• Epp Adler

16 liiki elusegaduse tunnet. Kui paha asi segaduses olemine üldse on?



Me kõik vajame selgust, sest muidu me oleme ju segaduses ning siis on paha, raske ja ei tea mis teha. Aga kui paha asi segadus ikkagi on ja mis asi see segadus üldse on?

Selguse saamine ehk clarity on igasuguses vormis nõustamise ja coachingu üks tähtsaim kaup, unistus, eesmärk või lubadus. Inimesel on segadus, arusaamatus ja tal on vaja selgust saada, et saaks edasi minna, õiget või õigemat otsust teha.

Miks ma segadusest kirjutan?

Nagu mul ikka, annab inspiratsiooni elu ise. Üleeelmisel nädalal kohtusin Maidla noortega, kes olid segaduses kuidas valida, mida peale kooli teha. Eelmisel nädalal osalesin ja esinesin Tartu Ülikooli korraldatud konverentsil „Teaching for Learning. The University Perspective“, kus oli palju juttu õppijate segadusest, õpetaja segadusest. Lisaks töötan coachingu klientidega, kel kõigil on oma segadus.

See kõik andiski mõttesähvatuse, et segaduse halbuse ja kartmisega ning selle ületamisega olen tegelenud viimased nädalad ning tegelikult kogu oma elu ja karjääri.

Segaduses olemine, segaduse talumine, segaduse dekonstrueerimine, segaduse lahendamine ja siis jälle segaduses olemine ning selle kõrval ikkagi veel endaks jääda püüdmine on minu ekspertiis. Tänu sellele tunnetan, tunnen ja talun segadust hästi ning saan aidata seda ka teistel teha.

Puzzlede kokku panemine oli minu elu esimene suurim kirg. Tükid tuli ära lahendada.

Igal juhul tundub mulle, et segadust peetakse ebanormaalseks monstrumiks, mis põhjustab inimestele ebapiisavuse tunnet ja see tunne on kõige ohtlikum ja elu hävitav tunne, nii et selle pärast peabki segadusest kirjutama.

Kas selguses olemine on ideaal?

Muidugi on!

See on ju ilus unistus. Siis on hea ja rahulik olla, kõik on paigas, mugav ja normaalne. Kõigil teistel tundub ju kõik paigas ja selge olevat! Mul peaks siis järelikult ka!

Mul oli üleeelmisel nädalal kaks erakordset selguse päeva, kus ma teadsin täpselt miks ma teen, mida teen, kuidas teen ja mida tahan teha. Väga tore oli. Nüüd on kõik pulgad juba jälle sassis ja käib uus sorteerimine ning reastamine, kuni järgmise selguse hetkeni. Aga ma tean, et ta tuleb! Alati tuleb. Täpselt nagu ka segadus tuleb alati.

Kas see on normaalsus või hullus?

Ma ei tea. Aga ma ei tea ühtegi inimest, kes ei tegeleks pidevalt mingi segaduse lahendamisega oma elus. Nii, et äkki küsimus pole normaalsusest, vaid hoopis inimlikkuses?

Tegelikult arvan, et segadus on kasvamise, õppimise, loomise, lihtsalt elamise osa ja isegi selle eeldus ja alus.

Ürgses looduses ei ole sirgeid selgeid jooni. Jõed on looduslikult alati kõverad. Vanad metsad on väga segased (loe: mitmekesised) elukeskkonnad jne. Kõik nad peavad igapäev hakkama saama ennustamatu ilma ja teiste ohtudega. Nagu ka meie.

Meid ei aita sõprade või vanemate lahendatud pusadest. Meil on vaja oma õppetunnid ise saada ja oma pusad ise lahendada.

Pigem kaldun arvama, et inimesed, kel ei ole üldse segadust elavad vale-minaga ehk nad ei avasta ennast tegelikult ja on ehitanud oma elu mingile teiste ideaalile ehk nad usuvad, et on olemas õige viis olla ja teha. Õige riietusstiil, õige rääkimisviis, õige arvamisviis, õiged asjad, õige karjäär, õige... Ma usun, et sa tead ka mõnda sellist inimest. Nad on tavaliselt ka natuke ärevad iga vea suhtes, sest see ajab süsteemi sassi, nii et tegelikult on neil ka pidev segaduse oht. Kõik teised on ohtlikud, sest kaardimaja võib hetkega kokkulangeda.

