16 liiki elusegaduse tunnet. Kui paha asi segaduses olemine üldse on?

Me kõik vajame selgust, sest muidu me oleme ju segaduses ning siis on paha, raske ja ei tea mis teha. Aga kui paha asi segadus ikkagi on ja mis asi see segadus üldse on?

Selguse saamine ehk clarity on igasuguses vormis nõustamise ja coachingu üks tähtsaim kaup, unistus, eesmärk või lubadus. Inimesel on segadus, arusaamatus ja tal on vaja selgust saada, et saaks edasi minna, õiget või õigemat otsust teha.

Miks ma segadusest kirjutan?

Nagu mul ikka, annab inspiratsiooni elu ise. Üleeelmisel nädalal kohtusin Maidla noortega, kes olid segaduses kuidas valida, mida peale kooli teha. Eelmisel nädalal osalesin ja esinesin Tartu Ülikooli korraldatud konverentsil „Teaching for Learning. The University Perspective“, kus oli palju juttu õppijate segadusest, õpetaja segadusest. Lisaks töötan coachingu klientidega, kel kõigil on oma segadus.

See kõik andiski mõttesähvatuse, et segaduse halbuse ja kartmisega ning selle ületamisega olen tegelenud viimased nädalad ning tegelikult kogu oma elu ja karjääri.

Segaduses olemine, segaduse talumine, segaduse dekonstrueerimine, segaduse lahendamine ja siis jälle segaduses olemine ning selle kõrval ikkagi veel endaks jääda püüdmine on minu ekspertiis. Tänu sellele tunnetan, tunnen ja talun segadust hästi ning saan aidata seda ka teistel teha.

Puzzlede kokku panemine oli minu elu esimene suurim kirg. Tükid tuli ära lahendada.

Igal juhul tundub mulle, et segadust peetakse ebanormaalseks monstrumiks, mis põhjustab inimestele ebapiisavuse tunnet ja see tunne on kõige ohtlikum ja elu hävitav tunne, nii et selle pärast peabki segadusest kirjutama.

Kas selguses olemine on ideaal?

Muidugi on!

See on ju ilus unistus. Siis on hea ja rahulik olla, kõik on paigas, mugav ja normaalne. Kõigil teistel tundub ju kõik paigas ja selge olevat! Mul peaks siis järelikult ka!

Mul oli üleeelmisel nädalal kaks erakordset selguse päeva, kus ma teadsin täpselt miks ma teen, mida teen, kuidas teen ja mida tahan teha. Väga tore oli. Nüüd on kõik pulgad juba jälle sassis ja käib uus sorteerimine ning reastamine, kuni järgmise selguse hetkeni. Aga ma tean, et ta tuleb! Alati tuleb. Täpselt nagu ka segadus tuleb alati.

Kas see on normaalsus või hullus?

Ma ei tea. Aga ma ei tea ühtegi inimest, kes ei tegeleks pidevalt mingi segaduse lahendamisega oma elus. Nii, et äkki küsimus pole normaalsusest, vaid hoopis inimlikkuses?

Tegelikult arvan, et segadus on kasvamise, õppimise, loomise, lihtsalt elamise osa ja isegi selle eeldus ja alus.

Ürgses looduses ei ole sirgeid selgeid jooni. Jõed on looduslikult alati kõverad. Vanad metsad on väga segased (loe: mitmekesised) elukeskkonnad jne. Kõik nad peavad igapäev hakkama saama ennustamatu ilma ja teiste ohtudega. Nagu ka meie.

Meid ei aita sõprade või vanemate lahendatud pusadest. Meil on vaja oma õppetunnid ise saada ja oma pusad ise lahendada.

Pigem kaldun arvama, et inimesed, kel ei ole üldse segadust elavad vale-minaga ehk nad ei avasta ennast tegelikult ja on ehitanud oma elu mingile teiste ideaalile ehk nad usuvad, et on olemas õige viis olla ja teha. Õige riietusstiil, õige rääkimisviis, õige arvamisviis, õiged asjad, õige karjäär, õige... Ma usun, et sa tead ka mõnda sellist inimest. Nad on tavaliselt ka natuke ärevad iga vea suhtes, sest see ajab süsteemi sassi, nii et tegelikult on neil ka pidev segaduse oht. Kõik teised on ohtlikud, sest kaardimaja võib hetkega kokkulangeda.

Ja üldiselt vale-minaga elamine viib hulluseni, sest meie psüühika vajab ehedust ja liigne valedus murrab ühel hetkel ka tugevaima psüühika.

Nii et võibolla täielik segaduse puudumine ja selle saavutamine on hoopis ohtlik?

Selgus tekib segadusest ja segadus tekib selgusest. Kui tunned, et midagi on segamini, siis järelikult enne seda oli mingi hetk, kus oli selgus. Muidu sa ju ei tunnetaks vahet.

Segaduses on peidus palju ressurssi, mille uude ritta seadmine viib sind edasi.

