7 oma eesmärkide avastamise takistajat



Oleme jõudnud perioodi, kus eesmärkidest räägitakse igal pool. Tehakse kokkuvõtteid, eesmärgistatakse. Mõni erutub sõnast „eesmärk“ ja teine ärritub. Kumb oled Sina?

Ükskõik kumb sa oled, siis üks on fakt. Suunda, sihti, visiooni on elus vaja, sest muidu ei ole kuhugi minna. Muidu ei ole põhjust ärgata. Inimestena me vajame olla vajatud, kuuluda, olla armastatud. Me tahame teada elumõtet. Me tahame mõista, kes me oleme ja milleks me siin oleme. Need on igavikulised küsimused, mis aitavad meil raamida oma maailma. Hetkel, mil need küsimused kaovad, loobud sa elamisest. Sa oled nagu ära parkinud.

Eesmärkidest kirjutama ajendas mind mitu põhjust. Paaril viimasel kuul olen jälle kohtunud koolitustel hulgaliselt inimestega, kes lihtsalt on, aga nad ei ole rahul ega õnnelikud. Aga nad teavad, et nad on juba liiga vanad, et midagi enam tahta. Mu ema oli ka sama. Lõpuks oli ta juba uhke, et tal ei ole enam unistusi. Kahjuks kohtun ka laste ja teismelistega, kellel samuti ei ole unistusi.

Unistused ja visioon on need, mis meid elus hoiavad. Teadmine, et midagi tuleb veel. See annab lootuse ja tahte ning võime oodata. Rasked ajad elavad üle inimesed, kes ei kaota usku, kel on mille poole veel minna ja mille nimel elada.

Teine põhjus on minu enda lugu. Ma tean kui raske on avastada oma eesmärke ja mõista, mida MINA tahan. Mitte, mida tahetakse või mida peab tahtma, vaid mida MINA päriselt tahan.

Ma arvan, et ma olen jõudnud sel aastal esimest korda järgmise aasta eesmärkideni, mis tunduvad ehedad ja minulikud. Eesmärgid, mis panevad mõtte tööle, sest ma päriselt tahan neid.

Eesmärgistamise ja unistamise oskamatuse avastasin ma 5 aastat tagasi kui olin sügavas augus, aga ma ei tahtnud seal olla. Ma küll olen alati olnud kurblikusele, masendusele ja hädaldamisele kalduv, kuid mingi asi või eneseuhkus on mind alati edasi lükanud. Ja nii ma siis satun igasuguste materalide otsa. Ehk vaatamata hädalisusele olen ma alati õnneks teinud midagi. Ja elu näitab, et tegutsemine on ainus, mis päriselt edasi viib. Aga sel tegutsemisel võiks olla siiski mõte.

Igal juhul sattusin ühe toreda eesmärgistamise päeviku otsa, mis näitas mulle kuidas ma oskasin tabeleid teha ja bulletpointidega nimekirju koostada, aga kõik sõnad olid „õiged“, tühjad ja steriilsed. Mõistsin, et mu projektitöö on andnud mulle oskuse õigeid sõnu kirjutada taotlusesse ja väänata oma mõtteid õigesse formaati. Lausetesse, mis ei ole ehedad, aga kannavad sõnumit, mida projektilugeja tahab lugeda. Ja selle oskuse olin ma kandnud üle ka endast mõtlemisse. Ma olin muutunud projektiks, mida pidi lahendama ja vormistama, no ja eesmärgistama ka😊

Ning siis saingi aru, et ma olen päriselt unistamise ära unustanud. See oli väga hirmutav mõte. Ma tahtsin seda oskust tagasi. Ja nii ma siis asusin enda avastamise teele, et unistused saaksid hakata uuesti elama. Õiged eesmärgid tulevad peale unistusi.

Kolmas põhjus sellel teemal kirjutamiseks on mu paljud kliendid, kes on täpselt samas seisus. Ehk siis meid on palju, kes ei unista enam ja seega ei saa meil olla ka meile sobivaid eesmärke. Ehk me ei tea, mida me tahame.

KAHTE LIIKI EESMÄRGID

Nüüd tean, et on olemas kahte liiki eesmärke –

  • Ära tegemise ehk sooritamise eesmärgid

  • Unistustest tulenevad eesmärgid.

Kumbki ei ole hea või halb. Nad lihtsalt ei toimi ilma üksteiseta. Kui sul on unistustest tulenevad eesmärgid, aga neile ei järgne sooritused ega teod, siis nad on lihtsalt loosungid. Ja kui sul on ainult sooritusplaan, ilma mõtte või sihita, miks sa seda teed, siis sa oled lihtsalt üks peagi väsiv rügav orav.

Eesmärgistamine ei tähenda, et asjad ei läheks teisiti.

Õnnetused, surmad, kriisid, haigused juhtuvad koguaeg.

Aga sa elad ka need lihtsamalt üle kui mõistad kuhu suunas oled teel ja miks midagi teed. Kui su suund oli hetkeolukorra muutumatuna hoidmine ja mugavuses olemine, siis tead, et oled väga haavatav.