Ja üldiselt vale-minaga elamine viib hulluseni, sest meie psüühika vajab ehedust ja liigne valedus murrab ühel hetkel ka tugevaima psüühika.

Nii et võibolla täielik segaduse puudumine ja selle saavutamine on hoopis ohtlik?

Selgus tekib segadusest ja segadus tekib selgusest. Kui tunned, et midagi on segamini, siis järelikult enne seda oli mingi hetk, kus oli selgus. Muidu sa ju ei tunnetaks vahet.

Segaduses on peidus palju ressurssi, mille uude ritta seadmine viib sind edasi.

Selgus kui ideaal ja norm on ohtlik


Üldine arvamus, et normaalne on teada ja olla selguses on väga ohtlik. Selle poole peab püüdlema ja me vajame vähemalt mingit eduelamust, et saaksime edasi minna.

Muidu tekitab segaduses olemine ebakindlust, ebapiisavuse tunnet, vaikimist, salatsemist, petmist, valetamist, varjumist, põgenemist ja kõike muud, mis takistab ehedat ja toredat elamist.

Kui sul on tunne, et kõik teised teavad, mis nad teevad ja tahavad, siis sa tunned end vähem „normaalsena“.

Kui sul on tunne, et „nii vana“ inimene peaks ju ometi juba teadma, siis sa tunned end vigase ja imelikuna.

Ja ebapiisavuse ja ebanormaalsuse tunne ei võimalda kasvada, õppida ega abi otsida, sest kellelegi ei saa ju tõde tunnistada.

Õpilased, kes arvavad, et nad peavad teadma täpselt ja selgelt, kelleks nad tahavad saada, jooksevad umbe kui nad seda ei tea. Tegelikult teavad väga väga üksikud.

Lapsevanemad, õpetajad, noorsootöötajad, tööandjad jooksevad umbe, kui teine on segaduses, sest mingil põhjusel on neil arvamus, et nemad peaksid teadma ja oskama vastata, lahendada. Või siis arvavad, et nad peavad segadusest tuleneva valu ära võtma ja ära lahendama. Kas sellest on kasu? Vaja on oskust olla segaduse kõrval toeks, et seda oleks lihtsam kanda.

Paljud geniaalsed inimesed ei saa esineda ja arvamust avaldada, sest nad kardavad, et äkki nad räägivad segaselt või äkki läheb sassi. Geniaalsed ja innovaatilised mõtted ongi esialgu segased. Nad on võõrad, nad on veel läbi töötlemata, kasti panemata, sobivaks lõikamata.

Õpilased õiendavad ja vinguvad kui õppimine on raske. Õppimine ongi raske. Peabki raske olema, sest sa õpid ja omandad uut, mis veel ei tähenda su jaoks midagi. Kui sul ei ole segadust, siis järelikult sa ei õpi uut, ei avasta uusi mõtteid, vaatenurki, ei ole uudishimulik.

Uudishimu põhineb segadusele ja tahtele mõista, teada, avastada. Sa ei saa mingist asjast aru ehk midagi on segane ja hakkad seda uurima, et saada selgemaks.

Aga kui inimesed elavad teadmisega, et on olemas mingi punkt, vanus või hetk, kus kõik peaks selge olema, siis jääb areng seisma ja algab üha süvenev ebakindlus, hirm ja ebapiisavus, mis lõpuks viib väärtusetuse tundeni ja mandumiseni. Ja siis on juba väga halvasti.

Kõik uus teadmine luuakse vana segamises, uue lisamises ehk uutes kombinatsioonides.

Vaja on saada heaks segaduse juhiks. Vaja on õppida segadust taluma, haldama ja kasutama.

Selleks on vaja mõista, et segadus ei ole sina.

Segadus on mingis küsimuses või kohas, aga sina ise ei ole segamini. Kui sa mõtled, et sina ise oled segaduses, siis oledki tema meelevallas ja tema ohver ning kes su segadust siis juhtima peaks?

Enesemeisterlikkus tähendabki pideva ja muutuva elusegadusega hakkama saamist


Minu enesemeisterlikkuse alus ongi segaduse ja teadmatuse mõistmine, aktsepteerimine, taluma ja kandma õppimine, tema dekonstrueerimine, et saaks luua uue mustri.

Sel mustril ongi sinu elu. Need värvilised tripsud on kõik su elu erinevad jupid, mida sa iga päev mingisse ritta sead ja karjatada üritad. Mingil hetkel saad nad kenasti õigesse ritta ja siis äkki tuleb mingi väline mõjutaja, keegi viskab täringu, mis ajab kogu süsteemi sassi ning sa alustad jälle algusest.