Selgus kui ideaal ja norm on ohtlik

Üldine arvamus, et normaalne on teada ja olla selguses on väga ohtlik. Selle poole peab püüdlema ja me vajame vähemalt mingit eduelamust, et saaksime edasi minna.

Muidu tekitab segaduses olemine ebakindlust, ebapiisavuse tunnet, vaikimist, salatsemist, petmist, valetamist, varjumist, põgenemist ja kõike muud, mis takistab ehedat ja toredat elamist.

Kui sul on tunne, et kõik teised teavad, mis nad teevad ja tahavad, siis sa tunned end vähem „normaalsena“.

Kui sul on tunne, et „nii vana“ inimene peaks ju ometi juba teadma, siis sa tunned end vigase ja imelikuna.

Ja ebapiisavuse ja ebanormaalsuse tunne ei võimalda kasvada, õppida ega abi otsida, sest kellelegi ei saa ju tõde tunnistada.

Õpilased, kes arvavad, et nad peavad teadma täpselt ja selgelt, kelleks nad tahavad saada, jooksevad umbe kui nad seda ei tea. Tegelikult teavad väga väga üksikud.

Lapsevanemad, õpetajad, noorsootöötajad, tööandjad jooksevad umbe, kui teine on segaduses, sest mingil põhjusel on neil arvamus, et nemad peaksid teadma ja oskama vastata, lahendada. Või siis arvavad, et nad peavad segadusest tuleneva valu ära võtma ja ära lahendama. Kas sellest on kasu? Vaja on oskust olla segaduse kõrval toeks, et seda oleks lihtsam kanda.

Paljud geniaalsed inimesed ei saa esineda ja arvamust avaldada, sest nad kardavad, et äkki nad räägivad segaselt või äkki läheb sassi. Geniaalsed ja innovaatilised mõtted ongi esialgu segased. Nad on võõrad, nad on veel läbi töötlemata, kasti panemata, sobivaks lõikamata.

Õpilased õiendavad ja vinguvad kui õppimine on raske. Õppimine ongi raske. Peabki raske olema, sest sa õpid ja omandad uut, mis veel ei tähenda su jaoks midagi. Kui sul ei ole segadust, siis järelikult sa ei õpi uut, ei avasta uusi mõtteid, vaatenurki, ei ole uudishimulik.

Uudishimu põhineb segadusele ja tahtele mõista, teada, avastada. Sa ei saa mingist asjast aru ehk midagi on segane ja hakkad seda uurima, et saada selgemaks.

Aga kui inimesed elavad teadmisega, et on olemas mingi punkt, vanus või hetk, kus kõik peaks selge olema, siis jääb areng seisma ja algab üha süvenev ebakindlus, hirm ja ebapiisavus, mis lõpuks viib väärtusetuse tundeni ja mandumiseni. Ja siis on juba väga halvasti.

Kõik uus teadmine luuakse vana segamises, uue lisamises ehk uutes kombinatsioonides.

Vaja on saada heaks segaduse juhiks. Vaja on õppida segadust taluma, haldama ja kasutama.

Selleks on vaja mõista, et segadus ei ole sina.

Segadus on mingis küsimuses või kohas, aga sina ise ei ole segamini. Kui sa mõtled, et sina ise oled segaduses, siis oledki tema meelevallas ja tema ohver ning kes su segadust siis juhtima peaks?

Enesemeisterlikkus tähendabki pideva ja muutuva elusegadusega hakkama saamist

Minu enesemeisterlikkuse alus ongi segaduse ja teadmatuse mõistmine, aktsepteerimine, taluma ja kandma õppimine, tema dekonstrueerimine, et saaks luua uue mustri.

Sel mustril ongi sinu elu. Need värvilised tripsud on kõik su elu erinevad jupid, mida sa iga päev mingisse ritta sead ja karjatada üritad. Mingil hetkel saad nad kenasti õigesse ritta ja siis äkki tuleb mingi väline mõjutaja, keegi viskab täringu, mis ajab kogu süsteemi sassi ning sa alustad jälle algusest.

Lihtne on saada ja jääda vihaseks, kurjaks, minna närvi, ärrituda, kibestuda, solvuda, pettuda või hakata igat hommikut kartma.

Nagu näiteks paljud inimesed lihtsalt ei suuda leppida, et me ei ela Hispaania kliimavöötmes ja ei hakka ka kunagi elama. Aga kurtmisest nad ka ei väsi ja uut ägedat vihmamantlit ei osta, sest nad ikka loodavad, et äkki... Ja pealegi ilma süüdistamine on lihtsaim viis vastutusest loobumiseks. Tema lihtsalt on süüdi ja sina ei saa sinna midagi parata!

Teine variant on õppida selle pidevalt muutuva elumängu ja elusegadusega leppima ja seda taluma või lausa nautima. Ehk õpid sellesse segasesse tralli teistmoodi suhtuma. Siis hakkad olema tänulik ka iga selguse sekundi eest, sest tead, et järgmine sekund võib olla juba teine lugu.