli korraldatud konverentsil „Teaching for Learning. The University Perspective“, kus oli palju juttu õppijate segadusest, õpetaja segadusest. Lisaks töötan coachingu klientidega, kel kõigil on oma segadus.

See kõik andiski mõttesähvatuse, et segaduse halbuse ja kartmisega ning selle ületamisega olen tegelenud viimased nädalad ning tegelikult kogu oma elu ja karjääri.

Segaduses olemine, segaduse talumine, segaduse dekonstrueerimine, segaduse lahendamine ja siis jälle segaduses olemine ning selle kõrval ikkagi veel endaks jääda püüdmine on minu ekspertiis. Tänu sellele tunnetan, tunnen ja talun segadust hästi ning saan aidata seda ka teistel teha.

Puzzlede kokku panemine oli minu elu esimene suurim kirg. Tükid tuli ära lahendada.

Igal juhul tundub mulle, et segadust peetakse ebanormaalseks monstrumiks, mis põhjustab inimestele ebapiisavuse tunnet ja see tunne on kõige ohtlikum ja elu hävitav tunne, nii et selle pärast peabki segadusest kirjutama.

Kas selguses olemine on ideaal?

Muidugi on!

See on ju ilus unistus. Siis on hea ja rahulik olla, kõik on paigas, mugav ja normaalne. Kõigil teistel tundub ju kõik paigas ja selge olevat! Mul peaks siis järelikult ka!

Mul oli üleeelmisel nädalal kaks erakordset selguse päeva, kus ma teadsin täpselt miks ma teen, mida teen, kuidas teen ja mida tahan teha. Väga tore oli. Nüüd on kõik pulgad juba jälle sassis ja käib uus sorteerimine ning reastamine, kuni järgmise selguse hetkeni. Aga ma tean, et ta tuleb! Alati tuleb. Täpselt nagu ka segadus tuleb alati.

Kas see on normaalsus või hullus?

Ma ei tea. Aga ma ei tea ühtegi inimest, kes ei tegeleks pidevalt mingi segaduse lahendamisega oma elus. Nii, et äkki küsimus pole normaalsusest, vaid hoopis inimlikkuses?

Tegelikult arvan, et segadus on kasvamise, õppimise, loomise, lihtsalt elamise osa ja isegi selle eeldus ja alus.

Ürgses looduses ei ole sirgeid selgeid jooni. Jõed on looduslikult alati kõverad. Vanad metsad on väga segased (loe: mitmekesised) elukeskkonnad jne. Kõik nad peavad igapäev hakkama saama ennustamatu ilma ja teiste ohtudega. Nagu ka meie.

Meid ei aita sõprade või vanemate lahendatud pusadest. Meil on vaja oma õppetunnid ise saada ja oma pusad ise lahendada.

Pigem kaldun arvama, et inimesed, kel ei ole üldse segadust elavad vale-minaga ehk nad ei avasta ennast tegelikult ja on ehitanud oma elu mingile teiste ideaalile ehk nad usuvad, et on olemas õige viis olla ja teha. Õige riietusstiil, õige rääkimisviis, õige arvamisviis, õiged asjad, õige karjäär, õige... Ma usun, et sa tead ka mõnda sellist inimest. Nad on tavaliselt ka natuke ärevad iga vea suhtes, sest see ajab süsteemi sassi, nii et tegelikult on neil ka pidev segaduse oht. Kõik teised on ohtlikud, sest kaardimaja võib hetkega kokkulangeda.

Ja üldiselt vale-minaga elamine viib hulluseni, sest meie psüühika vajab ehedust ja liigne valedus murrab ühel hetkel ka tugevaima psüühika.

Nii et võibolla täielik segaduse puudumine ja selle saavutamine on hoopis ohtlik?

Selgus tekib segadusest ja segadus tekib selgusest. Kui tunned, et midagi on segamini, siis järelikult enne seda oli mingi hetk, kus oli selgus. Muidu sa ju ei tunnetaks vahet.

Segaduses on peidus palju ressurssi, mille uude ritta seadmine viib sind edasi.