Lihtne on saada ja jääda vihaseks, kurjaks, minna närvi, ärrituda, kibestuda, solvuda, pettuda või hakata igat hommikut kartma.

Nagu näiteks paljud inimesed lihtsalt ei suuda leppida, et me ei ela Hispaania kliimavöötmes ja ei hakka ka kunagi elama. Aga kurtmisest nad ka ei väsi ja uut ägedat vihmamantlit ei osta, sest nad ikka loodavad, et äkki... Ja pealegi ilma süüdistamine on lihtsaim viis vastutusest loobumiseks. Tema lihtsalt on süüdi ja sina ei saa sinna midagi parata!

Teine variant on õppida selle pidevalt muutuva elumängu ja elusegadusega leppima ja seda taluma või lausa nautima. Ehk õpid sellesse segasesse tralli teistmoodi suhtuma. Siis hakkad olema tänulik ka iga selguse sekundi eest, sest tead, et järgmine sekund võib olla juba teine lugu.

Segadust on vaja usaldada, sest temast sünnib alati midagi uut. Nii et, miks siis mitte olla temast hoopis põnevil?

Vahel lahendab leppimine suure osa segadusest, sest tekib ruum ja energia teda uuest vaatenurgast näha.

Segaduse haldamine, mõistmine, tükkideks võtmine on olnud kogu mu elu sisu. Segadusega hakkama saamine. Ma olen seda väga palju harjutanud. Mulle tundub, et see ongi kogu minu elu ja töö sisu ning võibolla mu ülesanne.

Need kõik harjutused on õpetanud mind nägema tervikus tükke ja tükke lõputu hulga tervikute loomise võimalusena.

Ma olen õppinud oma elutükke nägema ja armastama ning püüan oma tööga aidata ka teistel näha nende tükke, nende tervikut ja armastada ning väärtustada seda kõike.

Minu asi on olla segaduse kõrval. Ma ei saa seda ära lahendada. Ma saan aidata sul seda näha, aktsepteerida, mõista, taluda ja leida jõudu ning julgust teda lahendama hakata.

Kõik algab märkamisest, et midagi on segamini.

Seejärel tuleb temaga leppida, enne ei saa midagi teha ja muuta .

Ja siis tuleb hakata midagi tegema.

Aga tähtis on osata oma segadust määratleda, sest eriliiki segadustele on erinev ravi.

Segadse määratlemiseks hakkasin koostama Segaduse Välimäärajat.

Hetkel tuvastasin 15 liiki. Neid on kindlasti veel palju, aga praegu ei tulnud rohkem meelde. Kui sul tuleb, siis palun saada mulle!

SEGADUSE VÄLIMÄÄRAJA

Mõni segaduse tüüp on kasulik ja edasiviis, aga mõni jällegi takistab. Ja mõni on lihtsalt korralagedus, mis raiskab ja röövib energiat.

Sa võid leida, et su elus esineb korraga mitu neist. Mõnes eluvaldkonnas võivad nad lausa kombineeruda. See kõik on normaalne.

Mõned liigid tunduvad sarnased ja ongi, kuid nende motivatsioon ja lähtekoht on erinevad.

Loodan, et saad juba neid lugedes aru, et oma segadusele nime andmine annab kohe ideid, mida temaga peale hakata.

1. Vanaema lõngakera või Sõlm, mida ei oska harutama hakata. Tundub, et kõik on sassis. Otsa ei paista kusagilt.


Lahendamise variant: see tunne on sageli märk väsimusest. Võibolla kõik ongi segamini, aga sa ei suuda seda adekvaatselt hinnata. Lase sel pusal olla. Alustuseks hoolitse enda eest, sest väsinud abiandja on ohtlik. Näitkeks leia endale 2h ja sõida SPAsse sooja vanni lesima. Siis uuri pusa. Pane kirja, mis sassis on ja alusta lihtsamast, et saada natsa eduelamust. Seejärel leia see osa, mis lahendab suure osa ülejäänust.

2. Uppumine. Upud asjade alla - koolitööd, kodutööd, ametitööd, seltsielu jne... Natuke sarnane eelmisega, kuid vahe on selles, et sa tead millesse upud. Kõike tundub lihtsalt liiga palju.