Eesmärgid on suunad. Need ei ole kivisse raiutud. Teel olles avastad, et see eesmärk ei ole üldse oluline, sest hoopis midagi muud, millest sa varem ei teadnud on oluline. Siis hindad oma plaani ringi ja muudad kurssi. See ongi elu. Sa ei saa hetkel veel unistada millestki, mille olemasolust sa teadlik ei ole. Elukogemusega saab avardad oma mõttemaailma ja sellest avarduvad ning suurenevad su unistused ja sellega koos ka su põnevus ja julgus neid teostada proovida.

Aga võti on ikka jälle üks. Sa pead reaalselt midagi tegema. Muidu ei juhtu midagi. Iga tegevus on otsus. Otsus võtta aega ja lihtsalt teha. Kes omab sinu aega? Kes ütleb sulle, kuidas su aega peab kasutama? Su perekond, su lapsed, su mees, su naine, su ülemus, teleprogramm, sõbrad? Ilmselt kõik nad omal määral, aga kui suur sõna õigus sul endal on?

Kui sa ei viitsi oma sihile ja suunale mõelda, siis sa oled nagu ulpiv laev, mis on tuulte suunata. Sellisel juhul sõltub Su õnn sellest, kas sa oled optimistlik ja ütled jah ning lähed kohale, või oled vinguv, negatiivne ja pessimistlik laev. Siis ongi elu üks häda ja õudus.

7 TAKISTAJAT SINU ENDA EESMÄRKIDE LEIDMISEL

  • Unistamisest loobumine ja unistuste kinni keeramine või nende kritiseerimine.

  • Kõige võtmine mõistusega mitte mõtestamine. Ehk ratsionaalsus, praktilisus, ära tegemine, sooritamine võidavad tunnetamise, mõtestamise, tajumise, unistamise. Need on ju ajaraiskajad. Ja meie eestlased ei ole emotsionaalse! Üks meie hirmus piirav uskumus.

  • PEAB-TAHAB mäng. Kas ma tegelikult tohin olla ehk kas ma kunagi olen üldse teadnud mida ma tahan? Head lapsed rahuldavad ju teiste vajadusi, mitte ei ole isekad ja enesekesksed. Kas sa tead, mida Sina tahad? Kui sa vastad sellele nii „Oh tahan, et lastel oleks hea, mees ja vanemad oleksid terved...“. Loomulikult sa tahad seda, aga see ei sõltu ainult sinust. Ma küsin uuesti – MIDA SINA TAHAD? Kõikide eesmärkide puhul küsi endalt – kas ma päriselt tahan seda või ma arvan, et ma pean seda tahtma?

  • Teistest sõltumine ja ohvrimeelsus. Tunne, et teised omavad sind ja sina ei saa midagi muud teha, kui reageerida, vinguda, hädaldada, kommenterida, kritiseerida, kaevelda. Kui märkad, et teed seda, siis oled sattunud viletsustsooni lõksu. Sa oled ära andnud oma võimu ja oma vastutuse.

  • Vähene puhkamine, endaga olemine või päris suhtlemine – hea tühjuse, laiskuse, olesklemise puudumine. Selle täitmine müra, meelelahutusega ja tarbimisega. Mida sa tahad? Kui su ainus vastus selle peale on teha mitte midagi, puhata, lihtsalt olla. Siis sa oled väsinud ja su ainus eesmärk peaks olema endale puhkuse ruumi ja aja loomine. Sest enne ei saa sa mitte midagi muud mõelda ja eesmärgistamisel ei ole mõtet.

  • Tubli tüdruku mentaliteet ehk uskumus, et sean „õigeid“ eesmärke, sest keegi annab nende eest hinde. Mina tegin seda oma esimest coachidega. Ja peale igat sessiooni teadsin kohe, et neid enda seatud eesmärke ma küll tegema ei hakka. Sa sead eesmärke endale. Need ei ole kohustused, vaid suunad ja sihid, mis aitavad sul selgust ja fookust saada.

  • Sa ei teagi, mida sa tahad, sest Sa oled arengufaasi muutuses ehk sa oled üleminekufaasis (see ei tähenda ainult menopausi) ja sa ei teagi, kuhu sa lähed, sest sa pole see inimene veel kunagi olnud. Sa alles kasvad uude kesta. Sellisel juhul ole kannatlik ja luba endal selles muutuses olla. Sa muundud tõugust liblikaks, ja vahepeal pead ka nukkma. See on kookoni aeg, kus tahadki olla ära, omaette, vaikuses. Siis ole. Su eesmärk on anda endale kookonis olemise aega, et ühel hetkel uuesti sündida.

Eesmärgid on su sihid.

Alusta sellest, et mõtled:

  • mida sa tahad järgmisel aastal tunda

  • mida sa tahad oma ellu juurde

  • millel on aeg lahkuda

  • mida uut tahad proovida

  • kellega võiks rohkem koos olla

  • kus võiks käia

Need ongi su esimesed eesmärgid.

Tule Naiste Enesemeisterlikkuse Klubisse ja uurime neid asju koos.

Tule Naiste Enesemeisterlikkuse Klubisse ja uurime neid asju koos.


Kontakt: epp(ät)leela.ee 

© 2021 Epp  Adler. Proudly created with Wix.com

  • Instagram - Black Circle
  • Facebook - Black Circle
  • LinkedIn - Black Circle