Lahenduse variant: Timeout võtmine, rahunemine ja "kaldale" ronimine. Hunniku all vaeveldes sa seda ära ei lahenda. Sa pead ikka tema alt välja tulema, et saaksid teda hallata. Vaata "ookean" kriitiliselt üle. Mis päriselt põleb, mida päriselt on vaja teha, mis päriselt lisaväärtust loob, millest päriselt midagi sõltub. Ole väga kriitiline. Ja siis pane asjad tähtsuse järjekorda. Vajadusel ja võimalusel räägi läbi tähtajad, delegeeri, loobu vms. Aga tule hunnikukoopast välja ja ole kriitiline ennast armastav jumlik olend!

3. Tüdimine. Igavus. Ammendumine. Kõik on nagu korras, aga miski ei vaimusta. See võib juhtuda asjadega, kohustustega, ülesannetega, suhetega...


Lahenduse variant: Vahel on vaja kõige inventuuri teha, sest kõik olemasolev ei teeni meid enam. Vahel on vaja mõni asi ära panna, et hiljem taasavastada. Vahel on ,mõnel asjal aeg sinu elust aeg lahkuda. Vahel on vaja lihtsalt uue tekkimiseks ruumi tekitada. Ole jällegi ennast armastavalt kriitiline ja püüa mõista, millest sa tüdinud või välja kasvanud oled, mida igatsed vms. Asjad ja suhted pole süüdi, muutus on sinus, nii et ole enda suhtes aus ja hell, aga ka teiste suhtes hooliv. Nad pole süüdi, et sina oled muutunud.

4. Hooletusse jätmisest tulenev segadus ehk asjad on lihtsalt lagas. See segadus ajab feng shui, energia, ruumivaimu või kuidas iganes sa teda nimetada tahad, paigast ära. Sellises ruumis ei liigu muu kui kasvab ja areneb tolmurull ning võibolla mõni uus eluliik. See segadus kurnab, matab, raiskab sinu energiat, sest ta lihtsalt ei lähe ära, vaid taastoodab ja kasvatab ennast. Ja iga hommik muutub raskemaks, sest sa tead, et ta on jälle pisut suurem.


Lahenduse variant: Koli uude tuppa, koju või kontorisse:) Kui see pole võimalik, siis pead oma segadusele andestama ja teda taltsutama hakkama. Sa pead lihtsalt asjad ära koristama. Tee seda ise või palka koristaja. Oluline on mõista, et selline segadus tekib enamasti kahel põhjusel: sul on halvad harjumused ja sa ei pane asju oma kohale või sa pole asjadele oma kohta andnud ehk nad ei saagi omale kohale minna. Teine variant on, et sul on liiga palju asju ja nad ei mahu korralikult su ruumi. Sellisel juhul tekib segadus ühe elemendi liigutamisest. Kolmas variant on kahe esimese varianti summa.

Võta vastutust ja korista ära ning usu, su elu on kohe 5 tonni kergem!

5. Liigsest, ebavajalikust või võrreldamatuga võrdlemisest tulenev segadus. "Ehk ma pole piisav, kuna tal on parem või lihtsalt teistsugune." See on väga levinud ja sageli nähtamatu stressi ja rahulolematuse põhjustaja. Nähtamatu on ta seetõttu, et meie - kollektivistlikult individualistidest eestlased usume, et me tahame olla omamoodi. Me ju ei võrdle ennast teistega! Me oleme ju indivudalistid!


Lahenduse variant: Seda liiki on vaja alustuseks märkama hakata. Ehk kui palju sa võrdled ennast, kadetsed, püüad olla nagu keegi, et olla väärtuslikum. Üks viis on iga asja puhul küsida endalt - miks ma tahan just seda asja, seda brändi? Mis väärtust see mulle päriselt annab, mida see lahendab, kuidas mu elu paremaks teeb?

Sellest liigist välja saamine võib olla riskantne. Näiteks hiljuti vestlesin ühe väikelinnas elava eduka naisega, kes tunnistas, et ta tahaks olla oma riietusvalikutes vabam, aga kuna ta on linnapea abikaasa, siis temalt oodatakse teatud taset. Loomulikult on lihtne öelda, et ole omamoodi, aga see eeldab meeletut julgust ja riskimist. Ja selle lihase kasvatamine võtab aega.

6. Halbade peeglite loodud segadus - „Sa peaksid olema teistsugune“ või "Ma peaksin olema teistsugune". See on väga paha ja ohtlik segadus, sest selle tulemusena jätavad inimesed lihtsalt elu elamata. Ei saa kandideerida mingile kohale või kasvõi koolitusele, sest ma olen liiga paks, liiga lühike, liiga koleda ninaga, liiga kõverate jalgadega, liiga suure kõhuga, liiga rumal, liiga kehv...


Lahenduse variant: On aeg uueks mina-pildiks. Aeg on saada täiskasvanuks ja leppida oma kehaga. Mine vajadusel teraapiasse või koolitusele, kus käsitletakse tervet mina-pilti. Hakka ennast arendama - mine trenni, mine stilisti juurde, võta vajalikke tunde, et end targemana tunda, loe häid raamatuid. Ära loe ideaalseid elusid kujutavaid veebilehti ja ajakirju. Naisteajakirjad on eriti ohlikud.

Enamus naised ei saa olla juhid, head mentorid ja mõjutajad, kuna nad on kasvanud teadmisega, kuidas hea tüdruk on ja kuidas head tüdrukut armastatakse.

Kui sa teed ka seda, siis loe näiteks raamatut "Paid tüdrukud äris edu ei saavuta" (hea lugemine ka liiga tublidele poistele). Või leia endale mõni hea eeskuju ja hakka teda lihtsalt kopeerima, et õppida uusi olemise võtteid.

7. Uued teed ja uued valikud. Elu on põnev ja keeruline teekond, kus pidevalt teeme otsuseid. See otsus on keeruline, aga see on lihtsalt otsus. Sa võid ju proovida. Usu, sa saad hakkama.


Lahenduse variant: Sa pead lihtsalt otsustama või valima, mis tundub parem. Valimine on lihtsam kui sa usaldad ennast, usaldad oma ellujäämisvõimet, usaldad oma raha saamiseks vajalikke oskuseid, omad mingitki rahalist tagalat. See nimekiri on sinu matkakoti sisu, mis ei sõltu teekonnast. Selle koti pead sa ise ettevalmistama. Mis seisus on sinu matkakott? Kas ta lubab ja võimaldab teha igasuguseid valikuid? Mõtle sellele ja tegele temaga. Siis muutuvad need valikud lihtsalt põnevateks hetkedeks teel. Hästi koostatud matkakott on nagu su turvavõrk, mis kannab su läbi.

8. Liblika aeg ehk taassünd. Minu lemmiksegadus. Olen sellest ka varem kirjutanud. See on kestaheitmise segadus. Sa ei ole enam endine, aga sa ei tea veel, kes sa hakkad olema. Ja sul ei ole õrna aimugi, mida see uus olevus tahab või suudab. See on vana suremise ja uue sündimise; Hävinemise ja loomise segadus. See on meie hingelise kasvamise segadus. Liigume uuele tasemele, uude perioodi, uude ajastusse, uude vormi.


Lahenduse variant: See segadus vajab väga palju armastust, hellust, kannatlikkust, usaldust. See on jumalik ja müstiline segadus, mis hakkab lahenema kui on õige aeg. Seniks tuleb lubada tal olla. Sageli vajad sel ajal rohkem vaikust ja omaette olemist. Luba endale seda. Püüa nautida seda täielikku teadmatust ja ebamugavust. Vahel võib olla masenduse tunne märk sellest ajast. Tundub, et oled tunnelis, aga tegelikult taassünnid. Usalda elu ja maailma, et sündimas on midagi uut ja võimsat. Lihtsalt usalda.

9. Hirmu ja otsustamatuse segadus - õpin, loen, koolitun, teen religioosselt harjutusi, ei tee ühtegi harjutust, kogun nippe kausta, mõtlen pidevalt, otsin õpetajat-mentorit-gurut-juhendajat-coachi.... Ehk äkki lõpuks keegi ütleb ära, mida ma peaks tegema.


Lahenduse variant: See on väga inimlik segadus. Aga see on otsustamatuse ja vastutuse võtmatuse segadus. Mitte ükski valik ei pea olema absoluutselt lõplik. Sa pead hakkama proovima, et teada. Sa ei mõtle seda ise välja. Sa pead ühel hetkel tüdinema kartmisest ja lihtsalt tegema midagi.

10. "Vales suunas jooksmise" segadus ehk teed ja teed või kujutad ette, et teed, aga midagi ei liigu.

Näiteks esineb sageli vormis: Olen kontoritööst tüdinud ja arvan, et ainus väljapääs vabadusse on töölt ära tulemine ja oma ettevõtte tegemine, sest kõik ju teevad. Ideed küll ei ole ja mitte midagi ei tee, aga tundub, et see on ainus väljapääs. Ja siis istun selle hirmutava, kuristikulise või lausa iiveldama ajava sundmõtte (mitte unistuse) otsas ning igapäevaga kaotan eneseusku ja olen suuremas segaduses.


Lahenduse variant: See on üks väga kaval ja sageli nähtamatu või isegi tuvastamatu segadus, sest võib tekkida sisemise tüdimise ja teistega võrdlemise kombinatsioonist. Vahel on vaja vastu seda tellisseina joosta, et lõpuks mõista, et üritad lihtsat minna vales suunas. Lahendus on hakata tuvastama, millega sa päriselt rahul ei ole. Võibolla on lahendus muu kui ise ettevõtjaks saamine. Siin on vaja põhjalikumat oma rahulolematuse uurimist ja oma loovusega ühenduse saamist, et hakata avastama veel lahendusi. Vahel aitab radikaalne muutus, aga vahel on vaja rahulikult aega anda. Iga juhtum on unikaalne. Ja kõik sõltub ka sinu psüühilisest kandmisvõimest.

11. Enda vähesest tundmisest tulenev segadus ehk arendad asju, mis ei puutu tegelikult sinusse. Näiteks oled introvert ja järgid mõne väga ekstravertse inimese soovitusi, kuidas ennast esitleda või midagi teha. Või arvad, et intelligentne (loe: väärtuslik) olemiseks peab oskama 7 võõrkeelt, millega ka tegeled, kuigi sa ühtegi võõrkeelt kunagi ei kasuta. Või tekitad endale stressi sellega, et pead oma kehaideaaliks samu mõõtmeid, mis 20a tagasi.


Lahenduse variant: Tuleb hakata enda tänase minaga tutvuma ja kohtuma. Siis saad teha ka sulle sobivaid valikuid, muidu raiskad aega, energiat ja enesekindlust.

Üks harjutus: pane kirja 10 hetke oma elus, mil sa oled olnud hoos, voos, täielikult omas elemendis, sinu parim sina, loov, leidlik, avatud... Usu, need hetked on olemas ja neis hetkedes on mingid ühised jooned. Kas näed neid? Kui leiad need jooned, siis avastad, mis sind käivitab. Ja seejärel on küsimus, kui palju sa neid elemente oma elus hoiad ja lood.

12. Uue kurvini jõudmise segadus.

Oled sooritanud mingi etapi. Selgub, et ees ootab uus teadmatus, uued otsustamised, uus pingutus. Vahel oled oodanud, et juba on finish, aga enamasti tegelikult tead, et see on lihtsalt üks etapp. Aga segadust tekitab ikka, sest tahaks juba teada.


Lahenduse variant: Lepi teadmisega, et oled pikal teel. Õpi tänulikkust senise tee eest. Õpi puhkama ja jõudu koguma. Reflekteeri - mida senisest teest õppisid, mida võiks korrata, mida muuta, mida vältida. Nii juhid ise oma jõudu ja oled edasisel teel sisemiselt tugevam ja märkavam. Kõikideks väljakutseteks ei ole sa kunagi valmis, sa ei pea tedma, mida sa teed, aga sa oled valmis teadmises, et väljakutsed tulevad ja see juba annab võimet väljakutsetega tegelemiseks.

13. Visioonitus. Lihtsalt teed, oled, toimetad, ulbid, veedad päeva, ootad kannatamatult nädalavahetust või kardad seda, kardad esmaspäeva või ootad seda, vihkad oma äratuskella, veenad end ärkama. Kõik need võivad olla märk sellest, et sul puudub siht. Sa lihtsalt veedad päevi ja püüad ellu jääda, aga mitte millegi suunas või nimel. Pikas perspektiivis kurnab see ära ja teeb nõrgaks, sest ulpides kaotad ka usu, tähelepanu, erksuse. Lõpuks võid jõuda täielikku ükskõiksusesse, kus tundub ka elamine mõttetu. Iga elu on loodud põhjusega. Sind on vaja! Visioon ei tähenda eesmärki. See on siht, mille poole iga su valik aitab sind viia. Visioon on suurem ja kaugem pilt, mis võimaldab elu luua.


Lahenduse variant: Leia oma elumõte, oma eluülesanne, suurem eesmärk! Ei ma ei soovita sulle seda, sest kui sa oled sihituses, siis sa kas oksendad selle peale või oled valmis ründama. Visioonitus on märk enda kaotusest. Eriti enda väärtuse kaotamisest ja unustamisest. See loob ohvrimeelsust, välisest liigset sõltumist, kaassõltuvust. Minu kogemusest on lahendus enda taasavastamine ja meelde tuletamine. Mõned võimalikud küsimused alustamiseks:

- 5 asja, mida ma tahan, et mu elus oleks rohkem ...

- 5 asja, mida ma tahan, et mu elus oleks vähem ...

- Ma armastan ...

- Minu 3 parimat omadust on ...

- Minu 10 tugevust ...

- Teised ütlevad, et ma teen hästi või olen hea ...

- Kunagi ma unistasin ...

- Mind ajab närvi, et inimesed/maailmas/ühiskonnas ...

Sinu visioon peitub sinu tugevustes, sinu vaimustumises, sinu ärritumises ehk kõiges selles, mis sind käivitavad. Õpi seda osa endas jälgima ja küsi - miks see konkreetne asi mind nii tugevalt praegu mõjutas?

14. Olen väga tähtis ja superhõivatud ning midagi muuta ei saa ... segadus. Väga levinud rotirattasse jäämise segadus. Olukord, kus ongi palju teha, olengi tähtis, kõigil on mind vaja, minust sõltu kõik, loon võimalikult palju keerulisust juurde vms. Ja sisemiselt suren, närbun, muutun passiivagressiivseks vms. Aga ratas käib hooga ja maha ei saa.


Lahenduse variant: Sellelt rattalt tuleb lihtsalt korraks maha tulla, et näha teda kõrvalt. Pöörlema jääb ta ikka. Sõltub millega sa tegeled. Vahel saab ratta ka seisma panna, aga see on väga ohtlik ja raske. Suuremas süsteemis on vaja ratast korra kõrvalt vaadata, et mõista, et sa saad tegelikult juhtida olukorda. Ehk sa pead ohjad enda kätte võtma. Sageli aitab näiteks levita kohta minek, telefoni maha unustamine, haigus, reis. Vahel piisab kui võtta 5 minutiks kontoris kõrvalseisja roll, et näha, et sa oled lihtsalt süsteemi vaba ja eraldi seisev tükk ning et to-do list ei ela päriselt ning ei tule sulle järgi.

15. Kinnihoidmise segadus. Sellel on mitu varianti. Eladki ainult minevikus ja mälestustes. Midagi ära visata ei saa, sest sellega justnagu kaotaksid identiteedi. Või tegeled tulevikuga, aga oled endiselt kinni ja hõivatud ka kõige vanaga ning kogu koorem kurnab. Üks raske vorm on olla ka süüsse mattuv traditsioonide hoidja ehk sa elad oma ema, isa, vanaema, vanaisa, küla, kultuuri loodud represseerivat lugu. Sellisel juhul sa ei saa eralduda millestki ja individuatsiooni ei toimu, sest iga samm selles suunas tähendaks kellegi petmist. Ja head lapsed nii ei tee, sest kõik ju lootsid sinu peale.


Lahenduse variant: Täis tassi ei saa midagi juurde valada. Uue jaoks on lihtsalt vaja ruumi teha. Muidu sa oled koormatud ja ahelates. Aga see on väga keeruline, sest need ahelad on osa identiteedist ja nad on väga kleepuvad. Aga nendega ei saa tegelikult ka liikuda. Nii et vaja on leida sulle sobiv viis, vorm ja kiirus enda vabastamiseks - teraapiad, riitused, puhastamine vms. Ühel hetkel on vaja otsustada millestki loobuma hakata. Muidu saavad su elu need teised - olgu nad siis inimesed, asjad või traditsioonid. See on ok, kui see sind rahuldab. Kui kurnab, siis on vaja mingit muutust.

16. SUHTE JA TUNDE SEGADUS. Kas sa tead, mida see tähendab? Ilmselt ei ole kedagi, kes ei oleks peaaegu igal ajahetkel mingis tunde- ja suhtesegaduses. See ongi inimeseks olemine, endaks saamine, endaga hakkama saamine, teistega hakkama saamine.

See segadus on ilmselt kõige olulisem ja suurem segadus üldse. See on ka kõige raskem ja ohtlikum segadus, sest see puudutab otseselt meie tundeid ja baasvajadusi, meie mina-pilti, meie kuuluvustunnet, meie armastuse tunnet, meie kindlustunnet.

Selle segadusega tegelemine eeldab palju julgust, palju enesearmastust, palju usaldust, palju riski, sest kuigi võib minna hästi, siis võib minna ka halvasti. Samas tead ka, et kui üldse ei tegele, siis on veel halvemini. Sa jääd täiesti kinni, mandud, väsid, muutud ebakindlaks, muutud väärtusetuks. Ja siis ei ole midagi - ei sind, lootust, suhteid ega midagi.


LAHENDUSE VARIANT: Selle segaduse saatis mulle Signe ja ta kirjutas sellest väga ilusasti. Nagu teistelegi segadustele, ei ole ka sellele ühest vastust. Kõik algab märkamisest, et on jama ja sa ei tunne end hästi. Väga oluline on tunnetada, kus ja millega ei ole hästi. Eesmärk ei ole tundetus või lõputu stabiilsus. Pigem ausus, ruum, avatus. Kas selles suhtes on ruumi heale eriarvamusele ja konfliktile, kas see on üldse turvaline, kas oma vajaduste väljendamine muudab midagi, kas sina kuuled teise vajadust ja oled valmis sellele reageerima? Kas olete endiselt ühisel teel või pingutate vana tee nimel?

Kasutan siin Signe saadetud küsimusi edasi mõtlemiseks.

"Kuna suhted on enamasti vähemalt kahepoolsed, siis selles segaduses on lihtne võtta hoiak, et vastutab see teine pool, aga segadus jääb.

Hargnema hakkab see segadus alles siis, kui suudad olla enda vastu päris aus ja tunnistada oma osa selles segaduses.

Kas armastan või tegelikult vihkan?

Kas ma olen liiga ükskõikne?

Miks ma nii tunnen?

Kas olen liiga isekas või hoopis vastupidi?

Kas ootan vastu midagi enamat, kui ise annan?

Kas ma üldse peaksin selles või teises suhtes olema?

Missugustest suhetest puudust tunnen ja mida tegelikult ei vaja?

Eriti suurt segadust tekitab see, kuidas kõik koguaeg muutub ja ka kõige väärtuslikumad suhted võivad ühel hetkel hoopis teise kuju võtta."

KOKKUVÕTE

Segaduse tundes peitub väga palju infot. Tegelikult kõik vajalik info.

Kui sa ju koristama hakkad, siis on lahendus segaduse korrastamises, mitte asjade juurde hankimises.Viis raamatut teemal „Kuidas luua korda?“ lisavad asju juurde ja võivad segadust veelgi suurendada.

Ehk siis on vaja igale segadusele targalt läheneda, sest muidu võib sul võhm otsa saada, sest segadus tundub liiga raske, ja siis sa jätkad elukutselise prokrastineerimisega, võid valida vale lahenduse taktika ja võid sattuda ohvrilõksu, kus muutud abituks, sõltuvaks ja süüdistajaks ehk siis sinust ei sõltu midagi, sa oled võimetu, ootad teistelt lahendusi, ootad et keegi lahendaks sinuga koos või sinu asemel vms.

Ükski nendest taktikatest ei aita sind.

Õpi oma segadust armastama. See tähendab, et sa oled elav inimene, kes areneb.

Kui sa koged segadust ja märkad seda, siis oled jälle jõudnud ühe endaks saamise kihini, sest avastad, et see senine olukord, senised valikud enam ei rahulda. Nüüd on vaja seda rahuldamatust ja häiret uurida, puhata ning siis avastada, mida jätta ja muuta, et teha uuele, paremale ja rahuldust pakkuvale ruumi.

Väldi Potjomkini küla taktikat. Laga kolimine toast kappi või keldrisse ei ole tegelikult lahendus.

Ja luba segadusel ka olla. Väga paljud segadused on lihtsalt vaheetapid, mis selginevad kui neil lubada ise lahti hargneda.

Otsi vajadusel abi. Loe nippe. Proovi neid. Kui ei aita, siis proovi muud.

Ja nagu ikka - vali kellega jagad ja ole heatahtlik segaduses olija kaaslane!

Lae alla uus enesecoachingu töövihik oma eluga rahulolu lahti muukimiseks!


Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2020 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • Pinterest - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle
  • Google+ - Black Circle